Inimese suurest kavalusest

 

Inimmeeled on võrdlemisi keerulised atribuudid, mida maailma tunnetamiseks kasutada. Selleks, et edukalt kommunikeeruda, tuleb esmalt vastu võtta, tõlgendada ning seejärel ka salvestada ning säärane kompleksne mehaanika võib paratamatult tekitada vigu mõnes neist kolmest etapist. Olgu nende vigade põhjuseks inimese loodud analoogid, mis meid nähtuse registreerimisel kammitsevad, või hoopis nähtuste endi iseloom, mis tekitab vale arusaama (puu taga seisvat meest me ei tunnetada, kuigi ta seal ikkagi on), tuleb siiski tõdeda, et meeled on looduse poolt meile tunnetamiseks antud, mida tõestab ka see, kuidas ilma meie konkreetse soovita teised aistingud püüavad puuduvat kompenseerida. Ometi on arutletud selle üle, kuidas inimese tunnetus ja maailma hoomamine edukamalt ja vähesemate vigadega toimuda võiks. Säärast arutlust varjutab aga ka asjaolu, et samal ajal kui inimene püüab otsast maailma mõtestada, mõistab ta järjest enam oma teadmatust ja seda, kuivõrd keerulise ülesande ta ette võtnud on – keerulise ent samal ajal vältimatu.

Seda, kuidas välismaailma tunnetuse puudumine põhjustab vajakajäämise organismi arengus näeme edukalt näiteks pimekurtide laste puhul. Kui siin ühiskonna teised liikmed – lähedased – toetavad ja kaitsevad organismi hukkumise eest, siis vigase looma puhul ei suuda kari teda igavesti kaitsta ning loom lihtsalt hukkub. Et aga ka inimene on arenenud loomast ja geneetiliselt siiski peaaegu loom, võime öelda, et välismaailma tunnetamine on oluliseks ellu jäämise osaks olnud ka meie puhul – isegi kui ellu jäämine ei esine siin otseses mõttes vaid tähendab täisväärtuslikku karja liikmeks olemist.

Siiski – iga inimene oskab ju opereerida lisaks välismaailmale ka oma sisemaailmaga, suunates pilgu oma mõtetesse – õigupoolest oleme seal suure osa oma päevast ja valdava osa ööst samuti. Oleme suisa nii arenenud, et genereerime oma mõistuses pidevalt midagi uut. Kas mitte see uus ei võiks olla õigem ja täpsem maailmatunnetus kui välismaailmast saadav info? Ometi tuleb tõdeda, et nagu kirjutab ka Descartes, ei suuda me ka oma mõttekäikudes ja fantaasias lahti öelda eelnevalt välismaailmast saadud komponentidest, millest meie uus mõte koosneb. Seega näeme, et tunnetuse aluseks ka meditatsiooni või unenäo puhul on siiski toosama välismaailm, mida aju vastavalt kombineerima hakkab ja kui me ka üritaks kõike seni õpitut ning kogetut meelega unustama hakata, siis takerduks see katse just sellesama soovi pärast. Inimesel on nimelt mõistus nii ehitatud, et ta mõtleb just siis mustale kassile, kui talle öelda: „Ära nüüd mõtle mustale kassile!“ Ning isegi kui me ka suudaksime meelega kõik senise unustada, et püüda õigemat ja puhtamat tunnetust, siis paratamatult peaksime unustama ka selle algpõhjuse, miks me üldse nii otsustasime, sest ka see kujunes välja meie vanas mõttemaailmas. Jättes selle maha ei suuda me aga ka mitte oma nö uues tunnetuses valida õige ja vale vahel, sest me ei mäletaks, mis meie eelmises tunnetuses vale oli. Seega teeksime juhusliku valiku justnagu inimene teeb kui ta sünnib. Et aga terved inimesed sündides valivad iseenesestmõistetavalt meeled kui oma tunnetussüsteemi aluse, siis eeldame, et ka meie parema ja uhkema tunnetuse suunas „uuesti-sündinud“ keha teeks sama instinktiivse valiku.

