Kui Konstantin Päts saaks täna oma kabinetti astuda, poetaks ta liigutuspisara. Kõik on nii nagu 1938. aastal – seintel sinine damast, kirjutuslaud läigib kui äsja meistri käe alt tulnud ja sügavaid tugitoole katab sinine samet.
Jalutades läbi õhtuse Kadrioru pargi, otse üle sügiskuiva muru, on tunne, nagu sõidaks üle vaikse mustja laheveeru. Nii pime on seal kõrgete tammede ja vahtrapuude all, kuhu üksikud tänavalaternad ei küüni turvalist valgust ulatama.
Korraga hakkab paistma soe kuma. Otsekui ootaks kodune kaluritalu kaldaklibu serval. Aga ei, veel sadakond meetrit ja te seisate Eesti presidendi kantselei hoone ees, prožektoritest pimestatud ja kahe vintpüssiga tunnimehe uuriva pilgu all.
1938. aasta sügisest kõndis siin president Konstantin Päts, kaelaside hoolikalt seotud, kaabu peas ja jalutuskepp toekalt käes, kui ta Kadrioru lossi (praegune kunstimuuseum) ametikorterist läbi aia kantseleisse tööle läks ja suviti roosi «Staatspräsident Konstantin Päts» lõhna ninna tõmbas.
«Arhitekt Alar Kotli projekteeritud presidendi kantselei on eestiaegsetest ametihoonetest üks uhkemaid,» ütleb kunstiajaloolane Mart Kalm, pilk presidendi kantseleil, ja lisab, et Riigikogu on siiski tollase arhitektuuri tipp.
Paljunäinud seinad. Ja kui vaid selle uusbarokse maja seinad räägiksid! 1946 lasi end siin maha Johannes Vares-Barbarus, nõukogude võimus pettunud idealist, kes juunipöörde järel Moskvast määratud nukuvalitsust juhtis.
Rohkem kui kümme aastat tagasi, kui laulev revolutsioon oli Moskva köidikuid purustamas, kihutas lossi eest Eesti lõunapiiri poole Volgade kolonn – ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel sõitis Jurmalasse või Vilniusesse kohtuma Läti ja Leedu kolleegidega.
Pärast 1992. aasta sügist rullisid vahipataljoni tunnimehed trepile sageli lahti punase vaiba, taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri võttis välismaistelt suursaadikutelt volikirju vastu.
Nüüd sahiseb maja ette presidendi vapi ja lipuga must Audi, sageli tolmune, kui Arnold Rüütel jõuab tagasi mitmepäevaselt visiidilt idapiirile või Võrumaale.
Oma teist tööaastat alustab ta ruumides, mis suvel ennistati identseks 1938. aasta omadega.
«Mõistan Lennart Merit, kes ei armastanud 30ndate arhitektuuri. Selles oli teatud suurutsemist. Päts oli konservatiivne ja esteetilistes küsimustes üsna tõusikliku maitsega. Näiteks lasi parki ehitada kõlakoja, ent seal võis mängida vaid viini valsse ja ei mingit džässi,» arutleb maja elulugu uurinud Mart Kalm, kes pani kirja «arhitektuuriajaloolised eritingimused», mida remondi- ja ennistustöödel järgiti.
«Tollane arhitektuur võib meeldida või mitte, kuid nii vähe kui meil seda üldse on, tuleb seda tingimusteta hoida ega saa omatahtsi ümber vormida,» on Kalm range.
Sinised kummiplaadid. Jalutame rahvasuus presidendilossiks kutsutud kantseleihoone vestibüüli, peasissekäigu trepiorva.
On hämmastav, et punavõimust jäi maja laastamata. Nad ei teinud suurt muud, kui vahetasid välja riigi sümboolikaga vapid-vaibad. «Sest Päts lihtsalt jättis endast maha korralikult tehtud töö…» arutleb Kalm poolmuigamisi.
«Ja vaadake, vestibüüli põrand on kaetud sinise linoleumiga! Kõik eelistanuks parketti või kiviplaate, sest keegi ei uskunud, et 30ndail katsid seda põrandat just Soome Nokia vabriku kummiplaadid. See oli tollal kõige moodsam ja šikim põrandakate.»
