Eesti Ekspress avaldab ning analüüsib kolme tähtsat Konstatin Pätsi kohta käivat dokumenti, mis põhjustasid ajaloolaste Magnus Ilmjärve ja Jaak Valge ägeda vaidluse. Kellel on õigus?
Ajaloo Instituudi direktori Magnus Ilmjärve uurimus ”Hääletu alistumine” on kahtlemata viimaste aastate mõjukaim ajalooraamat. Muuhulgas on ta loonud eestlastele uue kuvandi president Konstantin Pätsist. Ilmjärve sõnum on karm. Päts, keda seni peeti üheks meie ajaloo ikooniks, oli Moskva palgal, äraostetud.
Kolm aastat pärast ”Hääletu alistumise” ilmumist väidab aga ajaloolane Jaak Valge, et Ilmjärve süüdistused Pätsi aadressil ei vasta paljuski tõele. Veelgi hullem, Valge sõnul on Ilmjärv moonutanud koguni arhiividokumentide sisu, et nood sobiks tema loodud konstruktsiooni. Mida aga kõnelevad arhiividokumendid?
Murettegev juhtum
Arhiividokumentide ja Ilmjärve kirjutatu võrdlus viib kurvastavale tulemusele. Dokumendid räägivad üht, Ilmjärv teist. Niisiis on lugupeetud ajaloolane nende sisu moonutanud.
Vägisi meenub üks aastakümnete tagune kurikuulus lugu. Kuuekümnendatel trükiti Tallinnas viis raamatukest pealkirjaga ”Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas”, mis olid järjeks Rootsis ilmunud samanimelisele teosele. Need arhiividokumentidega osavalt manipuleerinud propagandateosed mustasid Eesti ajalugu. Üllitised oli koostanud Nõukogude Eesti üks andekamaid propagandiste Andrus Roolaht, järgides jesuiitide põhimõtet: eesmärk pühitseb abinõu.
Ilmjärve puhul on kordi räägitud, et tema uurimuse üks rahastajaid oli Pätsi rivaali Jaan Tõnissoni suurärimehest poeg Heldur. Seda ei eita ka ta ise (Postimees, 11. september 1999).
Kindlasti ei sekkunud Tõnisson ajaloolase uurimistöösse, ent vaated olid meestel sarnased.
”Helduri sõbrad pidid Pätsi vihkama,” on öelnud nii Jaan kui ka Heldur Tõnissoni lähedalt tundnud poliitik Heinrich Mark. Kahjuks kumab ka ”Hääletust alistumisest” objektiivsust segavat vihkamist.
Tõnissoni Pätsi-vihkamine laienes ka viimase liitlasele Johan Laidonerile. Ja kummaline küll, just Ilmjärv osutus Laidoneri vaat et äärmuslikemaks kriitikuks Eestis. 2003. aastal tellis Viljandi linna volikogu Ilmjärvelt eksperthinnangu Laidoneri kohta. Nimelt soovis üks linnavolinik, Viktor Naanuri, et volikogu tühistaks otsuse püstitada Viljandisse Laidoneri ratsamonument – Laidoner ei väärivat seda.
Ilmjärv oli linnavolinikuga ühel nõul. ”Laidoneri puhul kaaluvad negatiivsed teod üles positiivse. Tänase Eesti seisukohalt esindab Laidoneri isik valdavalt seda, millest euroopalikku kultuuriruumi pürgiv Eesti püüab vabaneda,” kirjutas Ilmjärv oma eksperthinnangus.
Nüüd, neli aastat hiljem, on need sõnad bumerangina ütlejat ennast tabanud.
Dokument nr 1
Magnus Ilmjärv: Moskva kiitis 1934. aastal heaks Pätsi kava panna toime riigipööre.
Jaak Valge: Niisugust kooskõlastust pole olemas.
Ilmjärve väitel kiideti Moskvas ”heaks Pätsi kavatsus toime panna riigipööre. Riigipöördega nõustudes ja tegelikult seda toetades oldi ometi vastu Laidoneri kaasamisele. Jutuajamistes enne riigipööret oli Päts lubanud Moskvale, et hoiab Laidonerist eemale. Nüüd aga oli Päts sunnitud väitma, et ta ei saa teostada riigipööret üksi, ilma Larka või Laidoneri abita, ja seepärast peab valima ühe kahest halvast. Päts valis Laidoneri ja Moskva nõustus selle valikuga kõheldes.” (HA, l k 153).
