Kallid presidendi hauale kogunenud!
Homme on meie Vabariigi esimese presidendi sünnipäev ning ülehomme Eesti Vabariigi 90.
juubel! Need on rõõmu ja pidustuste päevad, kuid üle kõige päevad, mida me oma südames
kanname.
Samas ei tuleks Vabariigi Aastapäeva võtta kui ainult üht suurt ülemeelikut tralli, vaid põhjust
pikemalt mõelda riigi tuleviku ja enda panuse üle selles.
Olles Eesti Vabariigi kodanik ja mitte elades kellegi okupatsiooni ning rõhumise all, tundes
oma hinges vabadust – on minul siin riigis tõeliselt hea meel elada! Mõelge korraks sellele,
kui vähe on viimase 800 aasta jooksul olnud neid aastaid, kui eestlased saavad austada ja
mälestada enda suurmehi ise, vaba ja uhke rahvana.
Oma 1935. aasta 23. veebruari kõnes tõi riigivanem Konstantin Päts väga tabava võrdluse
vabaduse kohta: “Vabadus ei ole elevant, kes läheb portselanipoodi ja seal kõik purustab, vaid
vabadus on kui õrn kuldehe, mis ilustab naise kaela, kuid millega ei saa kaunistada karvast
kaameli kaela.”
Meie vabadust tuleb hoida ja kaitsta, kuid ennekõike tuleb seda osata hinnata! Meie vabaduse
eest on valatud meie endi verd ja seda ei tohiks me mingil juhul unustada.
Presidendi suguste meeste võitlus ja visadus ja raske saatus olgu meil meeles ka tänasel
päeval ning iial ei tohi võtta vabadust iseenesestmõistetavana.
Tänagi on maailmas taas pead tõstmas imperialistlikud meeleolud, kelle tumedaid
ambitsioone enam ei üritatagi varjata diplomaatilise korrektsuse taha, tänagi näeme maailmas
soovi jõujooni ümber jagada. Seepärast peame täna rohkem kui kunagi varem hoiduma laisast
rahulolust saavutatuga ning mõistma ebamugavat tõsiasja, et vabadusvõitlus, võitlus
olemasolu ja enesemääramise eest ei lõppe vabaduse saavutamisega, vaid on kestev ja
vaevanõudev protsess, milles väikerahvas peab osalema kõigi oma liikmete ühise nõu,
pühendumuse ja meelekindlusega.
Minule ja ülejäänule 400-le mehele üle maailma on suur au kanda sama
värvikombinatsiooniga teklit mida meie esimene president! Tänan korporatsioon Fraternitas
Estica nimel kõiki samade aadete kandjaid ja soovin kõigile head peatset Vabariigi
Aastapäeva.
Oma kõne tahaksin lõpetada sama moodi nagu seda tegi Konstantin Päts 24. veebruaril 1939.
aastal tsiteerin:
„Meie aastapäeva pühal soovin mina meie sõduritele, meie rahvale, meie riigile kõige
paremat tulevikku, sest ei ole meil kallimat kui meie vaba, eneste vere ja ohvritega loodud
riik, temale pühendame ka tuleval aastal oma parimad tunded ja toome temale oma parema
tarkuse vilja.”