Neljapäeval lahkus maakera kuklapoolel Sydneyis 96. eluaastal igavikuteele sõjaeelse Eesti kuulsamaid sportlasi Arnold Viiding.
1934. aastal Torinos kuulitõukes esimeseks Euroopa meistriks tulnud Viidingu lahkumine on mitmeski mõttes paljutähenduslik, mis tõmbab joone alla esimese vabariigi edukale spordiajastule.
Viiding oli viimasena Teise maailmasõja eel olümpiamängudel võistelnud eestlastest elavate kirjas. Lahkus viimane suurvõistluste medalimees, kelle võiduaastad jäid 1930-ndatesse. Lahkus viimane elus olnud sõjaeelne Euroopa meister kergejõustikus.
“Arnold jäi alati dÏentelmeniks. Viimase päevani, seda ütlesid ka tema raviarstid,” ütles pärast kalli abikaasa lahkumist Maimu Viiding.
Esikohal haridus
Valgas 1929. aastal kuulitõukajana sporditeed alustanud Viidingu täht säras sporditaevas ligi kümme aastat. Kuid ta asetas alati oma elus spordist ettepoole hariduse.
“Isa ütles ikka, et esikohal oli tema jaoks haridus ja siis tuli sport. 1940. aastal jõudis ta lõpetada Tartu ülikooli õigusteaduskonna, kuid erialal ta praktiseerida ei saanudki,” lausus poeg Kalev, kes on Austraalia tunnustatumaid arste.
Kalev Viiding harrastas võrdlemisi edukalt kuulitõuget. Noorteklassis kuulus ta Rohelise Mandri paremikku, tulles hiljem ka suurriigi üliõpilaste ja New South Walesi osariigi mitmekordseks meistriks. Isa parimale tulemusele (16.06,5) ta järele siiski ei jõudnud, tema laeks jäi 14.97.
Arnold Viiding hoolitses eelkõige poja haridustee eest. “Isa ei õhutanud mind kunagi sportima,” meenutas Kalev. “Noorena ei saanud ma sellest aru, mõtlesin pahaselt, miks ta küll mind ei innusta. Võiks ju tulla ja natuke õpetada, kuidas käib õige tõukamine. Alles hiljem ütles isa, et ei tahtnud minust teha spordi ohvrit.”
Seda enam tunneb Kalev rõõmu, et tema poeg Mihkel töötab Sydneyis juristina.
Pettumus sporditees
Viiding võttis oma sporditee ikka kokku sõnadega, et see algas Valgas puukuuliga ja lõppes Berliinis fiaskoga. Sest kui ta 13. septembril 1930. aastal tõukas tundmatu noorukina Valgamaa võistlustel 14.51, mis jäi kehtinud Eesti rekordile alla vaid 20 sentimeetrit, võeti see tulemus Tallinnas vastu umbusuga.
“Siis arvati pealinna ajakirjanduses, et see tulemus olla tehtud puukuuliga,” meenutas kuulimeister.
Kuus aastat hiljem küttis spordipress Viidingu üles kui Berliini olümpia suurima medalikandidaadi. Viimased teated olümpiakülast ennustasid talle isegi kullavõitu. Kuid olümpiaheitluses valmistas ta oma kaheksanda kohaga nii endale kui ka paljudele fännidele pettumuse. Ometi tundub tema etteaste 38 tõukaja seas korralik. Kuid Euroopa meistrilt ja maailma edetabeli tippu kuulujalt loodeti enamat. Sellele järgnenud Rahvalehe ja Uus Eesti turmtuli lõpetaski Viidingu spordikarjääri.
“Just spordiajakirjanduse suhtumine süstis minusse kahtluse, et miks pean kogu energia rakendama spordile. Tahtsin anda olümpial endast parima, kuid see ei õnnestunud. Ajakirjanduse rünnakut läbi elades mõtlesingi, et mul pole mõtet enam spordiga tegelda. Tarvis oli kätte võtta pooleli jäänud ülikool ja jätsin tõsise sportimise katki. Mind taheti küll mõjutada, aga ütlesin, et mu otsus on kindel,” pihtis Viiding oma sünnimaa külastusel, 1994. aasta suvel Kadriorus.
Politseis töötanud Viiding oli okupantide saabumise järel NKVD-laste maiuspala, neid otsiti maa alt ja maa pealt.
“Kui toimus 1941. aasta küüditamine, pugesin peitu Kadrioru tennisehalli katuselae vahele,” lausus ta. “Olime seal neljakesi, üks kaaslastest oli Eesti kuulsaim tennisemängija Kristjan Lasn. Viibisime lae vahel sakslaste tulekuni. Olime habemesse kasvanud ja sakslased tahtsid meid esimese hooga seina äärde panna.”
Sõjapäevil jõudis välismaal ennast täiendanud Viiding ametiredelil Eesti esindajaks Saksa politseivalitsuses Berliinis. Selle koha võttis ta vastu professor Jüri Uluotsa soovitusel.
“Pulmareis” sõjamöllus
“Sõja lõpu eel teadsin, et pean Eestisse tagasi saama. Mulle muretseti tagasisõiduluba. Riia oli osaliselt juba venelaste käes. Kuidagi jõudsin siiski Tallinna, kus otsisin üles oma tütarlapse, Maimu Karjamaa, kellega 2. septembril 1944. aastal abiellusime. Ning juba nädal hiljem alustasime “pulmareisi” – tagasi Saksamaale,” rääkis Viiding.
Alates 1949. aastast elas Viiding Sydneyis, kus temast kujunes edukas ettevõtja plastitööstuses. Vene ajal meenutati teda ametlikes sõnavõttudes ainult kodumaa reeturi ja sakslaste käsilasena. Kahjuks hiilgas selletaoliste kirjutistega ka spordiajakirjandus.
Sünnimaad külastas ta taas 1994. aastal, viiskümmend aastat pärast lahkumist. Ja elas tookord Kadriorus kaasa EK-võistlustele kümnevõistluses, kus Erki Nool kerkis juba rahvusvahelisse klassi.
Eluloolist
Arnold Viiding
19.03.1911–19.10.2006
Elutee
1911-1944 Eestis,
1944-1949 Saksamaal,
1949-2006 Austraalias
Saavutused
1934 Euroopa kuulitõuke meister, kettaheites viies koht
1935 üliõpilaste MM-i kuulitõuke võitja
1936 olümpial kuulitõukes kaheksas koht
Kuus korda parandas Eesti kuulitõukerekordit (15.04–16.06,5)