Korporatsioon Fraternitas Estica 100-aastane
Tartu Ülikool, UNIVERSITAS TARTUENSIS, asutati a. 1632, kuid alles 1802. aastast alates sai ta vaheaegadeta tegutseda ning kujunes piirkonna rahvastele euroopaliku kõrghariduse templiks.
Üliõpilaskonna organiseerimisel võeti malli Euroopas tegutsenud korporatsioonidelt. Esimestena loodi piirkondliku iseloomuga korporatsioonid: Curonia (1820), Estonia (1823), Livonia (1824) jt.
Eesti üliõpilaste koondamise mõte hakkas idanema ärkamisajal, kui põlisrahva majandusolud paranesid. Esimesed katsed – Vironia (1881) ja Fraternitas Viliensis (1882) – jäid tulemuseta: ülikool põhikirju ei kinnitanud. Peamised vastased olid baltisaksa korporatsioonide Esinduskogust, kes ei näinud pärisrahva poegi endaga võrdväärsetena.
Leiti vastuvõetav organisatsiooniline vorm: Eesti Üliõpilaste Selts (1882), värvideks Vironia sini-must-valge. Eestlastest üliõpilaste arv kasvas ning tekkis vajadus väiksemaarvulise eesti rahvusliku korporatsiooni järele.
Seati üles korporatsiooni põhimõtted ja eesmärgid:
„Korporatsiooni siht on tugev ja julge priiuse püüd, kartuseta õiguse taganõudmine, ühesugune väärtus üksteise vahel vaatamata sündimise ja vara peale ning aus elukomme, mis mehele sünnib, kes omale tõsiduse, armastuse, priiuse ja meeleaususe sihiks seadnud.
Korporatsiooni ülesanne on tublit iseloomu igakülgse haridusega kasvatada, oma liikmete keskel vennastust (Corpogeist) ja distsipliini – üks kõikide ja kõik ühe eest – edendada.
Korporatsiooni liikmed tunnistavad, et nad on Eesti rahva liikmed, et nad oma emakeelt põlata ja unustada ei taha, vaid au sees pidada. Korporatsioon nõuab oma liikmete käest, et nemad oma aega usinuse ja ustava töötegemisega pruugiksid ja hoolega vaimu ja südame vara korjaksivad ja nõnda ennast õieti elu vastu valmistaksivad, et nemad sellest vaimutarkusest, millest nemad ise võõrastes keeltes on osa saanud, edespidi ka oma rahvast loomulisel viisil, s.o. rahva oma keeles tahavad osa võtta lasta, et nemad üleüldse igapidi oma rahva edasisaamise eest hoolt kanda tahavad, niipalju kui keegi jõuab.
Korporatsioon paneb rõhku liikmete välimuse pääle, nõuab oma liikmete käest kehalise jõu ja tervise eest hoolitsemist ning ei saa nende keskel purjutamist ega hooplemist sallima.”
Värvideks valiti sinine, roheline ja valge, mis sümboliseerivad truudust, vaimuvabadust ja haridust.
Jakob Hurda soovitusel võeti lipukirjaks: TEOS ÕIGLANE JA VAHVAS, USTAV SULLE EESTI RAHVAS.
Nimi – korporatsioon FRATERNITAS ESTICA.
Eeltööde tulemusena saadi haridusministeeriumi nõusolek ja ülikool kinnitas vastse korporatsiooni elluastumise ajaks 9. mai 1907. Tegevkonvent koosnes 16 üliõpilasest. Eestseisus: esimees Arnold Laur, abiesimees Karl Ploom, kirjatoimetaja Jaan Treuman. Vilistlaskogu moodustasid EÜS-ist lahkunud vilistlased eesotsas dr. med. Heinrich Rosenthali ja dr.med. Aleksander Paldrokiga, kes valiti ka esimesteks auvilistlasteks.
1915. a oldi Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL) asutajate seas. Kui algas Vabadussõda, oli Fraternitas Estica esimene korporatsioon, kes otsustas vabadusvõitlusega ühineda in corpore. Tegevus seiskus kuni Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamiseni 1919 ja Vabadussõjast naasnud liikmete asumiseni Tartusse õpingutele. Mitmed frater esticused pälvisid Vabadussõja võitluste eest Vabadusriste jt autasusid ning auastmes ülendamisi.
Algas Eesti Vabariigi ülesehitustöö. Korporatsioon tervikuna ei tegelnud parteipoliitikaga ega kujunenud poliitiliste voolude taimelavaks. Küll aga tegeldi rahvuslike ja kultuuriliste probleemidega, andes oma liikmeskonnast Eesti Vabariigile juhte, õppejõude ja rahvuslikult meelestatud teoinimesi demokraatliku ühiskonna alustoeks.
