Miks just Konstantin Päts?

Ajaloodoktorandi Magnus Ilmjärve avastused Vene arhiivides on meediale tõeline maiuspala. Laupäevase Postimehe esiküljel oli lenduriülikonnas Konstantin Päts jõudnud juba Mait Metsamaa kõrvale.

“Ei ole võimalik, et meie lugupeetud president ja iseseisva riikluse sümbol on nüüd järsku nõukogude lobist, marionett, kapitulant jms”, võib nördida eesti patrioot. Iidolite ja müütide kokkuvarisemine on alati valuline, ja mida suurem müüt, seda suurem valu. Akadeemilise ajalooteaduse ülesanne on purustada müüte, mitte neid luua.

Äärmiselt paindlik olupoliitik

Ilmjärve dokumentide autentsuses on vaevalt põhjust kahelda, sest nii pika-ajalist ja põhjalikku hämamist viitsisid nõukogud vaevalt ette võtta. Ent küsimusi tekitavad tema tõlgendused küll. Miks just nimelt ja ainult Päts, ja mitte keegi teine oli nõukogude usaldusisik ja kaastööline?

Võib-olla aitavad vastust leida Oskar Looritsa sõnad: “See (Päts) on otse imeteldava kombineerimisoskusega kompromissimeister ja vastaseid respekteeriva sallivusega võluda oskav koalitsioonijuht – jah, kavalaim ja manööverdamisosavaim eesti rahvajuht…”

Juba tsaariajal omandas Päts poliitilistes ringkondades äärmiselt paindliku olupoliitiku (paendlase) maine, kes Jüri Vilmsi sõnul “kaupleb, ostab ja müüb”. Hiljemgi deklareeris Päts korduvalt valmisolekut “tantsida vanakuradi vanaemaga” kui see Eesti huvides vajalikuks osutub.

Seega on tegemist nii tema isiku-omaduste kui ka poliitilise võitluse taktikaga, mis juba omal ajal sai vastakuid hinnanguid. Tõepoolest võib Ilmjärve kombel küsida, kus on piir kompromisside ja reetmise vahel, kui tegu oli vaenuliku riigiga, mille ambitsioonid olid Pätsile ülihästi teada.

Kindlasti oli Eestis teisigi tegelasi, kes olid seotud ühe või teise suuriigiga majandushuvide, poliitiliste süm-paatiate, perekondlike sidemete jms kaudu. Juurtega rahvusliku ärkamise aega ulatuv orientatsioonide küsimus aktualiseerus veelgi iseseisvas Eestis. Selles pole midagi imelikku ega taunitavat, sest see tulenes väikerahvalikust ja väikeriiklikust enesetunnetusest maailmas, kus juhtivat osa etendavad suurvõimud. Kui iseseisvumise eufooria möödas oli, hakkasid seda geopoliitilist reaalsust üha enam tunnetama ka Eesti riigimehed. Eriti tuli see ilmsiks sisemiste või rahvusvaheliste kriiside ajal.

Raske on tõsimeeli uskuda Vene saatkonna sekretäri Notovitshi väidet 1925. aastast, et Päts on tema enda sõ-nul venemeelne ja pooldab Eesti Nõu-kogude Liiduga liitumist. Kas pole siin tegemist liialduse, (tahtliku) väär-tõlgenduse või mänguga?

Päts oli rahvuslane

Päts oli oma põhiolemuselt rahvuslane ja seda tõestavad ka tema tööd, mille mahukas esimene köide “Eesti riik” on tänavu ilmunud Eesti Mõtteloo sarjas. Miks pidi ta tahtma vabatahtlikult hävitada riiki, mille loomisse ja ülesehitamisse oli ta andnud nii palju? Ei olnud talle ju ometi teadmata, milline rezhiim idanaabri juures valitseb ja mis “töörahva vereimejaid” ja teda ennast punases paradiisis ootab.

Muidugi tuleb arvestada, et Pätsi põlvkonna poliitikutele võis iseseisvus tunduda mitte küllalt kindlana, ja selleks oli ka põhjust. Päts arvas õigesti, et keegi ei tule Eestile agressiooni korral appi. Küllap teati seda Välisasjade Rahvakomissariaadis ka ilma Pätsita.

Pätsi kontaktide puhul Nõukogude diplomaatidega tekivad küsimused motiividest ja tagajärgedest, isiklikest ja riiklikest huvidest ning nende järgimise eetikast. Raske on siin langetada lõplikke otsuseid. Minu arust pole põhjendatud viia samasse seosesse ka 1934. aasta sõjaväeline riigipööre ja 1939.–1940. aasta sündmused, iseseisvuse kaotus ja allaandmine vastupanuta, kus Päts tõepoolest etendas juhtivat osa. Neil pöördelistel sündmustel oli oma loogika, erinev sise- ja välispoliitiline kontekst ja määratus. Arvata, et Pätsi kaudu dirigeeris ja kontrollis suur idanaaber kogu Eestis toimuvat, pole küllaldast alust.

Pätsi oli riigi eesotsas palju kauem kui keegi teine ja seda ka demokraatia ajajärgul. Paljus langes just tema õlgadele raskete otsuste vastuvõtmine kriisiaegadel. Seetõttu pole imestada, et tema tegevus on tekitanud teravat poleemikat ja saanud karme hinnanguid. Ajalooline tegelikkus on palju keerulisem ja mitmepalgelisem kui mis tahes dokumentidel põhinev skeem.

Sensatsioon minevikus toimunu ümber ajaloo mõistmise kultuuri ei tõsta, küll aga juhib tähelepanu ajaloolase ameti vajalikkusele.

http://www.arileht.ee/artikkel/56373

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*