Konstantin Päts – ehitaja

Rotermanni soolalaos avatud näitus käsitleb Tallinna planeerimist 1930. aastate teisel poolel ning Konstantin Pätsi osa selles, kirjutab kuraator Karin Hallas-Murula.

Hitleri, Stalini ja Mussolini arhitektuurilembusest ja suurejoonelisest ehitustegevusest on kirjutatud monograafiaid, nende Maarjamaa kaasaegse – Konstantin Pätsi suhtumisest arhitektuuri ning ehitustegevuse juhtimisest aga seni pea mitte sõnagi. Esmakordselt on nüüd Eesti Arhitektuurimuuseumisse erinevatest arhiividest kokku toodud Tallinna keskosa tänavate ja väljakute ruumilise mõju projektid, mis peegeldavad 1930. aastate teise poole suurejoonelisi kavatsusi. Kõrvutades toonast kindlakäelist Tallinna arhitektuurse ilme kujundamist tänase kaootilise ehitustegevusega, esitab näitus põhimõttelise küsimuse: kuidas hinnata autoritaarsust linnaplaneerimises ?

1934. aasta riigipöördega sai Konstantin Pätsist peaminister riigivanema ülesannetes ning ühtlasi kaitsevägede ülemjuht. Parlamentaarne demokraatia asendus autoritaarse juhtimisega, algas nn vaikiv ajastu. Teisest küljest: algas ka enneolematult viljakas arenguperiood, reformid pea kõigis eluvaldkondades, ulatuslikud ehitustööd ning suured aktsioonid rahvuskultuuri edendamiseks – hõimuliikumine, kodukaunistamine, raamatu aasta, Eesti lipu ja rahvariiete propaganda-aktsioonid. Nimede eestistamise kampaania käigus muudeti 175 000 isiku- ja kohanime.

“Pole võimalik riiki valitseda, ilma et ühiskond oleks kindla plaani järgi korda seatud,” arvas Konstantin Päts 1935. aastal ning hakkas korrastama nii riiki kui selle pealinna. Hitleri, Mussolini ja Stalini eeskujul hakkas temagi isiklikult sekkuma ehituse ja arhitektuuri küsimustesse.

“Peame hakkama hoolitsema ka välise külje eest, kui tahame teiste riikide seas iseseisvana püsida. Peame püstitama oma riigiasutustele vastavad, nendele kohased hooned. (—) Tulevikus uute riigihoonete püstitamisel ei tohi olla jooksmist kõige järele, mis on moodne. Moed ehituse alal ja arhitektuuris võivad kiiresti mööduda ja siis ei taheta mõne aja pärast moodsas stiilis ehituste poole enam vaadatagi,” manitses Konstantin Päts pangategelasi, kui nende väike kastmahuline Eesti pank Estonia puiesteel valmis sai. Ühtki järgmist Eesti panga maja – Tartus, Võrus, Pärnus ega mujal, ei ehitatud pärast seda enam lamekatusega.

Kõne pangategelastele oli Pätsi teadaolevalt esimesi arhitektuuriteemat puudutavaid avalikke esinemisi. Ka hiljem kasutas ta kõnedes ehitusala terminoloogiat: ta e h i t a s riiki, mille n u r g a k i v i d olid ametiasutused ja kutsekojad ning lõi riigile f a s s a a d i.

RUUMILISE MÕJU PROJEKTID

1935. aastal Konstantin Pätsi dekreediga välja antud “Ehitusseaduse muutmise ja täiendamise seadus” sätestas valitsuse õiguse hakata korraldama Tallinna keskosa väljanägemist. Selle alusel hakati tellima Tallinna tänavate ja väljakute ruumilise mõju projekte, millised kinnitas Päts isiklikult. Nendega määärati ehitusjooned, majade kõrgused ja kordade arv, hoonestusviis (lahtine või kinnine, majadeseinana jätkuv) ning fassaadide ilme. “Tallinn kui pealinn on majaomanike linna kõrval eeskätt ka riigi linn. Sest kui viia siit kuhugi mujale valitsusasutused ja -organid, siis jääks Tallinna areng, kasvamine ja ehitustegevus kängu. Seepärast peab riigil oma pealinna vääriliseks arendamisel ka olema ütelda otsustav sõna,” põhjendati riigi initsiatiivi linnaehituses.

“Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seadusega” (1936) võttis valitsus õiguse sobimatute hoonete sundvõõrandamiseks ja lammutamiseks Vabaduse platsi ümbruses. See oli seotud üleriikliku Vabadusmonumendi püstitamise plaanidega, millele jäi jalgu esmajoones Jaani kirik. Uue kiriku ehitamiseks pakuti Sakala keskuse krunti. Kui Vabaduse platsist pidi saama ministeeriumihoonete ning vabadussambaga üleriiklik peaväljak, siis Viru väljakust pidi tulema linnavõimu keskpunkt uue raekojaga.

1936. aasta “Tallinna ehituskruntide fondi seadusega” sai riik õiguse sundvõõrandada ehitisi Tallinna kõigis kiviehitiste piirkondades, “kui nad on lagunenud ja kui nende omanik ei tee usutavaks, et ta kahe aasta jooksul alustab uue maja ehitamist.” Puumajad kesklinna tänavate ääres taheti mõne aastaga asendada kapitaalse kivihoonestusega. Eriti tähtsaks kujunes Narva maantee – sellest sai valitsuse tee Toompealt Kadriorgu, kuhu 1938. aastal arhitekt Alar Kotli projekti järgi ehitati riigikantselei hoone.

Lisaks Narva, Tartu ja Pärnu maanteedele koostati 1935–1939. aastatel ruumilise mõju projektid Toompuiesteele ja Mere puiesteele, Aia, Roosikrantsi, Sakala, Tatari, Kentmanni, Kaupmehe, Faehlmanni, Kreutzwaldi, Liivalaia, Hollandi, Väike-Ameerika jmt. kesklinna siseringi tänavatele. Projekte koostas linna ehitusosakond, mida alates 1934. aastast juhtis linnaarhitekt Herbert Johanson. Nagu Speer Hitlerist, oli ka Johanson Pätsist noorem – Pätsi sünnist möödus tänavu 130, Johansoni sünnist möödub 120 aastat. Alar Kotli on veelgi noorem – tema sünnist möödub tänavu kõigest 100. aastat.

PÄTS – EHITAJA

“Neil aastail võisid kõik veenduda, et K. Pätsi kireks on töö, tegevus, looming ja pulseeriv elu. Oli ju tema ise kõige tähtsamate monumentaalsete ehituste algataja ja teostaja.” Märt Raud kirjeldab ilmekalt, kuidas haige Pätsi silmad särama ja kõne hoogsaks läks niipea kui mõni ehituskava lagedale toodi. “Suur huvi asja vastu on valud taganema sundinud,” kirjutab Raud projekteerimise teraapilisest mõjust (Kaks suurt,Toronto, 1953).

Riigikantselei ülem Elmar Tambek mäletas, et Pätsi ehitustuhina pärast olnud tal rahandusminister Leo Sepaga lausa ütlemist, sest muidugi kulus ehituse peale palju raha. Päts kibelenud uue suurehituse alustamisega niipea kui eelmine valmis oli saanud (E. Tambek, Tõus ja mõõn, Toronto, 1964).

Kust selline ehitamiskirg ? Vähetuntud on fakt, et Konstantin Pätsi vanaisa Juhan tavatses talutööde kõrval ka ehitustel abiks käia, sest seal teenis hästi. Konstantin Pätsi isa Jakob oli aga juba õppinud ehitusettevõtja Viljandis.

Kui 1937. aasta ehitusseaduse muutmise seadusega loodi Rahvuslik Ehituskomitee siis asus selle etteotsa mõistagi Konstantin Päts. Riigi ehituste elluviimiseks loodi ehitusettevõte “Ehitaja”, mis muuhulgas vabastati kohustusest korraldada riigihankeid. Mõtlemapanev on asjaolu, et 1939. aastal läks Eesti riigi “Ehitaja” appi ka Nõukogude Liidu baase ehitama.

TOREDUS JA VAJADUS

Mussolini jaotas ehitused kaheks – ühed olid vajaduse ja teised suuruse pärast tarvilikud. Ka Pätsi ehitustegevuse puhul võime rääkida nii vajadusest kui toredusest.

“Mis valitsusaparaadi juures iseenesest raskesti mõjub, see on alaline kärpimine. – – – Ei või ju ometigi sinna tagasi pöörduda, nagu see riigi alguses oli: üks laud, üks kirjamasina-preili, üks juhtiv minister – ja ongi ministeerium olemas. Aga ega niiviisi valitseda ei saa,” rääkis Päts riigikogus 1934. aastal.