Korporatsioon arenes jõudsalt ja kasvas arvuliselt. Osaleti Kaitseliidu tegevuses.
25. aastapäeval toimusid suurejoonelised pidustused. Vilistlaskogu omandas korporatsioonile Aia tn. 54 (praegu Vanemuise tn) mugava kodu.
Maailmasündmused liikusid oma rada, Ribbentrop-Molotovi pakti salaklauslid lõid pinna Eesti annekteerimisele. Juunis 1940 toimus vägivaldne võimu ülevõtmine ja algas okupatsioon.
Algas põhjalik sovjetiseerimine. Suleti EV-aegsed organisatsioonid, nende varad võeti üle. Estica kaotas kõik, v.a. üksikud mälestusesemed. Ainsaks suuremaks fraterite kokkutulekuks kujunes auvil! Jaan Treumani matus, kus fraterid asetasid hauale rohelise pärja siniste ja valgete lintidega.
Brutaalne võim reageeris talle omasel kombel: rahvast tabasid korvamatud kaotused. Estica kaotas kolmandiku oma liikmetest.
Sõda andis lootuse EV taastamiseks, aga kommunistlik vägivald asendus võõra võimu okupatsiooniga.
Põranda alla surutud Estica jätkas tegevust, kaotades mitmeid liikmeid. Samas võeti vastu uusi liikmeid, paljud vennad seisid tammina pealesuruva punase uputuse vastu. Kuid tammid ja tammed murdusid, suruti peale aastakümneid kehtinud punarezhiim.
Tuhanded põgenesid Läände, sh kolmandik Estica liikmeid.
Põgenikelaagrites ja hilisemates asukohamaades toimus ühiskondlik koondumine, arenes kultuuritegevus, loodi koolid ja organisatsioonid. Estica koondas oma ridu; täiendust tõid haridusele pürgivad noored. Tegevust alustasid koondised Rootsis, USAs, Kanadas, Austraalias, Brasiilias. Koostati põhikiri paguluses tegutsemiseks, jätkati organisatsioonilist tegevust ja noorliikmete kasvatamist rahvuslikus vaimus.
50. ja 75. juubeleid tähistati pidulikult ja suurejooneliselt, aktiivselt osaleti rahvuslikel üritustel ja anti isiklik panus organisatsioonide tegevusse.
Kodumaale mahajäänud vendadel puudus igasugune võimalus Estica tegevuse jätkamiseks. Paljudel tuli viibida vanglates, vangilaagrites või Siberis asumisel. Ja ometi koguneti sünnipäevade tähistamise märgi all või saadeti viimasele teele lahkunud vendi.
NSVL-i lagunemine avas uued võimalused. Estica taaselustus: alles oli paarkümmend vilistlast, kellega liitusid noored aatelised üliõpilased. Loodi sidemed koondistega välismail.
Oma kodu saadi kätte äärmiselt kurvas olukorras, selle taastamiseks tuli abi ka välismaistelt koondistelt. Tänaseks on taastamine lõpusirgel. Oma kodu on omandanud ka Tallinnas asuvad korporatsiooni liikmed.
1932. aastal kirjutab Üliõpilaslehes seotult Fraternitas Estica 25-nda aastapäevaga prof.dr.med. Aleksander Paldrock:
„Ajamõõdu tulbal seistes kerkib mul küsimus, kas Fraternitas Estica neid paleusi saavutanud, millega ta asutati ja kuidas peaks tema tegutsemine tulevikus kujunema nende taotlemisel?
Konvendi lipukirjas on “Teos õiglane ja vahvas, ustav Sulle eesti rahvas” ja selle lipukirja all on sündinud noorte kasvatamine. Aeg näitab mulle, et ainult tahtejõulisi isikuid saab selle lipukirja omandamisele viia ja nii paljudki, kes tahtsid saada frater esticusteks, pidid välja langema ja selle selektsiooni tõttu järelejäänuist on moodustunud tuum Fr. Estica idude edasikandmiseks.
Nende paleustega imbunud isikud on saanud teovõimsateks isamaa poegadeks ja aktiivseteks tegelasteks.
Näen, et oma sihi taotlemiseks abinõud õieti valitud on, siis ei leia mina tarvilikuks ka tulevikuks neid põhijooni muuta, vaid veel kindlamalt ajakohaste nõuete täiendusega sihi saavutamiseks rakendada.
Selleks püsivust!”
Nüüd, 75 aastat hiljem, uue sajandi lävele jõudnuina kordame seda küsimust ja olusid arvestades julgeme vastata samade sõnadega.
Vivat, Crescat, Floreat korporatsioon Fraternitas Estica in aternum!
auvli! Arno Elmik