Pühapäeval, 22. juunil 1941 algas sõda NSV Liidu ja Saksamaa vahel. Sõjauudis levis kulutulena. See tõi kaasa punase terrori all kannatanud Eesti rahva hulgas rõõmsas elevuse – viimaks ometi!
Sellest sõjast sai Eestis 1941. aasta suvesõda, mida pidasid Eesti partisanid okupantide ja nende käsilaste vastu. Usuti, et sakslaste tulek tähendab Eesti Vabariigi taastamist.
Punane terror – massilised arreteerimised, juuniküüditamine, sõjaaegsed mõrvad ja Stalini põletatud maa taktika rakendamine sundisid Eesti mehi haarama relva oma kodu ja pere kaitseks ning enamlaste vägivallavõimu vääramiseks.
Võimu ülevõtmisel oli eesmärk hävitada terrorivõimu pesad, võtta kinni rahvast terroriseerinud võimumehed ning saada kätte vallamajja toodud relvad ja täitevkomitee dokumendid.
Tartumaal võtsid metsavennad 2. juulil üle Ahja vallamaja ja postkontori, 3. juulil Alatskivi vallamaja. Samal päeval väärati võõrvõim Kallaste linnas. 4. juulil Jõgeva, Meeksi, Voore ja Võnnu vallamajas. Et võitlus käis iseseisva Eesti eest, seda tunnistasid metsavendade võitlusega kaasnenud sinimustvalge lipu heiskamine vallamajal või muul punasel võimukeskusel, samuti rahvuslippude lehvimine ümbruskonna taludes ja asulate majadel.
6. juuli hilisõhtul, pimeda tulekul hakkas Tartusse voorima Lõuna-Eestist taandunud punaväe mass.
7. juulil oli Võnnu metsavendadel eesotsas leitnant Evald Miksoniga Lääniste parve juures lahing, kus hävituspataljonlased said hävitavalt lüüa.
9. juuli õhtul ründasid major August Vase metsavennad Ulila elektrijõujaama, vältimaks selle õhkulaskmist. Esialgu rünnak ebaõnnestus. Siis asusid metsavennad eesotsas lipnik Theodor Reinholdiga südaööl elektrijõujaama ründama Elva jõe äärest läbi Ulila mõisa. Jõujaam vallutati. Osa hävitus-pataljonlastest alistus, osa tapeti. 10. juuli koidikul kell 3:30 heisati elektrijõujaama lipumasti Eesti rahvuslipp.
Kivisilla õhkulaskmine 9. juulil kell 6:37 hommikul oli Tartu vastupanuliikumisele märgiks, et väljaastumise aeg on käes.
Tartu linnas küpses ülestõus juulikuu alguspäevadel. Kolmapäeval, 9. juuli õhtul toimus Eesti Tervishoiu Muuseumi (ETM) vastupanugrupi liikmete nõupidamine. Koosolekul otsustati: võitlusgruppide tegevus tuleb kooskõlastada, kusjuures üldjuhtimine koondatakse ETMi grupi kätte. Tartu partisanide väljaastumine pidi saama teoks siis, kui lastakse õhku Vabadussild ja pole enam karta enamlaste tagasivalgumist. Moodustati kolmeliikmeline juhtkond. Partisanide üldjuhi kohustused pandi lipnik Olev Reintalule. Tema abiks jäid dr. Aleksander Koskel ja Karl Aun. Valmistati partisanide eraldusmärgid – sinimustvalged lindid. Märksõnaks sai kolm värvi.
Esimine lask Tartu Partisanivõitluses tehti kolmapäeval, 9. juulil kell 3 päeval kekslinnas Rüütli ja Suurturu nurgal: leitnant Arond Randes ja H. Tammin tapsid Võrust mootorrattal Tartusse sõitnud miilitsamehe. Võeti ära 9 mm püstolkuulipilduja. Partisanid kadusid Toomemäe poole.