Seega peame tõdema, et kui inimene ka suudaks, siis kõiki oma mõtteid järsku maha jätta ei oleks otstarbekas. Küll võiks täiuslikuma tunnetuse saavutamine toimuda olemasolevale infole uue lisamisega, mis aga tähendab ju sisuliselt lihtsalt õppimist. Seega kas äkki poleks täiuslikuma tunnetuse poole pürgimise puhul kõige mõistlikum püüelda maailma seoste parema arusaama poole läbi seoste õppimise. Olgu selle tõestuseks kasvõi asjaolu, et just läbi õppimise ja asjade mõtestamise oleme me jõudnud üleüldse arusaamale, et me oma tunnetust parandada võiksime ning kui me juba tulime õppides ja arenedes mõttele, et me võime tunnetada ja mõtestada maailma valesti ning sooviksime seda parandada, siis tähendab see, et meie areng on andnud meile kõige olulisema komponendi paremuse taotlemisel – mõttevõime, oskuse kahelda. Kui õppimine on seda suutnud, siis järelikult on ta täitnud oma ülesande ja kahelda selles, mis lubab meil üldse kahtluseni jõuda mõjub enda jalge aluse oksa saagimisena. Olgu meie taotlus täiuslikumale tunnetamisele ja tõdemus meie teadmatusest seega vaid kannustav jõud veelgi enamaks õppimiseks ja kogemiseks, et saada seda maailma meie üürikese siinviibimise jooksul järjest paremini tundma.

See, et inimelu on aga üürike, tekitab inimestel vajaduse ka teist laadi süsteemi järele. Kui iga inimene peaks hakkama maailma tunnetama ja mõtestama üksi ja „algusest“, siis ei eksisteeriks sellist asja nagu inimkonna ühine teadmine ja iga inimene leiutaks pidevalt uuesti ratast. Ühiskond kui selline ei areneks ja vaevalt inimesi üldse loomadest siis miski eristaks – ei tekkinud ju ka tööriistad välja kujunenult ühe põlvkonna vältel ning seega ei juhataks meid miski muu kui meie instinktid. Õigupoolest oleksime madalamad isegi loomadest, sest ka loomadel annavad vanemad ja kari järglastele edasi mingi koguse infot paremaks toime tulemiseks ning just täpselt nõnda teevad ka inimesed. Kuid inimesed teevad seda ühe taseme võrra arenenumalt ehk mitte ainult ei ole järgnevale põlvkonnale kättesaadav info tema vanematelt ja „karjast“, vaid teaduse kumulatiivsus on võimaldanud inimkonnal tekitada midagi, mida saame nimetada meie ühiseks teadmiste varamuks. Seega lisaks bioloogilisele diferentseerumisele loomadest, oleme seda suutnud ka vähemalt organisatoorselt.

Säärane varamu võimaldab meil ka kontrollida väiteid suurema kindlusega, kui võimaldaks kontrollija enese kogemus ja teadmised. Küll peame tõdema, et kuna ka inimkonna teadmised ehk siis teadus kui tervik on pidevas täienemises, ei saa millegi kontrollimine kunagi olla lõplik. Teadmiste täienemine kusjuures toimub aeg-ajalt suisa nii suures skaalas, et suurem osa olemasolevatest teadmistest tuleb vastavalt uutele valitsevatele arusaamadele üle kontrollida. Säärast muutust nimetab Th. Kuhn paradigma vahetuseks, kui muutub terve inimmõtlemise raamistik. Olgu näiteks kasvõi Newtoni füüsika osaline asendumine Einsteini omaga. Kuigi esmanimetatu paistis olevat täiesti kõigutamatu, piisas lühikesest perioodist, et selle alustalad mureneksid ning kokku vajuksid. Just säärased äkilised muutused tuletavad meile eredalt meelde, kuidas inimkond tegelikult vaatamata kogu oma teadmistepagasile ei tea maailmast jätkuvalt kuigi palju ja on seetõttu paratamatult sunnitud hakkama saama teadmatuse oludes. Nii ei jäägi meil muud üle, kui asendada teadmatust killukese haaval teadlikkusega. Just sellest ülevoolavast teadmatusest ei eksisteeri meil lõplikku autoriteeti, mille järgi väidet kontrollida, et aga siiski mõõdupuu on vajalik, et kontrollida, kas uus teadmiste killuke ka tegelikult antud oludes tõene olla võib, tuleb selleks kasutada olemasolevat teadmiste kogumit kui kõige lähedasemat objektiivsele tõele – mis siis, et objektiivsest tõest siiski nii kauget. Sellepärast peabki toimuma uute mõtete võrdlemine vanadega, et nõnda vähemalt liiguksime me püsivalt mingil teel – olgu see kasvõi vale.

Inimeste kavalust sellel teel liikumiseks tuleb aga esile tõsta, sest peale selle, et juba aegade algusest oleme oma teadmisi kogunud ja hiljem juba suisa üles tähendanud, oskame me oma teadmatust ka edukalt varjata, kujutades ette teadlikkust. Selleks kasutab inimene abstraktsioone – st taandab imekeerulise süsteemi madalale tasemele, esitlemaks potentsiaalselt hoomamatut vägagi hoomatavana, üldistamaks. Nii on ka antud kirjatükk üks suur abstraktsioon tunnetusest ja mõtlemisest, mille näiteks on kasvõi essee esimene lause, kus inimesele tüüpiliselt taandati keeruline mehhanism nõnda, et seda oleks võimalik lühidalt edasi anda. Vastasel juhul peaks suur osa kogu mõtisklusest keskenduma kõige esimese probleemi esimese aspekti igakülgsele lahkamisele, mis ei jätaks võimalusi edasiseks arutluseks. Sellepärast ei tohikski me väita, et keegi on süüdi abstraktses mõtlemises, sest tähelepanelikumalt järgi mõeldes ei saaks keegi meist väita, et pole elus abstraktselt mõtlenud. Õigupoolest leiaksime me ilmselt keerulise meelde tuletada hetke, mil me ei mõelnud abstraktselt.

