Pole lihtne otsustada, milline osa on kõige olulisem ja kaalukam elu 75. verstapostini jõudnud Alur Reinansi tegevuses. Kas teaduslik tegevus sotsioloogina ning uurimused demograafia alal, mis alles mullu esinema ja artiklit kirjutama sundis? Või kauakestev osalemine Eesti Maja tegevuses Stockholmis ja sealse “Eesti Päevalehe” väljaandmine ja peatoimetajaks olemine? Ehk andunud bibliofiilsus, nii ühiskondlikus plaanis Eesti Rahvusraamatukogu väliseesti kirjandusega varustajana kui ka privaatse raamatukogujana, võludes tänini internetioksjonite ja antikvariaadinimistute vahendusel Euroopa erinevatest nurkadest niisugustki vana Estica’t, mida meie raamatukogudes olemaski pole?
Kunstihuvilistele on kollektsionäär Alur Reinans saanud tuttavaks mitme Eestis tema aaretest korraldatud näituse varal, millest kestvaim on Kadrioru lossis selle taasavamisest peale: vanad eestimaised hõbetööd perekond Marje ja Alur Reinansi kogust. Süvenedes kollektsioneerimisse teadlase põhjalikkusega, on Alur Reinans läbi töötanud üle ilma hajutatud eesti hõbedakunsti loojate signatuurideks olevad meistrimärgid ning andnud välja neile pühendatud raamatu, heaks abimeheks antikvaaridele, muuseumitöötajatele ja kogujatele. Ka Eesti Muinsuskaitse Seltsil nii Rootsis kui ka kodumaal on põhjust vastsele juubilarile tehtu eest tänulik olla ning soovida edu ja jõudu edasisekski laiahaardelisuseks Tallinnas, Stockholmis, Haapsalus ja Hiiumaal.
Jüri Kuuskemaa, kunstiteadlane