Kuidas KGB ja EELK tegid Harri Mõtsnikust märtri

Peale Vello Salumi, kes Uno-Georg Maasika telefilmi kohaselt käis aeg-ajalt puhkamas Jämejala mõisahäärberis (loe: paigutati vaimuhaiglasse), sai 1980-kümnendi usumärtriks Eestis ka kirikuõpetaja Harri Mõtsnik. Ta vangistati 3. VI 1985 pooleks aastaks oma jutluste ja mitme pöördumiste pärast, sh luterliku kiriku juhtkonna poole. Tema jutlusi vahendas siinseile kuulajaile vähemalt 2 eestikeelset välisraadiot: esmalt 1984. aasta oktoobri algul VoA ühes sovetiimpeeriumi usuelu teemalises saates ning veidi hiljem ja ulatuslikumalt RFE pühapäevaste usuminutite raames, alates 1984. aasta oktoobri lõpust kuni Mõtsniku vahistamiseni aprillis 1985.

Eelnevalt 1984, enne usuteenri kinnipanekut järgmisel aastal, oli EELK emba-kumba, kas ateistliku võimu ettekirjutusel või suisa oma algatusel Mõtsniku igaks juhuks Urvaste koguduse kirikuõpetaja ametist vabastanud. Kuna KGB süüdistusmaterjali sattus ka Harri Mõtsniku kiri EELK peapiiskopile, kelleks oli juhtumisi KGB agent Ego, alias Edgar Hark, siis võib oletada, et saadetise teekond EELK Konsistooriumist Pagari tänavale polnud teab kui keeruline. Pastor Mõstniku enda arvamust selle vm kohta vt Harri Mõtsniku raamatust “Kurjategijale ei naeratata: vangi mälestused” (Stockholm, 1992, 47lk.)

Seejuures ei tehtud Mõtsnikust poliitilist kangelast välismaal, mis siis, et just nii püüdis kogu asja kujutada KGB oma variasutuste kaudu — ajalehtedes Kodumaa, Homeland, Eesti Raadio välistoimetuste mitmekeelseis saateis meretagusele auditooriumile ja Pressibüroo salajastes ettekannetes KGB-le. Lääne välissaateis jäi autori poliitiline tegevus tagaplaanile. Ehk oleks seda selgitada võinud artikkel “Vastamisi ateismiga”, ent Mõtsniku seda kirjutist VoA ega RFE saateis ei tsiteeritud. Ka kohtuprotsessil, kus KGB esitas tõendina pastori vastu pressibüroo (Eesti Raadio Pressibüroo — ERPB) õiendi Lääne ringhäälingus kõlanud teabest Mõtsninku kohta, viidati kokku 12 RFE ja VoA saatelõigule; seejuures ei osundanud aga ükski neist Mõtsniku poliitilisi traktaate, kõik ERPB abiga kogutud tõendusmaterjalid olid algselt pärit jutlustekogust “Mis on rahuks vaja?” (1984)

Harri Mõtsniku oli EELK lähetanud mõne aasta eest Puškini linna Venemaa luterlasi teenima. Seal elades oli ta 1977. aasta sügisest hakanud kuulama Vabadusraadio (RL) eesti saateid. Läks siiski umbes 5 aastat enne, kui Mõtsnik püüdis teha sama, mida tegid Poola roomakatoliku kiriku vaimulikud 1970-kümnendist peale. Nemad olid nimelt kaitsnud ja toetanud streikinud jm avalikul viisil kommude vastu läinud ja valitsusvõimude käe läbi kannatanud inimesi. Teisisõnu astus Mõtsnik teele, mis oli 1980-kümnendi EELK-le liig — kaitsta ateistliku võõrvõimu vaenu alla sattunuid ei olnud siinse kiriku viisiks.

Mõtsniku kriminaalasjale lisas KGB niisiis ka ERPB salaraporti, mille analüüs lubab oletada, et ausa kohtupidamise korral ei oleks see süüd raskendavaks argumendiks kõlvanud. Küll sobis raport aga lisaraskusena n-ö süüd kinnitavate tõendite rusuvalt kolossaalsele kogumile, millega KGB uurijad Mõtsniku 1985. aasta kevade ja suve jooksul nurka surusid. Pressibüroo, mis ametlikult tegeles teabe kogumisega ETV ja ER-i väliskommentaaride ja -uudiste tegijaile, loodi õigupoolest seni saladuskatte all tegutsenud nn raadiopüüde (vk radioperehvati toortõlge) osakonna asemele 1978, andis KGB-le nüüd ülevaate Mõtsniku teoste välismaale jõudmise kohta, nende kasutamisest Lääne ajakirjanduses, sh RFE—RL-i ja VoA saateis. Kohtunikele oli vajadus otseselt ERPB dokumenti osundada ülearune, kuna kohtualune oli ka ise saateid salvestanud ja nende sisuks olnud jutlused omaks võtnud. Tsitaat kohtutoimikust:

