Aleksandr Rupassov on silmapaistvalt võimekas ajaloolane, kes koos varalahkunud Oleg Keniga on uurinud N Liidu välispoliitikat oma läänenaabrite suhtes aastatel 1920–1940. Ken ja Rupassov on Vene ajaloolastena saanud kasutada ka neid Venemaa arhiivides asuvaid allikmaterjale, millele välisuurijaid pole ligi lastud. Seetõttu on nende allikabaas laiem kui ühelgi teisel Eesti-Nõukogude suhteid uurinud ajaloolasel. Nii tasub Rupassovi intervjuus esitatud väiteid võtta väga tõsiselt.
Rupassovi üldhinnanguga N Liidu poliitikale Eesti suhtes olen täiesti nõus – ka nende dokumentide alusel, mida olen näinud, jääb mulje, et mõjutuspoliitika, millega sooviti Eestit oma sõiduvette tõmmata, kukkus läbi, sest oli aeglane, takerduv, saamatu, ning mis põhiline, ebajärjekindel, muutudes koos üldise poliitilise konstellatsiooniga. Eestisse saadetud Nõukogude diplomaadid polnud eriti võimekad ja motiveeritud (välja arvatud 1920. aastate alguses ja 1930. aastate lõpul) ega suutnud inimesi tundma õppida ning oma huvides ära kasutada. Küll aga võis N Liidul õnnestuda piiririikide tihedama koostöö vältimine.
Samuti olen nõus Rupassovi üldise hinnanguga naftakompaniist Konstantin Pätsile palga maksmise küsimuses. Magnus Ilmjärv peab seda, et Päts raha vastu võttis, sovettide tõeliseks triumfiks. Kuid kõik kasutada olevad dokumendid näitavad, et sovetid ei saanud Pätsile naftakompaniist palka makstes vähimatki poliitilist tulu. Rupassov lükkab ümber ka Ilmjärve väite, et kogu segaaktsiaseltsi moodustamine oli ette võetud ainult Pätsi kaasamiseks. Nagu minu uurimusest selgus, oli Ilmjärv selle tõendina esitanud dokumendi, kus seda teavet tegelikult ei esinenud.
Mõningate detailide osas võis Rupassov oma intervjuus siiski eksida, mis on ka mõistetav, sest tema uurimisteema on lai ning ta ei kasutanud intervjuud andes märkmeid. Tegemist on siiski detailidega. See puudutab Pätsi rahasaamise algust ja lõppu. Rupassov väidab nimelt intervjuus, et Päts hakkas Nõukogude naftakompaniilt juriskonsuldi palka saama 1928. aastast. Ma ei ole küll neid dokumente näinud, aga hilisemate dokumentide põhjal julgen arvata, et pole välistatud, et Rupassov eksib. Nimelt jääb neist hilisematest dokumentidest mulje, et varem ei olegi palka makstud. Kui tõesti maksti ka varem, siis ühekordselt mingi konkreetse teene eest või kuidagi nii. Minule paistab, et Päts sai tasu 1930. aasta märtsist kuni 1931. aasta märtsini.
Erinevalt Rupassovist olen aga seisukohal, et alates 12. veebruarist 1931, mil Päts sai riigivanemaks, kuni märtsi lõpuni, mil palgasaamine lõppes, oli see siiski Pätsile Eestis poliitiliselt kompromiteeriv, tema poliitilised vastased Eestis oleksid saanud seda tema vastu ära kasutada. Aga sovetid ei pruukinud aru saada, et neil on šantažeerimisvõimalus.
1934. aasta riigipööre on üks Eesti XX sajandi ajaloo olulisemaid sündmusi ja kõik detailid on siin väga tähtsad. Mina ei ole näinud konkreetset dokumenti, kus on juttu Pätsi pinnasondeerimisest N Liidu saatkonnas. Rupassov väidab, et niisugune dokument on olemas, kuid see jõudnud Moskvasse alles siis, kui riigipööre oli toimunud. Tean, et 8. märtsil sondeeris N Liidu saatkonnas riigipöörde teemal pinda sotsialist Erich Joonas. Kas seda tegi tõepoolest hiljem ka Päts, ma ei tea. Igatahes lükkab Rupassov ümber Ilmjärve väite, et Moskvas nõustuti Pätsi riigipöördega ja toetati seda ning et Päts veennud Moskvat Laidoneri riigipöördekaaslaseks valiku vajadusega. Nagu oma artiklis olen näidanud, oligi dokumendi selline sisu, millele Ilmjärv sel puhul viitas, tema enda välja mõeldud.
Ning kui veel kommenteerida Rupassovi mõtteid Pätsi alistumise motiividest 1940. aastal, siis näib minule, et Päts ei pruukinud tajuda, et ta oli vanemaks saanud ning autoritaarse valitsejana teravad kombineerimisvõimed minetanud. Ning et ta vastas ei olnud enam too Nõukogude diplomaatide neljas ešelon, kelle ta 1930. aastate algul oli üle mänginud, vaid hoopis võimekamad ja tulenevalt välispoliitilistest oludest ka jõhkramalt tegutsevad mehed.