90ndate alguses Kanadast Eestisse kolinud ärimees, maalikunstnik ja põllumees Lembit Soots lubas kiirtoidurestoranidega vallutada kogu Tallinna.
Lembit Sootsi üliedukalt alanud toitlustusäri aga lõppes 1998. aastal, kui Sootsi valdused võtsid üle ärimehed Erki Aavik ja Raul Normak.
Sootsi äriidee sai alguse 1988. aastal, kui talle sattus kätte ajaleht, milles oli juttu Via Baltica magistraali rajamisest. Mõned kuud hiljem õnnestus Lembitu vennal Leol osta magistraali äärde krunt ja kümme kämpingumaja.
1991. aastal avasid Sootsid samal krundil motelli Peoleo ja senisest kooperatiivist sai ühisfirma. Sellest kuulus Lembit Sootsile kaks kolmandikku ja ülejäänud jagunes venna ja sugulaste vahel.
Selleks, et motell end ära tasuks ja inimesi ligi meelitaks, ehitasid Sootsid motelli juurde kiirtoidurestorani. Seal õpetas Soots ise teenindajaid hamburgereid valmistama. Kokku investeeris Soots motelli ja kiirtoidurestorani 400 000 Kanada dollarit.
Järgmisena laiendas Soots tegevust Piritale. Tal õnnestus välja kaubelda vetelpäästeühingule reserveeritud krunt Pirita jõe ääres ja lühikese ajaga rajada sinna 14 miljonit krooni maksev toitlustuskompleks. Sellega lõppes ka Pirita senine vaikelu. Friikartulid ja hamburgerid meelitasid Piritale kokku inimesi üle Tallinna. Kohale tuldi kohe peredega, et siis hiljem jõe ääres jalutada. Pirita Toidutarest sai alaline söögikoht ka vene ärimeestele, kes teiste seast oma suurte kuldkettide, läikivate dresside, nahktagide ja suurte mobiiltelefonidega hästi silma hakkasid.
1995. aastaks oli Soots jõudnud tasuda ehitamiseks võetud pangalaenud, perekonnale kuuluvate aktsiaseltside Soots Turism ja Sootsi Restoranid aastane puhaskasum ulatus 4 miljoni kroonini.
Vaatamata sellele, et 1994. aastal tuleb Toidutarele konkurendiks Carrolsi ja aasta hiljem ka McDonaldsi kiirtoidurestoran, keerlevad vanahärral peas juba uued projektid. Järgmine kiirtoidurestoran ehitatakse Õismäele ja juba plaanitakse veel kahe söögikoha avamist Lasnamäel Laagna tee äärde ja Kadaka turu juurde.
Kiirtoidurestoranide rajamisega samaaegselt müttab Soots ülejäänud aja esiisadelt päritud põllumaadel Viljandimaal Leeli talus, kuhu Soots investeeris toiduärist saadud raha.
Saja hektari suuruselt maalt saadava kartuli turustab ta oma restoranides, 55 lüpsilehma piimatoodang läheb aga ASi Mulgi Meier.
Sootsil on salaplaan rajada Lõuna-Eesti suurim talu, mis peab tooma ka kasumit. Soots oli seisukohal, et iga ärimees peaks toetama mõnda talu, igal talul peaks olema teda abistav ettevõte. See skeem töötas tema puhul edukalt.
Soots ehitas Viljandisse ka uhke talumaja, kus on ka võõrastetoad, seitse vannituba ja läbi kahe korruse ehitatud kunstiateljee, kus on üleval tema enda tehtud pildid. Kokku investeeris Soots Viljandisse 5 miljonit krooni, mis kõik on saadud Soots Turismi kasumist.
1997. aastal läks Soots Turism börsile, et siis emissioonist saadud rahaga rajada veel kaks kohvikut ja suurendada kasumit tootmiskulude kärpimise arvel. Aasta lõpus aga kahanes Soots Turismi käive järsult. Prognoositud 35 miljoni kroonise käibe asemel oli ettevõtte käive 30 miljonit krooni. Ka kasum jäi seetõttu tulemata, Soots Turismi sai hoopis 3,16 miljoni kroonise kahjumi.
1998. aasta alguses jäi Lembit Soots oma restoranidest ilma ja läks Mulgimaale talupidajaks. Sootsi valdused võtsid üle ärimehed Erki Aavik ja Raul Normak. Nemad hakkasid kamandama ka palju kära tekitanud klaaskohvikut Tallinnas Tammsaare pargis Uus-Vargamäel, kus Sootsil oli 85% osalus.
2000. aastal kuulutati välja ASi Sootsi Restoranid pankrot. Ettevõttel oli võlgu üle 5 miljoni krooni, vara aga mõnesaja tuhande krooni väärtuses, põhiliselt mitmesugust kasutatud restoranisisustust ja valgusplafoone.
Soots Restoranidele kuulunud AS Soots Turism müüdi 1999. aasta lõpul ühele eraisikule.