Poeet Uno Lahe nime paljas meenutamine tekitab paljudele Valgamaa inimestele halbu unenägusid.
tekst: Ilmar Palli, Virkko Lepassalu, http://www.postimees.ee/luup/99/17/elu1.shtm
Kui nad mulle selga hüppasid, käis mõte läbi pea – venelased! Haisu järgi sain aru. Hirmsa Vene maasikaseebi haisu järgi.»
Kui julgeolekuvolinik Uno Lahe operatiivgrupp 8. detsembril 1945 Olaf Tammarkile selga sadas, oli ta end metsas varjav Saksa oberleitnant. Teda toitsid sugulased ja lootus Lääne valgele laevale.
Lõksu langes Tammark pärast kohtumist tuttava Valga õpetajannaga, kes talle kokkulepitud kohta talveriided tõi. «Küllap tema mu ära andiski. Kes teab, kuidas nad teda enne olid töödelnud.»
Käed-jalad tõmmati laiali ning trambiti otsas, eriti taoti pead. Leitnant lamas kõhuli, nägu vastu külmunud maad. Kui ta püüdis pead tõsta, virutati kohe jalaga. Pärast seoti Tammarki käed ja jalad traadiga. Pooluimane ja verine mees lohistati lähedasse tallu.
Talu kuulus ta sugulastele Kivirähkidele. Praegu USA-s elav Olaf Tammark on seda koos Luubiga Valgamaal Unikülas otsimas. Küla lähiajalugu teadvat ainult paar vanakest. Teised on kõik uued. Mööda mäekülge ronib üles eideke, kelle elu on vajutanud kõveraks kui kreeka e. Kivirähkisid teab ta küll ja pingutab meenutada, kus seesugused elasid. Ei midagi. «Kellar peaks alles olema,» arvab teine eideke. Tegelikult on ainult mõned kõdust joonistunud kontuurid kõrges rohus, viljapuud, kibuvitsad ja sirelid.
«Kurat, see oli ju ainult 55 aastat tagasi!» Tammark on jahmunud nõukogude korra viljastavast mõjust Eestimaale.
«Surnud vanaperemees, surnud tema pojad-tütredki, surnud ka lapselapsed,» ohkab eideke.
Kivirähkide talus nägi Tammark ka esimest korda oma jälitajat ja kinnivõtjat. Toogi oli leitnant – kolm aastat noorem, ent teisest ooperist. Leitnant Uno Laht.
Saatuse tööriist
«Kas tundsin süümepiina? Häbi vahest küll – süüd vast mitte. Pidasin ju ennast veel ikka mingiks helkivsilmseks, revolutsiooniliseks saatuse tööriistaks,» on Laht ligi viiskümmend aastat hiljem kirjutanud.
«Olen Olaf Tammark, Saksa ohvitser,» ütles kinnivõetu.
«Oo jaa, seda me teame. Teame isegi, palju teil kuldhambaid suus on,» hõõrunud Laht käsi.
Järgmisel päeval seoti Tammarki käed-jalad uuesti traadiga. Sõit viis vankril Sangaste lossi. «Viisteist sõdurit sammus mõlemal pool, justkui paraadil,» meenutab Tammark valulise naeratusega.
Kaks Tammarkilt võetud käsigranaati viskas Laht lossi kolmanda korruse aknast alla. Sihtis vist tiiki, aga ei ulatunud, need lõhkesid juba hoovil. «Pauke kuuldes oli hea meel, et need pärast aastast kandmist ikka veel töökorras olid. Ja küllap oli Lahtki uhke ja endaga rahul.»
Tallinna rongi peale minnes vahetas Laht oma sineli Tammarki kasuka vastu. Metsad mehi täis, äkki püüavad vabastada. Pealegi oli Tammark magus tükk. Suureks kalaks peetud major Friedrich Kurg oli mõne kuu eest Lahe käest igavikku libisenud. Kurge pidas julgeolek metsavendade rühmi ühendava organisatsiooni juhiks. Tammark oli Kure adjutant.
