Eesti rahvusliku liikumise alguse juures olnud Heinrich Rosenthal (1846–1916) kuulus rahvuslikke ettevõtmisi korraldada aidanud aktivistide tippu. Tema mälestused räägivadki sellest, kuidas eesti rahvusteadvus küpses või õigemini kuidas seda küpsetati.
„Siiski leidub kõigi rahvaste ajaloos teatavaid, suhteliselt lühikesi perioode, mil toimub rohkem sündmusi ja luuakse enam jäävaid väärtusi kui muudel aegadel mitme põlvkonna vältel kokku. Sellised perioodid vajutavad tulevikule oma pitseri…”
Nende sõnadega juhatas Heinrich Rosenthal sada aastat tagasi sisse oma mälestused. Rahvusliku liikumise ehk n-ö rahvuste ja traditsioonide leiutamise aeg on köitev ja ühtlasi vastuoluline periood kogu Euroopa ajaloos. See kehtib täiel määral ka Eesti kohta, mille kultuuri põhiolemuse määras 19. sajandi teise poole murrang. Veelgi enam. Ehkki näib, justkui teaksime ärkamisajast kõike, võib see pakkuda hulga avastusi. Ka eesti rahvusluse viljakaim uurija Ea Jansen kutsus ju alles üsna hiljuti toonast ajastut uuesti tõlgendama: „Kas me ikkagi oskame määratleda eesti kultuuri kohta Euroopa vaimse arengu üldpildis, kas meil on kujutlus tema sündi määranud tegurite ja protsesside koosmängust?”
Sama võiksime küsida ka esimeste rahvuslaste kohta. Hästi teatakse küll liidrite panteoni, kui palju aga tuntakse rahvuslikke ettevõtmisi läbi viia aidanud aktiviste? Nagu näitas Mart Laar oma monograafias „Äratajad” (2005), aitasid liikumise edule oluliselt kaasa just nemad. Rosenthal kuulus vaieldamatult aktivistide tippu. Paljude olulisemate ettevõtmiste juures osalenud mees oli rahvuslaste ladvikuga seotud ka perekondlikult, nimelt abiellus ta Voldemar Jannseni tütre Eugeniega, Lydia Koidula õega.
„Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel” on ühtaegu esimene mahukam ülevaade ärkamisajast ja esimene eestlase kirja pandud mälestusteraamat. Praegu mõjub teos üllatavaltki tänapäevasena: juba sissejuhatuses asetab Rosenthal eesti rahvusliku liikumise sünni laiemasse konteksti. Ta tõdeb, et just siis „hakkasid üksikud rahvused iseendast teadlikuks saama” ja et „rahvusluse printsiip kogus jõudu ja sai liikumapanevaks juhtmotiiviks, mis XIX sajandi teisel poolel valitses kogu Euroopas” (lk 12). Niisiis möönab ta sedagi, et rahvusteadvus pole midagi iseenesest antut ja talupojarahval tuleb alles „küpseda iseteadlikuks eesti rahvaks” (lk 15).
Sellest, kuidas eesti rahvusteadvus küpses või õigemini kuidas seda küpsetati, mälestused räägivadki. Varjatumal moel põimub rahvuse sünni ajalugu isikliku ajalooga. Teos ei paljasta küll põhjuseid, miks saksastunud noormees rahvuslastega liitus, ent igal juhul langes Rosen-thali noorus kokku rahvusliku liikumise algusega. Küllap avaldasid olulist mõju ka Jannsenid, väikese liialdusega võib oletada, et vahest leidsid armumine Eugeniesse ja rahvuslik ärkamine aset isegi käsikäes.
