“The Tipping Point” – Malcolm Gladwell (2002 – 260 lk)
Hinnang raamatule 6/10
Saadavus: mu raamatukogus olemas eesti keeles (“Läbimurdepunkt”)
Malcolm Gladwell on üks isemoodi härrasmees, kes huvitub populaarteaduslikest avastustest, kuid ise eksperimente ei tee – küll aga kirjutab neist pikki raamatuid, mille ehedaks näiteks on “The Tipping Point”. Hea ülevaate Gladwelli vahvatest seostest saab näiteks siit: http://www.ted.com/index.php/talks/malcolm_gladwell_on_spaghetti_sauce.html
Antud raamatus keskendutakse aga säärasele fenomenile nagu seda on epideemia ning peamiselt just sellele, mis hetkest saab lihtsalt tagasihoidlikust levikust epideemia – siit ka nimi “The Tipping Point”. Oleks ta ainult selle teema juurde jäänud, saanuks raamat ilmselt poole lühem – aga öelda oli Gladwellil nähtavasti veel nii mõndagi ka teistel teemadel, mis kummaliste seoste kaudu raamatusse põimitud on, kuid mida suuremal või vähemalt määral iseloomustab ikkagi inimkäitumine kui selline. Et ta ise katseid ei tee, keskendub ta tehtud eksperimentidele ning püüab neid omamoodi interpreteerida – mitte alati kusjuures täpselt, nagu hiljem ka selgub. See ei vähenda aga raamatu väärtust kui filosoofilist kirjandust – detailide kallal võime norida kus iganes.
Olgu – aga mõned näited kah. On ju Gladwell ka oa raamatu üles ehitanud just näidetele. Ameerikas korraldati säärane huvitav eksperiment, et hulgale suvalistele inimestele anti kätte üks pakk ning kellegi suvalise inimese nimi teises riigi otsas, kelleni see jõudma pidi. Selle asemel, et aga telefoniramatusse vaadata, pidid nad saatma paki nö sinna suunas – ehk kellelegi, kes võiks olla sotsiaalses võrgustikus antud isikule lähemal. Keskmiselt jõudsid kõik pakid adressaadini 6 saatmisega ja kusjuures peaaegu alati läbisid pakid mingit väikest gruppi inimesi, kes olid oluliseks vahelüliks sellel teekonnal. Seda gruppi nimetab Gladwell kõigitundjateks ehk inimesteks, kellel on epideemia levitamise juures võtmeroll – need on tüübid, kes lävivad kõigiga ja tunnevad kõiki. No mitte päris… aga väga paljusid igal juhul – säärased inimesed, kes on tegutsenud tosinas majandusharus ning igalt poolt sadu sõpru / tuttavaid kogunud. Kui “The Tipping Point” välja tuli ning kohe ka head müüki näitas, hakkasid firmad kusjuures sadu miljoneid kulutama sääraste inimeste leidmisel ja enda teenistusse värbamisel, et nad mingit toodet kõigi oma tuttavate seas levitaksid. Säärane turundus kipub lõpuks raha raiskamisena ummikusse jooksma, aga sellest saab lähemalt lugeda juba järgnevast Duncan Wattsi artiklist: http://www.fastcompany.com/magazine/122/is-the-tipping-point-toast.html . Meie jaoks on oluline, et lühinägelikud firmajuhid selle ideega nõnda kaasa läksid.
Või siis järgmise Gladwelli mõttelennuga, kus ta arutleb selle üle, miks küll kuritegevus New Yorgi metroodes järsult ühel aastal mitusada protsenti langes. Ja mängu tuleb järgmine huvitav psühholoogiline aspekt – katkise akna paradoks. Olete ehk isegi märganud, et kui mõnel mahajäetud majal visatakse sisse esimene aken, siis õige pea on sisse visatud ka kõik teised. Selle esimese kivi teele saatmine võib tihti võtta aga väga pika aja. Järeldus on lihtne – esimene loob eeskuju. Keegi juba teeb nii ja seega on ka ise ohutu vandaalitseda… aga esimese akna purustamine võtab rohkem julgust. Seda juba igaüks ei teeks. Tulles nüüd tagasi New Yorki metroo juurde, siis sama teooria rakendus seal nõnda, et allmaaraudtee sai nimelt uue juhi – säärase, kes igal varahommikul käskis kõik rongid gräffitist ja muust sodist täielikult puhastada, metroo korralikult valgustada ning ka jaamad piinlikus korras hoida. Just selleks, et inimestel ei oleks võimalik järgida kellegi kuritegelikku eeskuju vaid korda rikuksid need erilised fruktid, kes ka esimese kivi teele saadaksid. Ja kõikvõimalik kuritegevus ka vähenes – midagi mõnedsajad protsendid suisa. Metroodes sai järjest vähem inimesi peksa, seal varastati vähem ning soditi harvemini. Kõik olid õnnelikud – Gladwell ka ja just sellepärast, et ta antud otsd nii kenasti kokku siduda oskas. Hiljem tuli aga välja, et taaskord veidi valesti. See lugu on küll tõene ja katkise akna sündroom tundub samuti loogiline, aga raamatus nimega “Freakonomics” (Steven D. Levitt ja Stephen J. Dubner) mindi üks samm edasi ja välja tuli hoopis, et kuritegevus metroodes ja tegelikult ka New Yorki tänavatel vähenes hoopis muul põhjusel. Nimelt oli umbes 25 aastat varem valitsus keelustanud abordi, mistõttu väga palju lapsi, kes oleksid muidu jäänud getodes sündimata, kohustuslikult ilmavalgust nägid – ja kaks aastakümmet hiljem kurjategijateks said. Paari aasta möödudes abort küll taastati ning tahtmatud lapsed jäid jälle sündimata – ja 20 aastat hiljem avaldus see järsus kuritegevuse languses terves New Yorkis. Tõde on muidugi seal kusagil kahe vahel, aga moraal on siiski olemas – Occhami habemenuga ei pruugi alati kõige mõistlikum lahendus olla ja mõnikord tuleb samm või kaks kaugemale minna.
Gladwelli need vead mõistagi eriti ei diskrediteeri, sest tegemist on ikkagi hästi kirjutatud ning kasuliku raamatuga. Epideemia fenomeni taustast saab seda lugedes nii mõndagi teada ning samal ajal on paljugi sellest üsna ärilisse konteksti paigutatud – eks sellepärast firmad antud teooriast nii kinni hakkasidki.
Taaskord üks raamat, mis kulgeb kiiresti ja annab lugude rääkimise baasi täitsa omajagu, sest näiteid on seal tõepoolest küllaga – mõnikord peatutakse neil aga liiga pikalt. Kannatage see ära – ta läks lihtsalt hoogu 😛
Head lugemist!
Madis