Musta mantliga mees
Kure huku ja Tammarki kinninabimise eelkuulutaja oli kummaline noormees pikas mustas mantlis ja musta kaabuga. Pikkvankril seistes logistas ta mööda külateed. «Justkui surm,» ütleb Sangaste lossi kõrval elanud Juta Sikk. Küla peal teati rääkida, et see on soomlane Lahti.
Majorist sai hilisema kirjaniku esimene ohver. Ta tabas majori tema vanematetalus Tammikul. Aastapäevad metsas varjunud Kurg oli tulnud isa surivoodile.
Tema tütred Viia ja Juta olid varjanud end pikka aega Pärnus Karu nime all elades. Kuni julgeolek ühel päeval pettuse avastas. Veendunud, et tüdrukud isa asukohta ei tea, võeti neilt pärast kuuajalist vangistust lubadus Pärnust mitte lahkuda. Hirm sundis tüdrukuid ometi koduteele.
31. juulil 1945 poole viie paiku hommikul koputati uksele. Ähvardati tulistada, kui lahti ei tee. Kui Juta välja läks, nägi ta isa ja mustas mantlis meest. Nad tulistasid teineteist. Mees lipsas seejärel nurga taha. Isa pani mäeveeru mööda metsa poole jooksu, teine tütar järgnes talle. Juta läks toast palitut võtma ja jäi neist maha.
Major Kurg varjus ristikurõugu taha, et tütart järele oodata. Nad jõudsid metsa, kui major ühel metsarajal vaaruma lõi ja maha varises. Juta kükitas hingetuna tema juurde.
«Kohe oli Laht jüngritega platsis. Ta küsis, kus teised on, pidades ilmselt silmas mu õde. Ütlesin, et ei tea, ja nad tormasid metsa. Vene sõdur jäeti meid valvama. Seal ta kükitas ühele põlvele toetudes ning automaaditoru minule suunates,» meenutab Juta. «Siis kõlas lask. Kuul riivas mu põske ja purustas nina. Isa, isa, hüüdsin meeleheites, ta laskis mind! Isa oleks nagu silmad avanud. Siis nägin väikest roosakat auku ta meelekohas. Ta oli endale kuuli pähe lasknud.» Sõdur, lõug ripakil, läks seejärel lõplikult sassi ja tulistas oimetule majorile veel paar korda rindu.
Tol hommikul oli Juta Kure nimekaim ja sõbratar Juta Sikk teel Tammiku talusse piima tooma. «Mulle tuli vastu vanker küüdimehega. Vankril lamas Juta, pikad heledad juuksed üle ääre rippumas, nägu verise sidemega kaetud.»
«Ravige, et ta ellu jääks!» kaotas Laht Sangastes arsti juures närvid. «Mees on läbi, pole siin ravida midagi,» lõi too käega. Valgas parandas Juta näo kuulus kirurg Pobol. «Imeilus tüdruk oli,» räägib Olaf Tammark, «mida nad temaga tegid!»
Pärast kohalikus julgeolekus veedetud ööd sõitis Juta isa laiba ja Lahega Tallinna poole. «Ta ütles, et on soomlane, kelle isa valgesoomlased tapsid. Et ta nimi on Uuno Lahti.»
Sama rääkis ta Tallinna konvoeeritavale Tammarkile, kui too küsis, kas talle meeldib metsas mehi jahtida.
Vigade parandus
Kurel surra lastes oli noor ja auahne leitnant teinud andestamatu vea. Suuri saladusi võis paljastada veel üksnes redutav Olaf Tammark. Tema vangistamisele eelnes vahistamiste jada.
Oktoobris võeti kodust Kalme veskist kinni Olaf Tammarki lelletütar Hilda. Ta viidi Sangaste lossi. Seal kuulas Laht teda ja teisi Tammarki tundnud inimesi üle kuu aega.