Nii Ilmjärv kui ka Valge tuginevad ühele ja samale dokumendile – Venemaa Välispoliitika arhiivis asuvale Nõukogude saadiku Aleksei Ustinovi ettekandele Moskvasse Boriss Stomonjakovile 7. märtsist 1934 (AVPR 0154-27-38-3, 23). See kiri keskendub kahele teemale. Esiteks Sammuli ja ajakirjanike liidu juhi Karl Korneli kavatsetavale Moskva-visiidile, mille üheks eesmärgiks oli ETA ja TASS-i vahelise lepingu sõlmimine.
Teine teema on Eesti ajakirjanike reis Moskvasse 1. maiks 1934, mille puhul Ustinov teatab, et vapside ”võimule tuleku korral sõit võib üldse katki jääda”. Ta soovitab seetõttu uueks ajaks 5.-7. aprilli ning esitab ajalehtede nimekirja, kellele osalemise kutsed saata.
Kirjas pole kordagi mainitud Pätsi ega isegi ridade vahelt ei annaks siit välja lugeda, et Päts kooskõlastas riigipöörde Moskvaga. Nimetatud väide on lihtsalt Ilmjärve väljamõeldis. Seda tõestab ka Ustinovi ettekanne Stomonjakovile 28. märtsist 1934 (AVPR 04-14-102-109, l. 21-22). Sellest selgub, et Moskva isegi ei teadnud riigipöördest:
”Kõigest, mis on seotud 12.-13. märtsi ja järgnenud päevade (veteranide likvideerimine) sündmustega, on Teile teada ajakirjanduse vahendusel. Huvitav on ära märkida ja rõhutada vaid mõningaid, erilist tähelepanu teenivaid seiku.
Vestlustes meiega toonitas Päts, et otsuse likvideerida veteranid võttis ta vastu üksi (”polnud kellegagi nõu pidada”), samuti esitas ta asja oma esinemises parlamendi ees 15/III. Sellega seonduvalt teatas Einbund 22. märtsil mulle lõunal prantslaste juures, et otsustasid küsimuse neljakesi, kellest kaks – Päts ja Laidoner. Minu küsimusele – ”Teie, muidugi, olite kolmas” – Einbund vastas põiklevalt. Kuid palju räägib selle poolt, et selles nelikus osalesid nii Einbund kui ka Seljamaa, kes on saanud Pätsile väga lähedaseks isikuks. Muidugi ei pruugi Pätsi avalduste ja Einbundi teate vahel olla vastuolu: kõigepealt otsustas selle käigu Päts, seejärel oli otsus teatavaks tehtud ülalmainitud nelikule, kutsuti kokku ministrid (12. märtsil kell 5 päeval) ja neile teatati sellest juba valmis otsusest, parlamendile teatati vastuvõetud otsuse motiivid ja läbiviidud operatsiooni tulemused post factum /15/III/.
Hoopis huvitavam on teine küsimus: kas Päts võttis otsuse vastu ilma kõrvalise mõjuta või kindral Laidoneri mõjul, kes sellisel juhul võis ellu viia Inglise liini.”
Dokument nr 2
Magnus Ilmjärv: Moskva naftaafäär Eestis oli ette võetud ainult selleks, et kaasata Päts N. Liidu huvide teenistusse.
Jaak Valge: Arhiividokumendis pole silpigi informatsiooni selle kohta.
Ilmjärve ja Valge vaidluses Pätsi kaasamise üle Moskva teenistusse on võtmedokumendiks N. Liidu Tallinna saatkonna sekretäri Mihhail Buravtsevi kiri välisasjade rahvakomissari asetäitjale Nikolai Krestinskile 22. oktoobrist 1930 (AVPR 0154-22-30-1, 70).
