Ühel argipäeva ennelõunal valitseb Leeli talu õues samasugune vaikus kui mujalgi Karksi-Nuia kandis. Majade vahel liiguvad ainult kaks suurt heledat karva koera.
Liikumist on näha ka läbi elumaja akna ja uksele ilmub punaka juuksepahmakaga vanem mees, Leeli talu peremees Lembit Soots. Seesama Kanadast Eestisse naasnud mees, keda laiem avalikkus teab Peoleo-nimelise restorani- ja motelliäri asutajana.
Mitmekülgse minevikuga Lembit Sootsil jääb senistest saavutustest veel väheks.
Tere ja käepigistuse järel selgub, et 81aastasel Mulgimaa mehel on kuulmine kehvaks jäänud, aga muidu pole häda midagi.
Alustame kunstist, sest suured maalid vaatavad vastu igalt poolt ning ateljee, mille seinad ja seinaääred on Lembit Sootsi allkirjaga maale ja joonistusi täis, on nii suur, et võtab enda alla kolmandiku majast.
Pintsel kogub tolmu
Huvitav, kui palju on neid Eesti põllumehi, kes suudaksid lahti seletada abstraktse ekspressionismi olemuse. Soots teeb seda paari lausega, nimetatud kunstivoolu peab ta oma lemmikuks.
Seejärel teatab ta, et hoidis viimati pintslit käes 2002. aastal. Selgub, et mees, kes omal ajal äri kunsti vastu vahetas, on nüüd millegi kolmandaga nii rakkes, et ei suuda selle kõrvalt enam muud, kui eluks hädavajalikku teha.
“Talu kõrvalt ei jää aega kunstile mõeldagi,” lausub mees, kelle mineviku võib võtta kokku sõnaga “mitmekülgne”. “Et kunstielust aimu saada, tuleb New Yorgis käia, aga praegu ei pääse ma Tallinna näitustelegi.”
Kui perenaine Liisa sõna sekka ütleb, tuleb välja, et ajaviitest ja lõbust on nende peres loobutud, sest kohe, kui pererahvas kodust ära läheb, kaovad töölised uttu.
Kõrvaleheidetud aastad
Miks on mees, kellel kõrgharidus kunsti alal ja kes on maitsnud nii ärimehe kui ka boheemlase elu, otsustanud kõrges eas jäägitult põllumajandusele pühenduda? Et seda mõista, kulub vähemalt pool tundi. Siis selgub, et talupoja päritolu mehel peab olema oma talu ning see, mis omal ajal pooleli jäi, tuleb lõpule viia.
Leeli talule pani aluse Lembit Sootsi juristiharidusega isa, kes suri siis, kui praegusel peremehel veel paar aastat täiseast puudu jäi. Vanus ei takistanud noorel mehel peremeheks saamast, aga siis tuli sõda, küüditamised ja ühismajandite loomine. Kulakuks tembeldatud noormehel tuli Läände pageda.
Õppuri-, ärimehe- ja kunstnikuelu kestis Kanadas neli aastakümmet. Praegu raiub mees kui sepahaamriga, et mitte kunagi ei loobunud ta mõttest isatallu tagasi tulla. “Mulle ei tule meeldegi, et olen Kanadas olnud. Nii võõraks on jäänud see maa.”
Siht oli selge ja saatus armuline. 1993. aastal kündis ja külvas 70aastane Soots taas Leeli talu põlde, teisisõnu – jätkas pooleli jäänud tööd. Küsimusele, miks ta üldse kündma ja külvama peab ja miks mitte talus niisama elada, vastab ta, et põllumajandus on tema eneseteostus. Ka Peoleo sai loodud selleks, et talu taastamiseks raha teenida.
Abikaasa Liisa kostab selle peale, et Soots on jonnakas mulk – selle, mille pähe võtab, peab ka täide viima. Peremees ütleb vastu, et õnneks ei ole naine jonnakas ja laseb tal tegutseda.
Ikka rohkem ja rohkem
1990ndate algul levis ideoloogia, et talud tuleb taastada ja talu toob jõukuse majja, kuid paari aasta pärast tuli pettumus. “Piimaliitri eest sai krooni ja rukist ei tahetudki,” meenutab Soots. “Jäi mulje, et Eestis polegi põllumajandust vaja. Laenu ei saanud. Pangas ei mõistetud, miks ma laenu tahan, kui mul nii korralik elamine on. Arvati, et vaene põllumees peab saunas elama.”