Juba lihtsaim küsimus – Mis (Kes) see on? – eeldab meilt ise abstraktset vastust, sest me palume kellelgi iseloomustada midagi, mis iga teaduse – iga teooria lõikes omab erinevat sisu. See, millise selgituse vastaja valib, sõltub tema kogemustest, taustast jpm – botaanik nimetaks seda musa, keemiku jaoks oleks see hulk spetsiifilisi molekule, poemüüjale aga pelgalt banaan. Ei saa öelda, kes neist räägib õigust ja kes mitte, sest omas kontekstis räägivad nad kõik õigust – üksteise jaoks on aga iga teise seletus vaid pelk abstraktsioon. Et sääraseid seletusi võib eksisteerida sama palju kui on inimesi ja ka eelnevad ja tulevased põlved seletavad sama nähtust erinevalt (mida näeme kasvõi definitsioonide täiendamise järgi teaduses), ei saa me isegi mitte kollekiivselt nähtust lõplikult seletada, sest kasvõi potentsiaalselt eksisteerib veelgi seletusi lisaks meie kokku lepitud tervikule.

Rääkimata kusjuures selle eseme tähendusest kõige objektiivsemas mõttes – eseme (isiku) puhtast olemusest, millest killukesi me võime ka avastada kui pimedad elevanti kompimas, ent kunagi ei saa me teada, kui suur osa on veel avastamata. Objektiivsus ei ole inimese vooruseks ja seetõttu on inimmõistus ja keel kui selline ilmselgelt ebapiisav mis tahes substantsi mõtestamiseks ja ka kõige andekamad ja arvestavamad inimestest on võimelised looma vaid abstraktsioone.

Veelgi enam – ka objektiivsus kui selline on ju vaid silt, mille inimene on pannud tõele – püüdlusele seletada asjade kõige sügavamat olemust. Samal ajal võib säärane püüdlemine olla võrreldav võimalikest suurima kolmekohalise arvu kirjutamisega – kui subjektiivne arvamus oleks 999, objektiivne tõde 9 astmes 9 astmes 9, siis sealt edasi annaks kirjutada ka 9 astmes 99. Säärast kolmandat võimalust ei pruugi inimmõistus kui selline üldse aduda, mis samas ei pea tähendama, et seda ei võiks eksiteerida. Meie suures teadmatuses tuleb mõeldes langeda aga paratamatult spekulatsioonidesse, mis juba iseenesest väljendab seda, kui vähe me tegelikult teame ja kui palju oleme sunnitud abstraheerima, selleks et üldse midagi seletada ja mõista.

Abstraheerimine on seega just püüd seletada hoomamatut ja seeläbi teha see mingilgi määral tajutavaks ja vaevalt saame seda püüdlust pidada patuks, sest säärane mehhanism on inimesel kujunenud siiski otstarbekusest lähtuvalt – et taluda teadmatuse meeletut koormat. Samal ajal kipuvad inimesed unustama aga just sedasama, et kuigi abstraktsioon ilmselt suudab nähtust mingil määral seletada, ei tohi seletus seal lõppeda ja vähemalt ajas on sellel potentsiaal minna täpsemaks. Säärane jada ei lõpe aga kunagi, sest isegi kui inimene peaks kõiges jõudma ülima tõeni, ei teaks ta seda muidu kui vaid tõdemusest, et pikka aega ei ole midagi uut enam avastatud. See aga ei saa olla garantii, nagu ei saa garantii olla ka tõdemus, et kui maja ei ole siiani kokku kukkunud, siis ju ei tee ta seda kunagi.

