Ajalugu

Asutamine

Korporatsioon Fraternitas Estica lugu algab sellest, kui aastal 1870 alguse saanud „Kalevipoja õhtutest“ kasvas välja mõte asutada eesti soost üliõpilastest koosnev korporatsioon. Esimene katse tehti aastal 1881 seni omavahel kasutatud nime „Vironia” all. Värvideks valiti sinine-must-valge. Balti-saksa korporatsioonide koostöökogu Chargierter Convent seisis aga selle vastu ja luba ametlikult tegutseda ei saadud. „Vironia” tegevuse legaliseerimiseks registreeriti aastal 1883 hoopis „Verein studierender Esten” (Eesti Üliõpilaste Selts), kinnitatuna ülikooli poolt kui teaduslik ühing. See aga tähendas seda, et „Vironia” liikmed ei võinud avalikult kanda oma värve (sinist, musta ja valget), kuna need polnud Ch!C! poolt tunnustatud.

Järgmine katse tehti aastal 1890 kui taotleti luba asutada korporatsioon Fraternitas Viliensis. Sel korral saadi küll Ch!C! nõusolek, kuid seekord jättis vene keskvõimu esindaja õppekonna kuraator Lairovsky uue korporatsiooni kinnitamata. Ametlikult „Fraternitas Viliensis” lõpetas oma tegevuse otsustades 1) et „Fraternitas Viliensise“ liikmetel ei ole midagi selle vastu, kui „Eesti Üliõpilaste Selts oma sisemises elus kasutab „Fraternitas Viliensise” embleeme“ ja 2) et „Fraternitas Viliensise.“ liikmed „jätavad Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmetele õiguse end tulevikus „Fraternitas Viliensisena” rekonstrueerida“. Tegelikult elas „Fraternitas Viliensis” edasi EÜS-i nime all. Muudatus toimus sajandivahetusel kui EÜS-i koosoleku enamus hääletas maha ettepanekud ametlikult üles astuda korporatsioonina või lubada EÜS-i raamides osa liikmete poolt ametliku korporatsiooni asutamine.

Aleksander Paldrock
auvil! dr. Alexander Paldrock

Korporatiivse mõtte pooldajate hulgas paistsid eriti silma Aleksander Paldrock ja Heinrich Rosenthal. Kui selgus, et EÜS-i raames korporatsiooni asutamine pole võimalik, otsustati aastal 1904 lahkuda ja luua oma organisatsioon.

Alguses püüti üles astuda „Aestia“ nime all, kuid korporatsiooni põhikirja kinnitamine venis. Hiljem muudeti nimi ajaloolistel kaalutlustel „Fraternitas Esticaks“. 1906 esitati Tartu Ülikooli rektorile palvekiri uus korporatsiooni asutamiseks, ning viimaks aprillis 1907. aastal see ka rahuldati.

Värvide saamine

Jõuluvaheajal kutsutakse mõned asutatava korp-i liikmed rektori juurde ja lastakse neid põhikirjale lisada juurde uus — korp-i värve sisaldav paragrahv. Kuna asi on kiire, siis otsustatakse omapead korp-i värvidena esitada sinine-roheline-valge ja neid juhtumil, kui teised kaasvõitlejad valitud värvidega pole rahul, pärast põhikirjas lasta parandada. Kuid 11. veebruaril 1907. a. kinnitatakse need värvid üldkoosoleku poolt peaaegu ühel häälel korp. „Fraternitas Estica“ värvideks.

vil! Viktor Neggo

Esimene rebascoetus ülesastumise ajal
Esimene rebascoetus ülesastumise ajal

Esimene duell

Olime otsustanud 26. aprillil 1907. a. (vkj) kell 12 rektor Passeki juures pidulikult üles astuda. Selleks sõitis esimene eestseisus. Arnold Laur, Karl Ploom ja mina, kaetud värvidega, kahehobuse voormehel Karlova uulitsasse rektori juurde. Rektor ühes prof. Graber’iga võttis meid vastu. Laur pidas lühikese kõne, mille lõppedes tõmbasime mütsidelt katted maha. Rektor oli lasknud pudeli champagneri laual tuua. Pudelit avades veristas Laur oma käe. Graber rahustas, see olevat „duell“ „Fr. Estica“ esimehe ja ülikooli rektori vahel.

auvil! Jaan Treumann

9. mail 1907 (vana kalendri järgi 26. aprillil) toimus pidulik ülesastumine, see kuupäev võeti ka korporatsiooni ametlikuks aastapäevaks.