Oli neljapäev, 10. juuli. Kella ühe paiku ööseloli Ropka pargis tulevahetus punaväelaste ja partisanide vahel. Siit-sealt kostuv püssiragin kutsus õhtupoolikul välja mehi Karlova linnaosast, samuti Võru ja Kesk tänava kandist ning mujalt. Koguneti Riia mäele. Tulijaid oli mitusada, enamasti koolipoisid ja üliõpilased. Punaseid polnud enam näha.
J. Puhk ja Pojad harukontori õuele Riia 67 oli kogunenud mitukümmend relvis meest. Neid kamandas vanemseersant Karl Ratnik. Kella 5 paiku hõivasid partisanid Kaitseliidu maja. Kui hoone katusetornist kerkis lipuvardasse sinimustvalge lipp, paljastas Riia mäele kogunenud rahvas pea ja ülivõimsalt kaikus meeste suust Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm!
Isamaa vallutas meeli ja südameid. Sinimustvalge viidi ka Raekoja torni. Oli kuulda hümni laulmist Tähtvere linnaosast, siis Karlova kandist. Hümnihelid kostusid tuulitu ilmaga kaugele.
Võru tänaval Tapamaja (Võru 95) peavärava ja Kastani tänava vahemikku oli kogunenud hulk mehi, varrukatel valged sidemed. Veebel Rannik rivistas mehed neljakaupa kolonni ja rutati marsisammul Riia mäele. Rivis alustati laulu Eestimaa, mu Isamaa. Esimese salmi järel aga laul katkes: kõri nööriv meeleliigutus ei lasknud meestel edasi laulda. Ees kanti sinimustvalget lippu. Väljasurnuna näiv linn elavnes. Meestele piiluti lilli. Kolonni ruttas uusi mehi, ja Kaitseliidu majajuures oli neid juba 60.
Samal ajal nähti Tähe, Kesk, Pargi ja Kalevi tänava kandis mõlkis küljega tõldautot. See oli enamlastel olnud EK(b)P Tartumaa Komitee I sekretäri Ilmar Kruusi sõita. Juuli esimesel nädalal lavastas autojuht, Eesti Tervishoiu Muuseumi vastupanugrupi liige, TÜ metsateaduskonna üliõpilane Voldemar Randmäe teel Tallinnast Tartusse liiklusõnnetuse, mistõttu auto muudeti sõidukõlbmatuks. Sõidukit remonditi ja varjati Ropkas. Nüüd tõid partisanid sõiduauto välja. Sõideti Riia mäele. Sõidukit juhtis V. Randmäe. Sõiduautolt hüütud “Lipud välja! Relvad kätte!” oli imevõim: veerand tunni jooksul oli Tähe tänav lipuehtes. Võru tänaval toodi partisanide sõiduauto jaoks sini-must-valge lipp. See lehvis sõidu ajal üle autokatuse. Saatuse vingerpuss oli, et Tartu tänavatel sõitis rahvuslipu all esimesena just EK(b)P Tartmaa Komitee sõiduauto. Majadele kerkis üksteise järel trikoloore. Pea oli terve lõunapoolne Tartu lipuehtes.
Tartust sai vabadusvõitluse sümbol. Taaralinn kutsus! Tulid Vorbuse ja Tähtvere valla mehed, tuli kapten Karl Talpak Otepää meestega, tõttasid aseohvitser Heinrich Holmi mehed Valgast. Maarjamõisas tabas silm unustamatut pilti: kõikjal ruttas sõdalasi Tartusse. Küll ükshaaval, küll salguti. Küll jala, küll ratsa, küll vankritel. Maarjamõisa kliinikute kohal kerkisid suveööst teele ette relvis mehed – Tartu partisanide julgestuspostid. Tulijatele selgitati olukorda linnas. Üks kliiniku velskritest käristas oma valgest velskripõllest riideribasid. Need seoti meestel varrukatele, kellel valge või sinimustvalge varrukaside puudus. Peagi oli põll rinnuni rebitud. Kell sai 11:30.