Autor ise on pöördelisena kirjeldanud üht huvipakkuvat stseeni. Nimelt oli talle gümnaasiumis näidatud kuulsat Jannseni portreed. Ehkki seal poseerib saksikus riides härrasmees, oli postipapa lasknud sellele kirjutada alla sõnad: „Eesti mees, jää igas riides ja iga nime all Eesti meheks, siis oled sa aus mees oma rahva seas!” Tagantjärele tunduvad Rosenthali jaoks just need sõnad „eesti rahvusliku teadvuse äratamise seisukohalt põhjapanevad” (lk 49). Pole raske aimata, miks üleskutse meenutajale nii oluline tundus: Jannsen kuulutab siin sellise eesti rahva olemasolu, mis ei koosne ainuüksi talupoegadest, ning kohustab rahvust mitte maha salgama ka neid, kes olid saanud kasvatuse ja hariduse võõras keeles, nagu Rosenthal. Mälestuste üks juhtideid ongi mõte, et eestlaste jaoks on elulise tähtsusega murda välja olukorrast, kus neid samastatakse vaid ühe (s.t talupoegade) seisusega.
Tähtis roll pidustustel
Samavõrd huvipakkuvad on ka Rosenthali kirjeldused rahvusloome tehnikast. Mälestustes kirjeldab ta 1870.–80. aastate olulisemaid ettevõtmisi: üldlaulupidusid, Aleksandrikooli komiteede ja põllumeeste seltside, Eesti kirjameeste seltsi ning Vanemuise loomist, rahvuslikku ajakirjandust ja eesti üliõpilaste organiseerumist ning Rosenthali enda peapanust ehk rahvusliku seltsielu edendamist Tallinnas.
Tähelepanelik lugeja märkab, et Rosenthali mälestustes mängivad rahvuse loomisel tähtsat rolli pidustused: eriti laulupeod, aga ka muud esitused. Praegus-ajal pööravad uurijad „rahvuse etendamisele” üha enam tähelepanu (teatud mõttes pakkus selle idee näitlikku esitust ka „Ühtne Eesti suurkogu”). Rahvusluse praktikuna hindab etendusi ka Rosenthal: „Kõikeelustavaks valguseks rahvaste elus on rahvuslik pidu.” (Lk 50.) Nõnda pole ehk juhuslik seegi, et ta oli seotud ka esimeste eesti näitemängude lavaletoomisega.
Ajastu kroonikuna on Rosenthal usinalt kogunud nii protokolle kui ka programme ja otsib oma väidetele sageli tuge dokumentidest. Siiski tasub meeles pidada, et mälestused on üsnagi erapoolikud. Ootuspäraselt on tema versiooni järgi rahvusliku liikumise keskmes Jannseni perekond. Esitledes neid heade aednikena, ei pööra autor sugugi vähem tähelepanu ka umbrohu külvajale ehk Jakobsonile. Rosenthali äge vastumeelsus Jakobsoni suhtes oli kuulus juba nende eluajal. Koos teiste Hurda pooldajatega jäi Rosenthal siiski Jakobsoni tiivale alla: peale selle, et tal tuli lahkuda mitmest organisatsioonist, hakkasid teda vaenama nii radikaalsed rahvuslased kui ka baltisakslased. Muuseas, sama juhtus hiljem Rosenthali mälestustega: Jakobsoni järgijate meelest olid need lömitavalt saksameelsed, baltisakslaste jaoks aga sulaselgelt saksavaenulikud.
Kui palju räägib autor mälestustes oma elust? Teose alguses on Rosenthal küll täitnud „kohustuse esitleda end heasoovlikule lugejale” ning jutustanud oma päritolust ja noorpõlvest. Seejärel aga tõuseb eluloo asemel esiplaanile ajalugu ja mäletaja mina kaob aeg-ajalt sootuks tagaplaanile. Tähelepanuväärsel moel on meenutustes jäädvustatud vaid Rosenthali rahvuslik tegevus, ühtegi rida pole aga pühendatud isegi tema arstikarjäärile. Teisalt on autor õnnelikus olukorras: tema isiklik ajalugu langeb kokku sellega, mida peetakse oluliseks ka üldkehtivas ajaloos. Suures ajaloos osalemise kaudu omandab tähenduse ja terviklikkuse ka tema elu. Meenutaja kirjutab ennast suursündmuste keskmesse: märkame, et nendega seoses kerkib uuesti esile ka minategelane. Keskendudes avalikule elule, vaikib ta aga eraelust, nagu ka poolprivaatsest sfäärist, mis jäi väljapoole avalikke üritusi ja organisatsioone. Nii ei leia siit näiteks meenutusi Koidula salongist ega oska raamatu põhjal aimata sedagi, et Rosenthalide kodu kujunes Tallinnas omalaadseks rahvusliku liikumise keskuseks.
