Apostel Paulus ütleb 2Kr 6:10, et me oleme kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.
Teame, et rahva ja kultuuri tulevik sõltub haritlastest. Nad on nagu faalanksi tipp, mis lõikub tulevikumõjutuste tumedasse, hajusasse massi ja rajab teed kõigile, kes järgnevad. Mida tugevam on see tipp, seda tugevam ja võimekam on rahvas.
Juba üle-eelmise sajandi keskel hakkasid meie üliõpilased ja haritlased koonduma. Loodi Eesti Üliõpilaste Selts. Täna tähistame 100 aasta möödumist esimese Eesti oma korporatsiooni sünnist. Sellesse ühendusse on kuulunud poliitikuid, arste, juriste, majandustegelasi, sõjaväelasi, kirikuõpetajaid ja teolooge. Nimetagem kasvõi kirikuloolast Olaf Silda. Tuliseks korporatsiooni pooldajaks oli ka Jakob Hurt, kes kahjuks pool aastat enne avalikku ülesastumist suri. See-eest oli asutajavilistlaseks tema poeg Rudolf. Korporatsiooniga liitus ka hilisem president Konstantin Päts. Nõnda on korporatsioon asetunud meie rahvusliku eneseteostuse vaimsesse tippu.
Rääkides nendest, kes peavad kuulutama Jumala riiki ja olema vaimuliku elu juhiks, toob apostel Paulus välja kummalise vastandi: neil ei ole õieti midagi ja nende päralt on kõik. Küllap iseloomustab see kaudselt teisigi vaimuelu kandjaid ja intellektuaale, kelle varandus on peidus nii mõistuses kui südames. Tõepoolest, tarkus ja vaimurikkus on midagi, mis pole kinni asjades ja maailmas. Seda ei saa ära võtta, isegi kannatustes ja surmas. Ja ometi annab just see aru- ja osasaamise kõigest. Seda enam, kui see on tarkus Jumalas. Olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev – kõik on teie päralt, teie aga olete Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt, ütleb apostel Paulus (1Kr 3:23). Ja Jeesus kinnitab: Ma olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti (Jh 10:10).
Teadmine, mis pole kinni maises ja nähtavas, näeb kaugele. Seda iseloomustab avatus ja kosmopoliitsus. Juba Vana-Kreeka õpetlased pidasid end maailmakodanikuks, mitte polise vangiks. Intellektuaalne noor-eestlus soovitas olla eestlane, kuid saada ka eurooplaseks. Küllap sama ärgituse ajal – mitte üksnes majanduslikel põhjustel – võis Hemingway igas sadamas kohata mõnd eestlast. Kaasajal, kus teaduski globaliseerub, peaks eesti tudengeid ja haritlasi leiduma pea igas ülikoolis. Kas pole see isamaa allakäik, oma rahva reetmine? Kas ei haihtu aina avaramates teadmistes oma rahvuslik eripära? Kas saab kosmopoliit olla patrioot?
Ja ometi sündis, et just värske korporatsioon läks esimesena in corporeVabadussõtta! 77 noort meest eesti haritlaste eessalgast. Need, kelle rikkus oli teadmistes ja kelle päralt oli kõik, ei kartnud end ohverdada isamaa altaril. Neile oli õiglus ja vabadus saanud omaseks üldinimliku tõena, nad olid õppinud mõistma oma rahva iseolemise, oma keele ja meele ainukordset väärtust.
Üksnes siis, kui oleme valmis omast lahti laskma selleks, et kõike vastu võtta, antakse meile meie oma tõeliselt tagasi – vääristatuna ja rikkamana läbi teadmiste, kultuuride ja kõiksuse prisma. Tänane Eesti vajab intellektuaale, kes viivad Eesti maailma ja toovad maailma Eestisse. Eesti ei ole väike riik, kui tema vaimuhaare on suur.
Ka usk ja evangeelium ei tunnista riigipiire. Piibel kõneleb Jumala riigist, kus inimvaimu ei kammitse ka ruum ja aeg, et ta võiks langetada tõeliselt moraalseid, igaviku kaaluga otsuseid. On ju inimene midagi palju enamat ja ülevamat kui vaid rahvus. Lunastatuna ja lepitatuna oleme kõik Jumala lapsed, vennad ja õed. Apostli sõnul ei ole siin juuti ega kreeklast… sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. (Gal 3:28)
Aga just seetõttu tuleb Jumala riiki inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, kõigist suguharudest, keeltest ja rahvastest (Lk 13:29; Ilm 5:9). Mõistes ja armastades üldinimlikku, on just kristlased tundnud erilist vastutust ligimese, oma maa ja rahva pärast. Just siit saab alguse demokraatlik ja vaba ühiskond. Fraternitas Estica 100-aastase rännutee kogemus vaid kinnitab seda. Palvetagem siis, et nii selles vennaskonnas kui kogu meie rahva keskel kasvaks ja tugevneks tõeline vaimueliit. Tänane Eesti vajab kristlikke intellektuaale, kelle läbi Jumala riik taas mõistetavaks ja lähedaseks saab. Alles siis oleme vaimus rikkad, alles siis on meie päralt kõik.
See nõuab aga eneseületust, tõdemust, et meil endal pole õieti midagi, teadmist, et me õieti midagi ei tea. Isegi Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam, sõnastab apostel Paulus ja lisab: Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, … et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. (1 Kr 1:25,29)
Kõik, mis meil on, on viimselt kingitus ja arm, mille eest tuleb olla tänulik, nagu oleme tänulikud ka aastasaja seljataha jätnud Fraternitas Estica eest, tema sünni ja taassünni eest. Ja vaba Eesti eest. Seda enam peame ületama intellektuaalse kõrkuse, mis üritab igat õpikulauset või teadusteooriat kuulutada fundamentaalseks dogmaks. Mis suleb maailma oma arusaama ahtasse karpi ja püstitab inimvaimu teele lihaliku loomuse kaitsekraave ja kindlusi.
Ma alustasin pildiga faalanksist. Tuletagem siis meelde ka apostel Pauluse sõnu korintlastele: Meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud, vaid need on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks. Me kummutame targutused ja purustame iga kõrkuse, mis tõstab ennast jumalatunnetuse vastu (2 Kr 10:4.5). Teisisõnu: tõe, elu ja armastuse vastu. Olgu korporantide vaimumõõgad vahedad! Olgu nad meie rahva eesotsas uuele aastasajale vastu astudes kui need, kellel ei ole midagi, kuid kelle päralt on kõik. Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop
12.05.2007 Tartu Jaani kirikus