“Teos [Mis on rahuks vaja] avaldati Eesti Kirikus nr 3 (Stk) ja siis Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl — nad on väga tragid kõike levitama, eks püüdsid kinni…” (ERAF 130—10554—26—120-121)

Aga arvestada tuleb ka Mõtsniku enda hiljem (29. VII 2005) antud hoiatust:

Nii nägi tollal välja õigusmõistmine. Iseenesest suur ülekohus. Siin ma rõhutaksin ka seda, et salateenistuse poolt või ka kohtunike, kes harilikult olid salateenistujate oheliku otsas, protokolle ja seletuskirju ei tohi aprioorse tõena arvesse võtta. Sest need on suurelt osalt fantaasia, ütleksin silmakirjalikud. Kirjutatud ikkagi inimeste poolt, kes endid orjaks müünud. Nüüd — jah! — on nad suured vabadusevõitlejad ja Eestile iseseisvuse toojad. Valetasid siis ja valetavad praegu edasi.

Mõtsniku süüasja kasutasid võimurid ka teiste, temasse mitte puutunud isikute poliitiliseks ahistamiseks. Näiteks okeanoloog Tarmo Soomere (*1957), vennastekoguduste ja luterikiriku vaimustunud poolehoidja juhtum, keda vaenati ka seoses Harri Mõtsniku kriminaalasjaga. Soomerele pandi KGB poolt süüks järgmist aastail 1976-1986 sooritatud tegevust: ideoloogiliselt ebasobiva kirjanduse paljundamise kristlik ja omakirjastuslik tegevus, trükiste paljundamise korraldamine ja kasuga edasi müümine, samuti sajakonna ladina tähestikuga kirjutusmasina toomine Eestisse. Tema hirmutamise kõrgpunkt saabus jaanuaris 1986, mil ta isiklikult julgeoleku-kindralilt Karl Kortelainenilt sai ametliku hoiatuse — vt Tarmo Soomere juhtum (1986) — Lisandusi mõtete ja uudsite vabale levikule Eestis, IV. Stockholm, 1988, lk 753-759.

Tarmo Soomere: Otseselt riigivastaseid kirjutisi tuli vältida, muidu oleks säärane töö väga lühikeseks jäänud. Muidugi oli see minu kui noore inimese nahaalsus võimuorganite nina all vähemalt paarsada nimetust ja tuhandeid raamatuid liikvele lasta. Ka oma ajakirja, mis levis üsna mitmekümnes eksemplaris, sai aasta aega iga kuu välja antud. Süsteemi käimashoidmine eduka õppetöö kõrvalt oli karm kool. Kestis see päris mitu aastat, enne kui 1980-ndate keskel kallale tuldi. Eks ma sain päris kõvasti ka sakutada. — Tarmo Soomere intervjuu Margus Maidlale, KesKus nr 5 (2010)

Augustis 1985 sattus arhitekt Tiit Pädam (*1958) kristliku tegevuse tõttu vahi alla, seda kuni novembrikuuni, mil talle ENSV KrK §86 (valuutaoperatsioonid) alusel määrati 3-aastane tingimisi karistus.

Märtsis 1986 anti Mõtsnikule armu, reaalne vanglakaristus asendati tingimisi karistusega. Enne tuli avalikult endale tuhka pähe raputada, vt Mõtsniku 3. veebruari kirja Sirbis ja Vasaras 14. II 1986. Arnold Rüütli allkirja saanud armuandmise paberitest aga loeme:

“Mõtsnik, olles Urvaste koguduse ja Leningradi soome luterliku koguduse pastor, tegeles ajavahemikul 1979-1985 aktiivselt Nõukogude-vastase agitatsiooni ja propagandaga. [—] 1983. aastal koostas ja paljundas Mõtsnik eriti ohtlike riiklike kuritegude eest süüdimõistetud isikute Pareki, Pesti ja Ahoneni tegevuse õigustamiseks 2 avaldust.”

Eesti Raadio välissaadete eestikeelses pooltunnis anti sel puhul 1986. aasta 31. märtsi hilisööl edasi reportaaž pealkirjaga “Harri Mõtsnik tahab lunastada oma süü”, mis juhatati sisse teadustusega:

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Varbla koguduse ja Puškinis tegutseva soome koguduse endine õpetaja Harri Mõtsnik mõisteti 5. X 1986. aastal süüdi riigivastases tegevuses ja sai karistada 3-aastase vabaduskaotusega. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium rahuldas tema armuandmispalve 27. III 1987 ja järgmisel päeval astus mees vabadusse. Vabanemise päeval andis Harri Mõtsnik intervjuu, kus lubab lunastada oma süü.

Jätkas eestikeelsete välissaadete kaastööline Uno Vettner, ER-i endise salajase raadioseire-osakonna üks toimetajaid, kes nüüd oma (ja KGB) suva järgi kasutas illustratsiooniks väljalõikeid Harri Mõtsniku intervjuu salvestusest.

http://isekiri.blogspot.com/2010/08/usklike-kimbutamisest-1980-kumnendi.html

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*