Mulgi jonni nii naljalt ei murra: kui algul haris ta vähem kui sadat, siis praegu poolt tuhandet hektarit maad.
Kasutusel on kõik maad, mis ümbruskonnas saadaval ja kus seeme idanema hakkab. “Rendiks maad veel juurdegi, aga ei julge,” tunnistab peremees. “Sügisel jäi 40 hektarilt saak koristamata – vihma sadas ja maa läks pehmeks.”
Veidi murelikult tulevad mehe huulilt sõnad, et liiga palju ei saa korraga ette võtta. Naine lisab jutu vahele, et ümberkaudsed peavad teda niigi juba hulluks, kes krabab karjakopleid kokku. Aga perel on kindel plaan sellel aastal suurem kuivati ehitada ja kevadeks lüpsikari 100pealiseks suurendada.
Mullu sügisel said Liisa ja Kanadast isa tallu tulnud Toomas Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolist agronoomidiplomi. “Mul on nüüd õppinud partnerid, kes teavad, mis on maaharimine,” ütleb Soots julgelt.
Ta kiidab Euroliitu ja ütleb, et see on Eesti põllumehe päästja: “Aastal 2004 jäin elama, tänu toetustele sain arved ära maksta ja masinaid muretseda.”
Eesti põllumajandusest edasi rääkides meenutab ta seda, kui suure üllatusena sai ta teada, et Eestis on majandeid, kus 1000 hektarit maad ja suured karjad. “Arvasin, et kolhoosid-sovhoosid likvideeriti, aga tuli välja, et kuulsad talud ja Aasta Põllumehed on suured tegijad. Ma tunnen ennast lausa alaväärsena, et nende kategooriasse ei kuulu.”
Mehe näost alaväärsustunnet siiski ei paista, samuti ei kuma sellest vimma endast suuremate vastu. Ütleb hoopis, et Eesti põllumajanduses peabki suuri tegijaid olema, sest väikesi on vähe. “Suured ei saaks suureneda, kui maad saadaval ei oleks. Talu peab olema suur, masinad suured ja toodangut palju. Siis tasub töö ära.”
Siberi köök ja Kanada viski
Täpselt keskpäeval hõikab Liisa, et aeg on sööma hakata. Lõuna on kolmekäiguline ja kaugeltki mitte mulgipärane. Siberis sündinud ja üles kasvanud perenaine on valmistanud mitu väga maitsvat rooga, mida teistes Viljandimaa taluköökides ilmselt ei pakuta – kartulipallidega piimasuppi ja riivitud kartulitest pressitud kooke.
Peremees näib selle kõigega harjunud olevat ja jätkab juttu põllumajandusettevõtte vajalikust suurusest. Piimalehmi peab olema vähemalt sada ja rohumaad kakssada hektarit. “Lembit, kas sa napsi ka pakud?” küsib perenaine valjult ning annab mõista, et peremees oma Kanada viski kapist välja tooks.
Peremees jääb esialgu istuma ja ütleb, et see on liiga kallis, aga läheb siis ikkagi kapi juurde. Kui ta oma Crown Royali karbist ja kotikesest välja võtab, selgub, et pool on juba ära joodud. Perenaisel ei jää selle peale muud öelda, kui et hoia-hoia, jääd ise veel ilma!
Kui küsin, et millal peremees viimati puhkas, siis kõlab vastuseks: talu ei toimi veel nii hästi, et puhata saaks. Kümme aastat kulub veel kõvaks tööks. Tuleb välja, et eelmine puhkus jäi kümne aasta taha, kui naisega võeti ette nädalane pulmareis Kanaari saartele.
Pärast sööki, kui pererahvas oma uut külmlauta tutvustab, ilmneb, et loomadel on ninaesine tühi. Lauda ümber valitseb vaikus, ainult koerad jooksevad siia-sinna. Peremees jääb rahulikuks, aga ärritunud Liisa tormab jalamaid kõrvalmajja ja ajab sealt välja noore mehe, kellel pilt paistab fookusest üsna väljas olevat.
“Neid tuleb lahti lasta ja siis jälle tagasi võtta, sest kust sa paremaid saad,” räägib Soots. “Siin on neli-viis noort, kes tulevad piirkonnast, kus on veelgi suurem tööpuudus. Aga ära on vaja elada.”