Algusaastad ja vabadussõda

Alguses kohtas uus organisatsioon küllaltki jahedat suhtumist nii EÜS-i, kui saksa korporatsioonide poolt. Vastuseis oli tugev, kuid korp! Sakala eraldumine EÜS-ist näitas, et Eesti Üliõpilaste Selts pole ainus eesti üliõpilaste esindaja, ning ajapikku ületati ka takistused saksa korporantidega suhtlemisel.

c. 1913/1914
c. 1913/1914

Käidi läbi ka mitte-eestlaste korporatsioonidega, sõlmiti sõprusleping lätlaste korporatsiooniga „Lettonia“ 15. septembril 1908. Tihedalt suheldi ka Poola üliõpilaste korporatsiooniga Polonia, kes astus järjekordselt üles samal ajal Fr. esticaga.

Sisemine lõhe ja Ugala eraldumine

Juba esimesel aastal tekkis korporatsiooni liikmeskonnas lõhe. Osa liikmeid nägi korporatsiooni tegevuse peamiste eesmärkidena liikmete kasvatamist kindla struktuuriga ja rangete reeglitega suhteliselt suletud organisatsioonis. Rahvuslikkuses nähti eelkõige olulist vahendit liikmete kasvatamisel.

Teine osa kaasvõitlejaid seadis eesmärgiks rahvuslike ideede realiseerimise aktiivse kultuurilise ja poliitilise tegevuse kaudu, lähenedes oma taotlusets EÜS-i suunale.

1911 saavutasid vastuolud uue taseme. Nn. rahvuslik pool loobus rangetest sisemise elu reeglitest (näiteks vehklemistundidest) ja hakkas oma ettekujutust korporatsioonist propageerima rebaste ja lihtliikmete seas. Selline tegevus oli vastuolus korporatsiooni ühtsuse ideega ning nõndaviisi heideti 1912. aastal käremeelsed „rahvuslased“ korporatsioonist välja.

Kõigest hoolimata ei hüljanud väljaheidetud liikmed aga korporatiivset mõttelaadi: juba 1913. aastal asutasid nad korp! Ugala.

vil! Aivar Lippmaa

Koos korp! Vironiaga oldi Eesti Korporatsioonide Liidu mõtte algatajateks. Sellise liidu loomine tähendas eesti üliõpilaskonna mõjuka osa konsolideerimist – üheskoos oldi tugevamad.

Esimene maailmasõda tõi korporatsiooni ellu suuri muutusi. Sõjatandril viibis 20 kaasvõitlejat, kellest kaks jäid sinna igaveseks.

Kommerss 1938. aastal Aia tänava konvendis
Kommerss 1938. aastal Aia tänava konvendis

Saabus Saksa okupatsioon, ning kerkis esile okupantide poolt avatava Landesuniversität’i küsimus. Asuti seisukohale, et kuna vabariik on välja kuulutatud, siis tuleb Tartu ülikoolile vaadata kui eesti ülikoolile, mis on ajutiselt okupeeritud sakslaste poolt. Leiti, et kogu eesti üliõpilaskond peaks astuma in corpore ülikooli, esitades oma nõudmised eesti keelse õppekava suhtes ning nõudmiste mittetäitmisel lahkuks demonstratiivselt.

Kuid teised üliõpilaste organisatsioonid jõudsid samal ajal vastanduvale seisukohale, ning nõndaviisi juhtus, et kuna mõned korporatsiooni liikmed olid juba jõudnud ülikooli astuda, boikoteeriti Fraternitas Estica teiste üliõpilasorganisatsioonide poolt.

Kuid sündmused arenesid kiirelt, ja juba paari kuu pärast võeti esimese üliõpilasorganisatsioonina vastu otsus astuda in corpore vabadussõtta. Sõjast võttis osa 77 esticust, lahingutandrile jäi neist kolm.