Ka linna arendamine toimus nii suuruse kui vajaduse pärast. Paljude tänavate laiendamise eest võime täna Pätsile suure aitäh öelda ja liiklusummikutes topates kahetseda, et ta neid veelgi laiemaid ei lasknud teha. Liivalaia suubus Pärnu maanteele tollal kitsukese tänavana, siis aga sai temast avar ringtee, mida pikendati sadamani. Kõige terviklikumalt hoonestati Pärnu maantee kurv, mis on tänini “hea- Eesti- aja” linnaehituslik märk. Ühtlased kõrgused ei välistanud erinevaid fassaade ning nurgaaktsente, ristmikel olid majad lubatud ehitada kõrgemad kui tänavaseinas, kuhu oli reeeglina lubatud 4-5 korruselised majad, hilisemate eranditena ka kõrgemad.

Muidugi ei meeldinud majaomanikele sugugi kuidas Herbert Johanson nende kallisvarast joonlauaga üle sõitis ja tänavate laiendamiseks krundisiile lõikas. Ka kohustus paari aastaga puumaja asemele kivimaja ehitada, oli majaomanikele küllalt karm. Kompensatsiooniks olid siin Pikalaenupanga laenud ning kolme aasta vabastus kinnisvaramaksust.

RAHVAS LÖÖB KAASA

“Riik – see on rahvas,” rääkis Päts ning rahvas ulatas oma abistava käe riigile ka projekteerimisel ja planeerimisel. Skulptor Jannes pakkus välja radikaalse lahenduse Vabaduse väljaku laiendamiseks: lammutada kõik ehitised Vabaduse väljakust Estonia teatrini, Draamateater, reaalkool ja kohtuhoone kaasa arvatud, et rajada park parlamendihoone ette, mille pikk fassaad pidi ulatuma Kawe plazast Kentmanni tänava alguseni.

Literaat Rudolf Lesta ise ei joonistanud, kuid kirjeldas oma artiklites täpselt, kuhu tuleb rajada Kaarli puiesteega paralleelne lai puiestee ning kuhu ehitada hiigelsammastikud.

Kooliõpetaja Kahu Veerenni tänavalt saatis Pätsile valitsushoone projekti (teda abistas insener Sokolov). Sellesse suurmajja oleksid ära mahtunud kõik Eesti riigi ministeeriumid. Paistab, et Pätsi kurtmine kokkuhoiu pärast ministeeriumides oli õpetaja Kahule sügavalt hinge läinud.

VANGIDE JA JOODIKUTE PANUS

Kuna Hitler ei sallinud moodsaid ehitusmaterjale (“sest ainult kiviehitisest jäävad kaunid varemed”) siis pöörduti Saksamaa ehitustegevuses tagasi loodusliku kivi ja käsitsitöö juurde. Kivitööstuse arendamiseks loodi kivimurdude juurde töölaagrid, hilisemad vangilaagrid.

Sama suund võeti ka Eestis. 1937. aastal asutati Vasalemma Murru vangla. Vangide tööjõud oli neli korda odavam ehitustöölise omast. 1937. aastal murti Vasalemmas 7357 m3 kive,ja valmistati 4172 m2 tahutud ehitusplaate, päevas töötas kivimurrus umbes 400 vangi. Enamik neist olid tööpõlgurid ja joodikud, kuid nad teenisid kivimurrus üsna hästi. Üks neist olevat kogutud 3000 krooni eest endale pärast talukoha ostnud. 1939. aasta näitusel “Moodne elamu” uhkeldas Kohtuministeeriumi Vangimajade Talitus eraldi väljapanekuga, esitledes vangide tahutud paest kaminaid, trepiastmeid ja soklikive.

Talv läbi saagis 30 vangi kive Raua tänava tuletõrjehoone jaoks (projekt 1936, valmis 1939, arh. H. Johanson). Materjalist tulenev monumentalism, sümmeetrilised fassaadilahendused, kindluslikult suletud siseõu, raskete raamistustega püstaknad ning ulatuslik käsitsitöö rakendamine – kõik see on kaugel funktsionalismist, millega seda hoonet seni seostatud on. Mida me siin näeme, on pigem otsesed saksa monumentaalarhitektuuri eeskujud, poleks ju pruukinud lihtsast tuletõrjetornist all-linna Pikka Hermanni teha.

