SULESAURUSE KOLMEKÜMNENDAD: Aarne Ruben mõtestab lahti Tammsaare raamatut “Ma armastasin sakslast”. Lisaks veel kokteiliklaas koomiksitest ja korporatsioonidest.
Oleme ikka teadnud, et sel aastal möödub 70 aastat Tammsaare suurest “Sakslasest”. Olen püüdnud mõistatada, mis oli õieti see eesti korporatsioon, kust romaanis “Ma armastasin sakslast” sakslast armastati. Kirjandus pole muidugi ajalooliste faktidega ühitatav, kuid albumi “Album Academicum Universitas Tartuensis 1918-1944” kaudu on teada, et kolmekümnendate aastate algul, põhiliselt kriisiajal suri noorte tegevliikmetena kõigest kolm Tartu korporanti-seltsiliiget. Juhtus mõni noor kaasvõitleja teise ilma minema, siis kaastunnet tema korporatsioonile avaldasid ikka järgmised 1930. aastate üli õpilasorganisatsioonid: “korp! Vironia, korp! Filiae Patriae, korp! Revelia, Eesti Üliõpilaste Selts, korp! Sakala, korp! Fraternitas Liviensis, ENÜS, korp! Rotalia, ÜS Raimla, ENÜS Ilmatar, korp! Indla, korp! Ugala, EÜS Põhjala, korp! Lembela, korp! Amicitia”. Ühest sellisest – muidugi meeste korporatsioonist – siis tasukski “Ma armastasin sakslast” Oskari prototüüpi otsida.
“SAKSLANE” NARRATOLOOGILISELT
1934. a. jaanuaris suri pikaajalisse haigusse ja masendusse Fraternitas Estica tegevliige Aleksander Ott, üks võimalik prototüüp või vähemalt tegelane, kes liikus selles maailmas just sedamoodi, nagu kirjamees seda kujutas. Korp! üldkoosolek mälestas teda püstitõusmisega. Sealsamas koosolekul kurdetakse: “Rebastega käiakse meil väga halvasti ümber, aasitakse liiga toorelt. Võtku igaüks ennast kätte ja valigu rohkem sõnu. Rebasõhtud on väga ülemeelikud, mis jätavad halva mulje külalistele, piinlik on (ütleb ksv! Reimann).” Tammsaare tegelane Oskar ei ole ka romaani alguses rebane. Ta on auväärt tegevliige, töötab kantseleiametnikuna ministeeriumis, kus saab ka majanduskriisi tingimustes vähemalt nii palju palka, et on korteril ja kostil. Kes siis võis olla too Oskar, see viltu kasvanud, lapsepõlvest või teisme-east osalt tahtejõuta jäänud ja õnnetult armunud noormees? 1935. aastal kuulutati eesti kirjanikele välja positiivse üliõpilaskuju loomise võistlus, mida Tammsaare mõistis irooniliselt. Tema lõi Oskari, odaval kostil oleva Tartu korporandi, kes oma kultuuriliste eeskujude poolest natuke paigal tammuma jäänud ning kannatas “üleliigse inimese” sündroomi all. Üliõpilasena leiab ta omale sealtsamast hommikulauast väärilise imetlusobjekti, pehme, blondi, leebe Erika, kelle sotsiaalne staatus ei peegelda sugugi tema võimsat suguvõsa, esiisasid, kes selja taga. Tammsaare romaani struktuur on keeruline, kirjaniku mõtted ei ole üheselt mõistetavad, kuid meie proovime neid avada.
Romaani esimeselt leheküljelt algab teksti looväline tasand:
“Mõni aeg tagasi kadus keegi noormees, teadmata, millal just, miks, kuhu või kuidas. Arvatavasti pidi ta üsna tavaliste kilda kuuluma, sest muidu poleks ta nii tähelepandamatult kadunud. Vähemalt surnultki tahab iga silmapaistev isik kaaskodanikele kasvõi matuste kaudu meelde tuletada, et inimene on suur, kuigi ta sünnib väikese ja väetina ning elab enamasti nagu putukas puukoore vahel. Aga nüüd ei teatud teda otsidagi – kadunud inimest nimelt. Sest need, kelle juures ta linnas elas, arvasid, et ta on ajutiselt maale isatallu asunud, seal aga oldi veendunud, et ta elab endiselt linnas.” (A. H. Tammsaare, “Ma armastasin sakslast” Tallinn 1964, lk. 5).
Kui algab poisi enda jutt oma välimusest, oma armastatust ja õnnetust saatusest, siis lõpeb romaani looväline tasand ja muutub diegeetiliseks tasandiks. Diegesis (loo vaim, jutustus kui niisugune üleüldse) ja mimesis (jäljendus) on kahe peale ilukirjandust vorminud juba antiikajast saadik.
SURM MELONI TÄNAVAL
Mida me sellest teada saame? Mööname, et Oskarist ei ole õiget armastajat, sest ta on kohe töö juurest koondatav, ministeeriumis käib ta ringi veel ainult kui zombi-tegelinski Scott Adamsi Dilberti-koomiksist. Erika paneb talle ette koos reaalsusest põgeneda, aga ta ei põgene. Igapäevaelus on Oskar kõigiti terve, heatahtlik, rahulik inimene, Erika ihaldab tema armastust kindlasti. Et naistele igiomaselt natuke pinget kruvida, “leiutab” Erika omale veel teisegi austaja, sakslase Ervini, kes näib igati tegelik isik olevat, kuid romaani valitud lõikudes antakse lugejale mõista, et Ervini lugu võib olla ka natuke ebareaalne ja ülespuhutud. See on Erika iseendale suunatud kaitsekilp poisist lähtuvale murele ja ahastusele. Enne tõelist Lõppu saadab Erika Ossale vaid ühe kirja ja see Lõpp just väga tegeliku elu moodi ongi, Tammsaare pidi ses osas vähe välja mõtlema.