Arhiivist leiti värvilised joonised, mille põhjal õnnestus põrand endisel kujul taastada. Ühest Soome vanast tehasest öeldi, et neil on vanad masinad alles – kui Eesti riigil olnuks palju raha, võinuks soomlased need tööle panna ja samasugused kummiplaadid teha…
Siis pilk lakke – vanade välja kraabitud värvide alusel taastatud kassettlagi ja eestiaegne lamp. Seinakatteks Vasalemma poleeritud marmor. «Kassettlagi ja poleeritud looduslikust kivist sein, see oleks Hitlerile meeldinud,» arutleb Kalm.
See on üks Kotli kujundusvõtteid, kus aimdub omaaegset Albert Speeri Berliini Reichskanzlei’d. Ehkki väiksemad mõõdud ja monumentaalsuse puudumine ei lase seda mingilgi moel aimata. Kuid seesugune paleearhitektuur oli 30ndail levinud kogu Euroopas.
«Õnneks on siit ära viidud suur Meri-aegne peegel ja kaks nn magamistoalambikest, mis siia kuidagi ei sobinud… vaid peeglikruvide augud on alles,» sosistab Kalm mitmekordselt kajavas hallis.
Halli kunstmarmorist seinad said uue šelakklaki kihi. Uuendatud lagesid ehib rikkalik stukkdekoor ehk kipskrohvkaunistus, mis on Kalmu sõnul Eesti 30ndate esindusinterjööride tüüpilisemaid ehtimisvõtteid.
«Ja kui elegantne on see must bordüür vastlihvitud originaalparketil,» osutab kunstiajaloolane kinganinaga teise korruse halli parkettpõrandale, mida mööda suundume riiginõukogu ehk koosolekute saali.
Eesti mööblipärlid. Kotli kujundatud riiginõukogu saalis peeti omaaegse valitsuse istungeid, kus osales ka Päts.
Algselt oli Richard Wunderlichi art déco toolidel rootsi punane nahk, nõukogude ajal vahetati see välja – kah punase vastu. Mööbel sai tänavu vaid poleeritud, kuid lauaplaati ehib ENSV vapi asemel ometi kolme lõviga vapp, mis vahetati välja juba 80ndate lõpus.
«Wunderlichi mahagonist ja intarsia ehk puumosaiigiga kaunistatud koosolekusaali mööbel on mu meelest Eesti mööbliajaloo säravamaid pärleid,» õhkab Kalm ja usub, et rahvusvahelistes oksjonihindades ulatuks selle mööbli hind miljonitesse.
«Ja õnneks ei näe ma enam sellel laual kõige odavamat jaamapuhveti stiilis klaastuhatoosi. Sellisele lauale passib vaid kristallist tuhatoos!»
Omaaegne kantseleiülem Elmar Tambek räägib oma mälestustes, et presidendi kantselei oli esimene maja Eesti Vabariigis, kuhu pandi õhu sisse- ja väljapuhumine – ventilatsioon. Tehnika viimane sõna! Ehitajaks peen Saksa firma. Ent masinavärk tegi kohutavat müra ja tõi keldrist köögilõhnad tähtsasse saali. See pidi ka õhku eelsoojendama, kuid puhus järjekindlalt külma õhku. Päts külmetaski oma kaela ära.
Saksamaalt tulid spetsialistid asja uurima ja leidsid erinevaid põhjusi, miks asi ei tööta. Eestlased lükkasid need muidugi ümber. Pärast mitmepäevast pusimist teatasid nad, et Eesti õhk on nende ventilatsioonisüsteemi jaoks kõlbmatu…
Pehme vaip ja kreem damast. Tambek jutustab ka, kuidas uus maja algul kõmises nagu stradivaarius. Parkett kaetigi siis sametja vaipkattega. See pidas sooja ja summutas heli, kuid oli ka üks 30ndate moevõtteid. Presidendi töökabinetis asetati sellele omakorda pärsia vaip.