Esimese Eesti Vabariigi aeg

Coetus 1937/1938
Coetus 1937/1938

1920. aastate esimese poole üliõpilaselu oli romantiline – rebasdresuur, õlleõhtud sõpradega, mensuurid, laulutunnid, väljasõidud naisorganisatsioonidega. Kohati jäi seetõttu kannatavaks pooleks õppetöö. Selles suhtes sai kainestavaks kogemuseks 1924. aasta riigipöördekatse. Riigipöördega kõige lähemalt puutus kokku vil! Friedrich Akel, kes oli sel ajal Eesti riigivanem ning pääses napilt riigipöörajate plaanist kõigepealt tappa riigi juht. Liigne lõbusus asendus tõsise töösse suhtumisega, teravamalt hakati endale teadvustama riigikaitselisi vajadusi. Otsustati astuda Kaitseliidu 4. maleva koosseisu.

Samal ajal algas ka raha kogumine konvendile oma maja ostmiseks. 1932. aastal omandatigi krunt koos majaga Aia tänav 54.

Tihedasti käidi läbi sõprusorganisatsioonidega. Sõprussidemed jätkusid Tartus asutatud ning parajasti Vilniuses tegutseva poola korporatsiooniga „Polonia“ ning Kaunases asuva „Neolithuaniaga“. Poloniaga sõlmiti 10 aastane kartellleping 11. novembril 1933. 1930. aastal sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli Savolainen Osakunta’ga. Viimastega oli läbikäimine eriti tihe – Fraternitas Estica liikmeid võeti vastu Savo osakonda ning Savo meesliikmeid Fraternitas Esticasse.

Grupp auvilistlasi 1930ndate aastate lõpul Aia tn. konvendi õues
Grupp auvilistlasi 1930ndate aastate lõpul Aia tn. konvendi õues

Presidendi liitumine korporatsiooniga

Korporatsiooni liikmeks sai Konstantin Päts 1921. aasta detsembris. Auvilistlaseks valiti 1932. aastal. Konstantin Päts võttis korporatsiooni elust osa võimaluste piires. 1922. aastal algatas ta koos vilistlane Heinrich Baueriga idee korraldada ekskursioon Ungarisse. 1930ndate aastate teisel poolel külastasid frater esticused reeglina Toilas toimunud suvepäevade ajal ka auvilistlane Pätsi suveresidentsi Oru lossis. Viimane Tartus toimunud korporatsiooni üritus, millest Konstantin Päts osa võttis oli 1939. aasta sügisel toimunud kommerss.

1930. aastate keskpaigas tekkis koondis Tallinna. Omandati ruumid ja 1940. aasta alguseks oli Tallinnas juba 108 vilistlast ja 42 kaasvõitlejat.

Pagulusaastad

Nõukogude okupatsioon tabas rängalt kõiki üliõpilasorganisatsioone. Fraternitas Estica konvent ja vilistlaskogu saadeti laiali, maja natsionaliseeriti, suurem osa varadest läks uute võimukandjate kätte. Õnneks kõige väärtuslikum osa varast suudeti peita ja säästa.

Aastapäev Montrealis
Aastapäev Montrealis

Organisatsiooni tegevus jätkus vaikselt „põranda all”. Kahjuks ei organiseeritud ühist põgenemist läände, mistõttu kaotused olid suured – 1941. aastal viidi Venemaale 109 fraaterit, sakslaste poolel jäi kadunuks 49, üldse pääses 438 liikmest põgenema vaid 192 – peamiselt Saksamaale ja Rootsi.

Eriti tihedaks kujunes fraaterite läbikäimine Rootsis. 1946 asutati Fraternitas Estica Rootsi koondis.

Saksamaalt emigreerusid fraaterid aga edasi üle ookeani. 1950 alustasid tegevust Kanada ja USA koondised. 1957 loodi koondis Austraalias. Hakati perioodiliselt välja andma ringkirju ja jagama liikmete nimekirju. Hoiti ka suhteid sõprusorganisatsioonidega. Hoolimata paljude aktiivsete kaasalööjate eemalejäämisest kasvas liikmete arv jõudsalt, asendades ajapikku „vanad olijad” väliskoondises liitunutega.