DEMOKRAATLIK JA DESPOOTLIK KLASSITSISM

“Tendents sümmeetriale ja elementide tasakaalustatud kompositsioonidele kindlate printsiipide järgi on omane esmajoones despootlikele ühiskondadele, liberaalsed riigid kalduvad eelistama asümmeetriat,” kirjutas Georg Simmel (“Soziologische Ästhetik”, 1896).

Pätsi “konservatiivse demokraatiaga” (Eduard Laamani määratlus) seltsis konservatiivsus ka arhitektuuris. See avaldus juba Toompea lossi Valge saali uues ilmes (1935–1936, A. Perna, J. Ostrat) ning jätkus Riigikantselei hoones Kadriorus (1937–1938, A. Kotli). Ka avalike ehitiste konkurssidel hakkasid võitma uusklassitsistlikud projektid. Paljusid Tallinna kunstimuuseumi konkursitöid mõjutas otseselt P. L. Troosti Saksa Kunsti Hoone (1933). Ka Inglise kolledž Narva maanteel (1938–1940, A. Kotli, E. Nõva, nüüd pedagoogikaülikool), Westholmi gümnaasium (1938–1940, H. Johanson, A. Jürvetson), Tallinna keskhaigla (1937–1939, H. Johanson) jpt. kuulutavad oma parapettide, raamistatud püstakende ja muu dekoratiivsega sümpaatiaavaldust Saksa 1930. aastate teise poole esindusarhitektuurile.

Keerulisem oli lugu klassitsismi poliitilise tõlgendamisega. Arhitekt Edgar Johan Kuusik arendas nõtke teooria saksa ja prantsuse klassitsismide erinevusest: “Nagu kogu lääne kultuurkonda kuuluv maailm on ühiskondlik-poliitilisilt tõekspidamisilt ja sihitaotlusilt jagunenud kaheks – ühel pool demokraatiad, teisel pool diktatuurid, nii kajastub see ka vastavate territooriumide arhitektuuris. — Tendents klassikale on üldine ja ühine – see ähmastabki vahest vahesid. Ent iseloomustaval kombel võime tähele panna kalduvusi teatud roomlaslikkusele diktatuuririikides, kuna demokraatlikke maid näib inspireerivat kreekalikkus.”

PROPAGANDATALITUS JA ARHITEKTUUR

1934. aastal Siseministeeriumi juurde loodud Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus näitas Pätsi “juhitud demokraatiat” muidugi kreekalikuna. Hoolt kanti ka riigi ehitustegevuse propageerimise eest. 1930. aastate lõpupoole sai Pätsi kohalviibimine mistahes ehitise avamisel suursündmuseks, Tartu “Vanemuise” juurdeehituse avamiseks ehitati presidendi auks koguni võidukaar ning tänavaid palistasid juubeldavad elanikud. 1938 anti välja esindusalbum “20 aastat ehitamist Eestis” ning 1939 valmis film “Tallinn enne ja nüüd”. Film (mida ka näitusel näeb) annab reipa ülevaate uusehitistest, mille kontrastiks näidatakse endist, puulobudike Tallinna. Propagandamaigule vaatamata tuleb tunnistada, et kõigest viie aasta jooksul jõuti Tallinna ilmet tõepoolest märkimisväärselt muuta. Seda tehti tugeva juhtimise ja kindlate reeglite järgi, seejuures eraomanduse tingimustes nagu tänagi.

Taastatud vabariigi Tallinna on ehitatud juba üle kümne aasta, kuid tundub et ei linn ega riik ole ikka veel oma rolli jõudnud. Linnaehituses valitseb seaduste asemel eraomanike suva ning üleolek kõige varemehitatu ning konteksti suhtes.

Ometi pole valdkonda, kus järjepidevus oleks nii oluline kui linnaehituses, linnapaneerimist ei saa igal esmaspäeval uuesti alustada. Tänaste arendajate ja planeerijate toimetamine on vaid hetk linna sajanditepikkuses arengus, seepärast tasub tähele panna, kuidas siin enne on toimetatud. Lugegem eelkäijate sõnumeid nii ajaloolistelt projektidelt kui linnakangast endast ning mõelgem vahenditele, millega linnas toimuvaid kaootilisi protsesse kindlakäelisemalt ohjata.

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/6B64A1CC1DFCCB35C2256E89001C1094

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*