Tänavu pandi vana eeskujul riiginõukogu saali lihvitud originaalparketile pehme vaipkate.
Punaajal kisti seintelt maha bee?ikas vapilõvimustriga damast. 80ndate lõpus pandi seina Peeter Kuutma kavandatud koopia, mis põhines omaaegsete kirjeldustel. Ent see sai sidrunikollane. Millegipärast ei leidnud Mari Adamson Adamson-Ericu kavandeid toona üles, kuid kinkis need hiljem Adamson-Ericu muuseumile. Nüüd on seintel Kreenholmis kootud kreemikas linane damast, täpselt selline kui vanasti.
Vaid omaaegsete vaipade asemel on seintel tühjad kohad.
Pätsi korraldatud vaibakonkursil, mille teemaks seati 13. sajand ja muistsete vanemate nõupidamine, sõeluti parimaks Arne Mõttuse gobelään, mis kujutas lepingu sõlmimist viikingite ja muistsete eestlaste vahel.
See, et vaibakonkursil moodustati ka vaiba ajaloolise tõepära hindamise komisjon ja kus ühe töö juures hinnati valeks rootsiaegsed kannused, on koomiline, kuid üdini pätsilik.
«Kunstnik pidi näitama, et muistsed eestlased pole mingid barbarid ja on oma naabritega tsiviliseeritud suhelnud. Selleks tuli välja mõelda, et meil kinnitati oda vahetamisega lepinguid. Poliitika domineeris kunsti üle, kuid sellest on aimata tahet kindlustada rahvuslikku identiteeti,» teab Kalm.
Teise, Eesti kaheksa maakonna vapiga vaiba konkurss küll korraldati, kuid seda valmis kududa ei jõutudki…
Mart Kalm ei saa jätta rõhutamata ajaloo irooniat – 1974. aastal kudus Mari Adamson sinna ENSV vapiga vaiba punavõimule, kes tema abikaasa kavandatud seinakatte oli maha kiskunud.
Töötoa sinine rüü. Lõpuks sinine presidendi töökabinet ehk suur kabinet, mille kujundas algselt Olev Siinmaa.
Lühter on «päris», vaid puhastatud. Uksed ja mööbel ennistatud. Seintel on Adamson-Ericu vana kavandi järgi Kreenholmis kootud sinine damast. «Põhjatult pehme» ja ümara vormiga mööbel sai algse värviga prantsuse sametkatte. Et tugitoolid oli kunagi kaetud just sinise plüüsiga, loeti välja vanadest ajalehtedest.
Vaid lillelist pitskardinat keeldus kogu nn uue vana sisekujunduse autor sisearhitekt Juta Lember külgkardinate alla seadmast.
«Muinsuskaitse nõue on, et kõik ehe peab maksimaalselt säilima. Kuid koopiaid ei saa nõuda. Ja kui kaasaegne sisekujundus ütleb, et nii enam ei sobi, siis tuleb sellega nõustuda,» arutleb kunstiajaloolane.
Algne lõvivapiga vaip, mille kodutütred Konstantin Pätsile 60. sünnipäevaks kinkisid, on praegu Matti Pätsi kodus. Ehk täidetakse «auk» mõne muu eestiaegse kavandi järgi kootud vaibaga.
Lühter, gobelään, esindusmööbliks arhitekt Olev Siinmaa rahvusliku mustrimotiividega, ent omas ajas moodne kirjutuslaud… Veider?
Loomulikult oli kogu presidendi kantselei Pätsi näoga tellimuskunst. Kunstnikud nägid kurja vaeva, ühendamaks esinduslikku ja rahvuslikku.
«Pätsi ajastule oligi iseloomulik, et kõik pidi olema ajalooline ja väärikas. Eesti ajaloos ju ei ole midagi väga heroilist.
Nii segatigi rahvakunstist ja euroopalikust paleearhitektuurist kokku abstraktne segu, mis esmapilgul mõjub suurejooneliselt, kuid tegelikult ei jutusta mitte millestki,» kõlab kunstiajaloolase Mart Kalmu hinnang.