Kanada koondise värsked värvikandjad laulu tegemas
Kanada koondise värsked värvikandjad laulu tegemas

1991. aastaks oli Fraternitas Estical Rootsi koondises 96, Kanadas 119, USA-s 80, Austraalias 16, Brasiilias 13, Inglismaal 2, Norras 2, Prantsusmaal 1, Saksamaal 4, Sveitsis 2 ja Soomes 4 fraaterit.

Taasasutamine

1988 otsustasid kolm Tartu Ülikooli ajakirjandustudengit Vallo Nuust, Margus Sanglepp ja Jaan Murumets võtta enda sihiks korp! Fraternitas Estica taasasutamise. Peeti mitmeid koosolekuid, kuid põhiprobleemiks jäi kontakti puudumine Fraternitas Estica vilistlastega.

Kontakt vilistlastega

Siin aitas meid juhus. Auvilistlase, president Konstantin Pätsi sünniaastapäeva paiku avaldas tollane ajaleht „Edasi“ mahuka artikli auvilistlase elust ja tegevusest tema akadeemilise vennaskonna pilgu läbi. Artiklile olid – kui mu mälu mind ei peta – alla kirjutanud praegu osalt juba manalamehed, auvil!auvil! Leonhard Raukas, Hugo Tael ja Edgar Kõrver. Üks meid toona painanud muredest – kuidas leida kontakti veel elusolevate frater esticustega oli murtud. Üksjagu tööd telefoni- ja aadressraamatutega ning 1989. aasta varakevadel istus Taastav Kogu pea täies koosseisus auvil! Leonhard Raukase hubases kodus Tallinnas, Kentmanni tänaval. Esimene kohtumine ei jäänud viimaseks ning aja jooksul saime kokku enamusega tol ajal Eestis elanud 30 vilistlasest. Pikkadel südamlikel jutuajamistel kuulsime paljugi õpetlikku nii vilistlaste endi elusaatustest kui „põrandaalusest“ konvendielust, mis karmide aegade kiuste sai Eestis alguse juba 1960. aastatel.

vil! Jaan Murumets

1989. aasta märtsi lõpus kinnitas ülikool korporatsiooni põhikirja. 6. mail toimus pidulik ülesastumine.

Konvendihoone Tartus Vanemuise tänaval milleeniumivahetusel
Konvendihoone Tartus Vanemuise tänaval milleeniumivahetusel

Konvendihoone tagastamine

Omaette eeposeks kujunes võitlus konvendimaja tagasisaamise üle Eesti Televisiooni Tartu stuudiolt. Tunnustades vil!ksv! Tauri Soku ja Martin Kruusi ning paljude teiste fraaterite panust nii Eestis kui välismaal meie akadeemilise kodu taassündi, tahaksin ajalootolmu pühkida vil!vil! Vallo Nuusti ja Ainar Juhti nimedelt. Nemad olid esimesed kes seisid – lubatagu mulle see analoogia – selle enam kui viis aastat kestnud sõja esimestes kaevikutes, pidades ülimalt keerulisi ja tagasilööke tulvil läbirääkimisi Eesti Televisiooni juhtkonnaga nii Tartus kui ka Tallinnas. Võin julgelt öelda, et nende poolt kättevõideldud positsioon oli see, mis võimaldas hiljem juba teistel konfraateritel võidukalt läbi murda ja saavutada konvendihoone tagastamine 1996. aastal.

vil! Jaan Murumets

100. aastapäeva vennastuspeo järgne coetus-slukk
100. aastapäeva vennastuspeo järgne coetus-slukk

Nüüdseks on Fraternitas Estica juba astunud üle sajanda aastapäeva läve. Tartu konvent on ennast sisse seadnud oma ajaloolises hoones. Kui mitte uhked ruumid ei tee Fraater Esticust – ka hingelt tuleb olla uhke oma korporatsiooni ja oma kodumaa üle. Oma liikmete kasvatustöö heade kommete ja isamaalise meele osas on ehk tänasel päeval veelgi olulisem kui kunagi varem. Suureks ja tugevaks on kasvanud ka vilistlaskogu Tallinnas. Korraldatakse mitmesuguseid üritusi ja elatakse muidu lõbusat akadeemilist elu.