26. oktoobri 1933 ööl kell 1.45 laskis enda Tartus Meloni 27 maja ees maha u. 20-aastane õpilane August Villemson. Nagu Tammsaare tegelaselgi, olid Villemsonil olnud juba pikema-ajalised probleemid. Villemson tulistas endale pähe 7,65 mm kaliibriga brauningust ja hukkus silmapilkselt. Juba 25. kuupäeva õhtul oli Villemson läinud oma tüdrukule külla. Seekord läks aga midagi viltu, sest neiu teda sisse ei lasknud. Nüüd sattus poiss suurde meeleheitesse. Ta läks jooksuga koju ja võttis relva. Armastus oli löönud pähe, mitte kõhtu, kust seda saaks veel arstida, kui kasutada Tammsaare väljendit.
Ta võttis laskeriista ja läks uuesti neiu akna alla. Neiu keeldus nüüd isegi akent avamast. Villemson kihutas omale otsemaid kuuli pähe, “kuna ta muud targemat teha ei osanud”. Ajaleht meenutab veel, et August olnud ju tegelikult üsnagi elurõõmus poiss, kuidas siis nüüd nii äkki…
On veel ikka teataval määral säilinud arvamus, et Tammsaare võttis oma süžeed osaliseltki ajalehtedes ilmunust. Ajakirjandusest võttis Tammsaare ainult need lood, mis sobisid tema enda suurte tunnete kontseptsiooniga, Tammsaare romaanide tervikstruktuuri seisukohalt olid need ajalehelood teisejärgulised. Tunded on Tammsaarele primaarsed. Nii ei piirdu ta siingi ülekohtuselt katkenud armuloo kirjeldamisega, vaid viib sündmustiku ka tallu, kus Oskarile meelde tuletatakse, et suur osa majapidamise rahast on läinud “ülikoolis ulaja” poja koolitamisele; viib vana mõisasaksa korterisse, kus O-le meenub see hind, mida eesti rahvas on pidanud maksma baltisakslasi sajandite jook sul oma maal ülal pidades. Oskar on õnnetusetähe all sündinud tegelane, kes saab igalt poolt pähe.
KATKESTUSE KULTUUR
Peategelane külastab parunihärrat, Erika vanaisa. Herr Baron’il on seljataga generatsioonide taak. Just tema esivanemad elasid kindlustatud mõisates ja tulid sealt sajandite jooksul välja, talupoegi peksma. Vanaisa taga on määndunud ja niisked suguvõsakabelid hiiglaslike sarkofaagidega, milles lebavad parunisoo kunagised võsud. Vanaisa päralt on kalmistud roostes ristidega ja hinged, hinged, hinged.
Kui tema lossid ei oleks maha mängitud või valitsuse poolt ära võetud, siis oleks nende pimedates hallides pompöössed maalid ta esivanematest, mida kesköiti valgustavad vaid küünlad. Siniveri ja aadelkond on sajandite jooksul sisse töötatud kultuur, millest Freudi järgi, kes arvas, et kultuur võib inimeses midagi ahistada, võib tekkida vaid vaba mitteteadvust pärssivaid kimääre. Nii sündis ka sinivereline Dracula oma aristokraatialiini aktiivse unustamise teel, Dracula oli see “katkestuse kultuur”, mis ühel hetkel lõikas määramatutesse aegadesse ulatuva aadlisoo genealoogilised liinid läbi: nonii, nüüd aitab, nüüd ei ole enam minu soo lõputult korduvaid ja ainult meie genealoogias talletuvaid sünde ja surmasid, vaid nüüd olen mina, Dracula, kelle hambad tõstavad mässu ühe aadliklanni järjepidevuse vastu.
KROON OLI TUGEV RAHA
Draculat on lihtne psühhoanalüüsida, aga katsu sa sedasama teha Tammsaare parunihärraga. Kuigi Erika ja Oskari võimalikule abielule vähemasti esmapilgul heatahtlikult vaadates tõstab temagi mässu oma kuulsusrikka suguvõsa vastu. Nende suguvõsa suurim pärandus on nende tõug ja kui Erika ei lakka hääbuvat ja igalt poolt minema tõugatud eesti meest armastamast, siis läheb ka see tõug kaotsi. “Tõug” ja “tõukama” on Tammsaarel justkui ühe asja kaks eri poolt.
Tammsaare romaan kujutab kahe erineva maailma intiimset kokkupuudet, kusjuures mõlemad hukkuvad. Taustaks on maailmakriisi aeg: tööpuudus, vaikiva ajastu esimesed sammud ning näljakäppa imevad ametnikud. Eesti kroonid kaovad käest ja sa ei saa isegi aru, kas lähevad need ulualuse või söögi peale, kõneleb Ossa töökaaslasega. Kroon oli tugev raha, teadsid teisedki eesti kirjanikud: kui krooni lahti vahetad, siis sendid kaovad iseenesest käest.
Korporatsioonid kandsid oma lahkunute sarku õlgadel, soovitavalt tõrvikute saatel. Kirst toodi konventi ja jäeti katafalgil avatuks, “kui olukord seda lubab”. Korporant Oskari puhul ei lubanud olukord midagi, sest teda ei olnud enam silmapiiril.
Aarne Ruben
http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=1373