10. juuli õhtupoolikul kella 4:30 paiku jõudis Võrust, läbi partisanivõitlusest haaratud Lõuna-Eesti, Tartusse sakslaste motoriseeritud luure. On tõsiasi: kui esimised sakslased Võru tänavale ja sealt ringiga Riia mäele jõudsid, olid partisanilahingud Tartus juba alanud.
Pärast sakslaste ärasõitu õhtul kella 10-10:30 vahel lasti õhku Vabadussild. Õhtuhämaruses oli Emajõe lõunakallas Tähtvere mõisast kuni Ropka mõisani mehitatud partisanidega. Kaitse oli esialgu hõre, kuid ei olnud enam võimalik märkamatult ja ilma siitpoolse vastupanuta tulla üle jõe.
Eesti Vabariigi valitsuse peaminister presidendi ülesannetes prof. Jüri Uluots tunnustas Suvesõja vabadusvõitlejate ning Eesti rahvusväeosade, sealhulgas ka Eesti Leegioni bolševismivastast võitlust. 30.jaanuaril 1944 kuulutas Eesti Omavalitsuse juht dr. Hjalmar Mäe välja 1904-1923. aastal sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise määruse. Prof J. Uluots õiguspärastas saksa okupantide poolt väljakuulutatud mobilisatsiooni ja käsitles Punaarmee sissetungimist Eesti piiridesse kallaletungimisena Eesti Vabariigile. Kasutades oma presidendivolitusi, kutsus ta Eesti mehi oma kodumaa kaitsmiseks relvile täitma oma kodanikukohust. Prof J. Uluots pidas Eesti väeosi Saksa sõjaväes oma maa piire ja eluaset kaitsvateks Eesti sõjalisteks jõududeks. Ta kinnitas:.. .
Meie peame katsuma maa vaba hoida kuni rahuni või vaherahuni. Ainult see võib meid hoida hävitamise eest. Me sõdime vaid enesekaitseks… Meie peame selles võitluses arvestama realiteetidega ja meil on õigus vastu võtta abi sealt, kust meil seda on võimalik saada. Praegu võime abi saada vaid sakslasteIt ja meie sõdime koos sakslastega. Teist ega kolmandat võimalust ei ole. Kuid meie siht on meie rahva ja riigi kaitse õigustamata kallaletungi vastu… Võitlusega ida vastu tõendame, et meie ei ole N. Liidu osa. Meie Vabadussõda jätkub praegu erinevates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine… Kui praegu meie maa ida poolt vallutatakse, siis eesti rahvas osalt hävib ja osalt paiskub maailma kaudu laiali… Võitluses ida vastu, meie eestlased, oleme praegu hädakaitse seisundis… (Postimees, 21.august 1944).
Ja Eesti mehed järgnesid presidendi ülesannetesse asunud peaministri kutsel.
Kui varem võitlesid enamlased Eesti sõjaliste jõududega Saksa armees, siis alates Eesti Vabariigi valitsuse moodustamisest 18. septembril 1944, pidas Punaarmee prof J. Uluotsa seisukohtadest lähtuvalt, kuulutamata sõda Eesti Vabariigi vastu.
Eesti mehed – Eesti 1941. aasta suvesõja võitlejad, Saksa välihallis võidelnud Idapataljonide ja politseipataljonide mehed, 20. Eesti Diviisi sõjamehed, Narva Pataljoni viikingid, soomepoisid ja omakaitselased, samuti sõjajärgsed metsavennad olid Eesti Vabariigi sõdurid. Mälestus nende meeste sõjamehevaprusest ja isamaaarmastusest kantud vabadusvõitlusest püsib igavesti:
KUTSU! MA TÕUSEN KA HAUAST, KUI VAJAD MU ABI, KODUMAA!