Sellele tuginedes väidab Ilmjärv, et ”Välisasjade rahvakomissariaat teatas seejärel Tallinna saatkonnale, et vaatamata sellele, et välis- ja sisekaubanduse rahvakomissariaat olid jõudnud kokkuleppele segaaktsiaselts luua, ei esita välisasjade rahvakomissariaat asja Poliitbüroole lõplikuks kinnitamiseks. Öeldi otse välja, et segaaktsiaseltsi loomisel ja kasumi jagamisel pole mingit mõtet. Rõhutati, et kogu asi oli ette võetud ainult Pätsi kaasamiseks.” (HA, lk 93).
Valge vä itel pole kirjas & amp; rdquo;silpigi informatsiooni selle kohta, et ”kogu asi oli ette võetud Pätsi kaasamiseks””. Valgega jääb üle vaid nõustuda. Pätsist on dokumendi nimetatud leheküljel juttu, ent kaasamisest ehk värbamisest küll mitte: ”Küsimust nafta segaaktsiaseltsist, nagu näha minu üleskirjutusest vestlusest Pätsiga (1-2 lk minu päevikust) ja järgnenud vestlustest Renninguga, võib pidada likvideerituks. Kogu sellest küsimusest jääb alles, justkui, väike küsimus Puhki lülitamise kohta Sojuznefti kohaliku osakonna klientide hulka.”
Dokument nr 3
Magnus Ilmjärv: Päts oli kuni 1940. aastani Tallinna Laevaühisuse kaudu Moskva poolt rahastatud, kuna oli seal aktsionär.
Jaak Valge: Päts oli pisiaktsionär, väidet tema rahastamisest ei kinnita miski.
Ilmjärve sõnul Beria abi Pavel Sudoplatov ”väidab mälestustes, et Eesti president Päts oli 1940. aastani Nõukogude valitsuse rahalisel ülalpidamisel. /—/ Sudoplatovi väide pole õhust võetud. Siinkohal tuleb rääkida A/S Tallinna Laeva-Ühisusest. /—/ Laeva-Ühisuse aktsionäride 1930. aastate koosolekute protokollidest on aga asjatu otsida Pätsi nime. Kuid sellele ei tasu tähelepanu pöörata. Päts oli Tallinna laevaühisuse aktsionär hetkeni, mil Nõukogude Liit aktsiaseltsi 1940. aastal natsionaliseeris.” (HA, lk 96)
Mõlemad ajaloolased tuginevad Eesti Riigiarhiivis säilitatavale Saksa okupatsiooni ajal koostatud aktsiaomanike nimekirjale (ERA R-985-1-65, 143). Ilmjärv vaikib oma raamatuis maha, et Pätsile kuulus vaid kolm aktsiat. Raamatu ingliskeelses versioonis ”Silent submission” nimetab ta Pätsi koguni peamiseks aktsiaomanikuks või suuraktsionäriks (major shareholder, main shareholder; lk 60, 99).
Valge näitab, et tegelikult olid suuraktsionärid Arthur Hüüs (1476 aktsiat) ja Heinrich Neu haus (1039 aktsiat). Seega puudus Pätsil oma kolme aktsiaga igasugune sõnaõigus ning ”Ilmjärve väide, nagu oleks Moskva finantseerinud Pätsi kuni Eesti iseseisvuse lõpuni Tallinna Laevaühisuse kaudu, on naeruväärne” (Akadeemias peatselt ilmuv artikkel).
Võiks ju väita, et see käsikirjaline aktsiaomanike nimekiri ei pruugi olla täpne ja seda ei saa pidada sada protsenti usaldusväärseks allikaks. Kuid selle nimekirja õigsust kinnitab veel üks tähtis allikas, mida pole näinud ei Ilmjärv ega Valge. Nimelt asub Rootsis A/S Tallinna Laeva-Ühisuse aktsionäride raamat. 1936. aastal tehtud sissekande järgi oli Pätsil tõesti ainult kolm aktsiat nominaalväärtusega kokku 150 krooni. Kokku oli laeva-ühisuse aktsiakapital 300 000 krooni jaotatud 6000 aktsiale.
Ja veel teadmiseks Ilmjärvele, Päts ei kaotanud oma aktsiaid 1940. aastal, ta oli aktsionär ka pärast sõda. Nimelt asus suur osa Tallinna laeva-ühisuse laevadest 1940. aastal välismaal, need jäid sinna ja ühisus tegutses pärast rekonstrueerimist veel aastakümneid edasi.
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/49974251AD631199C22573060031D2AE