Saksa keeles kirja pandud
Huviväärne on ka tõsiasi, et mälestused on kirjutatud ja ilmunud saksa keeles. Nagu paljud rahvusliku liikumise tegelased, pidas Rosenthal saksa keelt oma emakeeleks. Mälestuses pöördub ta üha uuesti tagasi denatsionaliseerumise teema juurde. Tõepoolest, suur osa tema põlvkonna eesti soost haritlasi saksastus. Vahest just sellepärast rõhutab Rosenthal, et rahvuse defineerib päritolu, mitte keel ja et parem oleks isegi võtta üksik-isikutelt õigus oma rahvust määrata. Oma muret põhjendab ta isegi demograafiaga: eestlaste jaoks tähendab see inimeste kaotamist sakslaste sekka, baltisakslaste seisukohalt on aga vaja juurdevoolu eesti rahva hulgast.
Arvestades eestlaste rahvaarvu mäekõrgust ülekaalu on selge, et assimileerumishirm seostus haritud inimestega. See aitab mõista, miks autor peab rahvuslaste visa töö ja võitluse peasihiks „madalamal kultuuritasemel rahva kasvatamist ja harimist” eesti keeles ning seletab tema naiivsust venestusreformide suhtes. Seeläbi pakub teos ühtlasi võimaluse mõelda nende hirmude ja paleuste üle, mille keskel esimesed rahvuslikud haritlased tegutsesid. Rosenthal kuulus nende hulka, kellele kultuuripüüdlused tähendasid muutumist sakslaste võrdväärseteks kaasmaalasteks.
Heinrich Rosenthal (1846–1916)
Sündis 7. juulil Tartus rätsepmeistri perekonnas. Õppis Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis ning lõpetas Tartu ülikooli arstina (1871).
Ülikooli ajal liitus ta saksa korporatsiooniga Fraternitas Rigensis, ent astus sealt peagi välja. Temast sai eesti üliõpilaste seltsielu organiseerija ja Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) asutaja. Pärast EÜS-ist lahkumist (1900) oli Rosenthal üks esimese eesti üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Estica rajajaid.
1871 asus tööle Kroonlinna mereväehaiglas, 1873 määrati Tallinna, kus töötas mereväearstina kuni erruminekuni (1906).
1872 abiellus Eugenie Jannseniga, Johann Voldemar Jannseni tütre ja Lydia Koidula õega. Eugenie ei jäänud rahvusliku aktivistina oma abikaasale sugugi alla.
Vanemuise seltsis täitis Rosenthal mitmeid ülesandeid ja tema juhatusel etendati seal ka esimene eesti näitemäng, Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg” (1870).
Rosenthal oli Eesti kirjameeste seltsi (1871–93) asutajaliige ja kuulus Eesti Aleksandrikooli peakomiteesse. Ta oli I üldlaulupeo (1869) toimkonna liige ja hiljem III üldlaulupeo (1880) peakorraldaja Tallinnas.
1881.–89. aastaks valiti Rosen-thal vene-eesti ühisnimekirjas Tallinna linnavolikogu liikmeks. Tegi kaastööd eesti ajalehtedele, hiljem avaldas trükis mitmed oma kõned ja luuletõlked (nt oli ta tõlkinud Schillerit). Rosen-thalil on suured teened Lydia Koidula pärandi, mh Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetuse avaldamisel (1910–11).
Mälestused ilmusid esmalt saksa keeles pealkirja all „Kulturbestrebungen des estnischen Volkes während eines Menschen-alters, 1869–1900” (1912). Eesti keeles ilmusid need 2004 Krista Räni tõlkes.