Küsimus on seega rohkem, mis tasemel me abstraheerime kui selles, kas me seda teeme. Patuks ei saaks selle paratamatuse tõttu pidada püüdlikku abstraheerimist, seletamaks arusaamatut, sest nõnda patustaks kogu inimkond ja eriti teadlased. Küll aga peame patuks lugema abstraktsiooni, mis on loodud meelega eirates üldiselt teada asjaolusid (näiteks tõmmata lihtsalt võrdusmärk: konkreetne mees = joodik), sest säärane ei küündi ligilähedaselt selle ülemise mõistetavuse piirini, vaid jätab täielikult arvestamata kõik väidetuga seonduvad asjaolud ning selle objekti kohta teada olevad muud faktorid. Seega ei tohiks me taandada millegi väitmise kõige esmasematele tunnustele, vaid võtma seda samuti nagu väidete kontrollimist ehk kui dialektilist protsessi, mille puhul peame püüdma mõista ka mõjutavate tegurite tagamaid. Kui inimkond (või konkreetne kogukond) on mingi teadmiste piirini küündinud ja selle kokkuleppeliselt hetkel kehtivaks arusaamaks määranud, oleks patt jätta neid teadmisi kasutamata ja näidata vaid nähtuse üht konkreetset – ehk kõige hõlpsamini esitatavat – külge, sest üleüldise mõtteviisina viiks see meid arengus hoopis tagasi mitte edasi. Eiraks ta ju otseselt ühiskonna jõupingutusi säärase üldise mõtteviisi arendamise juures, mida oleme püüdnud kogu inimkonna ajaloo vältel rakendada.

Langesin taas abstraktse mõtlemise ohvriks, väites, et inimene üleüldse areneb ja et arengus edasi minek on oluline. Nii võimegi küsida, et kuidas me teame, et liigume edasi – ja õigupoolest ei teagi, sest nii nagu me igapäevaselt ei taju inimkonna suurt eesmärki, ei tea me ka oma tegevustes, mis meid sinna viia võiks. Vaatamata selle küsimuse vanusele pole elu eesmärki suudetud ammendavalt sõnastada tänini. Ja tõepoolest – konkreetset suunda pole ajaloos ka olnud, sest erinevad valitsevad arusaamad on inimkonda lennutanud kui tuul puulehte ja nii ei teagi me, kas liigume hetkel edasi või hoopis tagasi. Saame vaid loota ja teha kõik selleks – eeskätt püsida elus –, et üks generatsioon ehk kunagi avastaks tõeliselt, milline on meie eesmärk ja kuidas sinna jõuda. Kui see peaks argumenteeritult tähendama ka praeguse korra hävitamist, et ilmneda saaks uus ja parem ühiskonnakorraldus, siis õigel hetkel saame vaid lootma jääda, et selle muutuse initsiaatorid on piisavalt tugevad ja ei lase ka sellel korral degradeeruda ning saada üheks pikas jadas, mis on inimkonna arenguga kaasas käinud aegade algusest, kuid pole siiani nähtavasti meile õiget sihti ette näidanud.

Karta maksab siin aga peamiselt kaht asja – seda, et nagu ka ülima tõe saavutamisel võib juhtuda, et kui ka inimkond jõuab oma eesmärgini, ei saaks ta sellest ise aru, sest puuduvad ju konkreetsed kriteeriumid selle ära tundmiseks ja seega võime me selles staadiumis väga hästi olla juba ka praegu. Ehk on see meile lihtsalt loomupäraselt omane, kuigi me seda ise ei tea ja Darwini märkus, millele Engels omistas iroonilise vaatenurga võib seega tähendada sama hästi, et inimkond on vabasse konkurentsi naasmisega jõudnud taas koju, milles viibisime viimati ürgajal ja millest meid vahepealsed arengud vaid ajutiselt eemale lükkasid. Teine, ent veelgi suurem oht on aga selles, et arvestades meie planeedi praegust olukorda tundub, et inimkonna suurem siht, kui me selle otsa komistades ka ära tunneksime, jääb meil ilmselt avastamata, kui see just väga varsti ei selgu. Häving saabub ilmselt märksa varem, kui vaid paar aastakümmet tagasi ennustada osati ja eriti ohtlikuna kõlab just see, et iga päevaga ei liigu me hävingule lähemale mitte 24 tundi, vaid märksa enam. 

*  *  *

Ja nii surebki ühel päeval välja inimkond, kes ilmselt ei saa ka oma surmatunnil teada, kui lähedale nad suures teadmatuses elades tegelikult lõplikule tõele jõudsid. Kuid nad ei lasknud sellel teadmatusel end heidutada vaid oma leidlikkuse ja looduse kaasabiga suutsid arendada meetodeid, mis muutsid siin viibimise suisa nii mugavaks, et paljud ei märganudki ilmselt kunagi, kui vähe inimesed tegelikult asjadest ja nende põhjustest teavad. Samal ajal aga see, et läbi mõtte arengu me siiski jõudsime tasemele, kus oskasime juba küsida – Miks me siin oleme? Kui palju me tegelikult teame? Kuidas saaksime teada rohkem? – annab tunnistust, et kuhugi me siiski jõudsime ja meie erinevus loomadest ei jäänud vaid bioloogiliseks.

Madis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*