«Ta küsis, kas ma Olaf Tammarki tunnen. Ta ju minu lellepoeg, vastasin.
Kus ta praegu on? Ma ei tea. Ja ega ma teadnudki.»
Järgmisel ülekuulamisel sai Hilda Alliksaar peksa.
«Ta lõi mulle mitu korda rusikaga näkku. Nägu oli verine ning kaks hammast tulid lahti,» meenutab ta Lahe «meetodeid». «Maha ma ei kukkunud. Oli intelligentne ja kena välimusega noor ohvitser. Kanget vene vaimustust täis.»
«Ja missugusel energilisel ja uhkel sammul ta astus. Küllap ta mäletab hästi, mis ta seal meiega tegi. Polnud näha, et ta enne löömist eriti endast väljas olnuks. Tema lõi rahulikult.»
Hilda praegu Iigastes elavale kooliõele Helgi Veemehele virutas üha kärsitumaks muutuv Laht rusikaga pähe.
Major Kure väiksekasvulist ja habrast õde Erna Leistet peksis Laht peaga vastu lossi kiviseina. «Võttis õlgadest kinni ja peksis.» Ka mäletab proua Alliksaar, kuidas Rooni talu 65-aastane peremees Peeter Tamm Lahe juurest ägades ja oiates väljus.
Pärast sellist kohtlemist läks Hilda trotsi täis. Kirjutage sinna, mis tahate, oli ta öelnud. Minul pole teile midagi rääkida.
Helme kutsekoolis õppinud Juta Siku kutsus Laht ülekuulamisele Valka. «Mul polnud õrna aimugi, kus Olaf Tammark on,» räägib Juta Sikk. «Siis lõi Laht mulle rusikaga vastu lõugu nii, et kaotasin teadvuse. Lõug oli paar nädalat paigast ära. Ja see alandus! Olin 15-aastane ja keegi polnud mind kunagi nii kohelnud.»
«Olaf Tammarkile. Ponnistustega, Uno Laht»
Naiste tee viis Siberisse, Tammarki oma sunnitöölaagrisse. Pärast kaheksa-aastast vangistust Kasahstani Steplagis anti ta koos paljude saatusekaaslastega Saksamaale välja. Liitu lühiaegselt juhtinud Malenkovil tekkis himu külmkappide ja telerite järele. Sakslastel neid oli, venelastel mitte. Viimaste peos olid seevastu Saksa ohvitserid. Mõeldud – tehtud: mõlemat poolt rahuldav vahetus saigi kokkuleppes Adenaueriga teoks.
Tammarki tee ristus Uno Lahega veel kolmel korral. Tammark viibis Ühendriikide esindajana 1990. aastal Eesti Kongressil. «Vaat kui tore, ah et elate Ühendriikides,» oli Laht kauget külalist naerunäol tervitanud. «Annan talle vastu tatti!» oli tookord Tammarki esimene mõte. «Ent samas mõtlesin, et kus selle häbi ots, kui teatatakse, et Ameerika delegaat toorutses. Laht ütles, et soovib minuga rääkida. Pole mul teiega midagi rääkida, vastasin, olete tshekist ja rahva mõrvar.»
Teine kord kohtuti järgmisel päeval Tallinnas Kirjanike Maja ees. Ka siis ei võtnud Tammark Lahte jutule. «Tilp-nes nagu koerake mul kannul.» Kolmas kord oli mõned aastad hiljem Pärnus, Keskerakonna heategevuskontserdil. «Tere tulemast Eestimaale!» astus väsimatu Laht oma kunagisele ohvrile käsi pikk vastu. «Olete kuulnud Nürnbergist?» küsis Tammark. «Lahel hakkas lõug värisema.» Ometi ostis Tammark Lahelt tema raamatu «Jeestlased, nende jänkipoodid…», kuhu kirjanik sisse kirjutas: «Olaf Tammarkile. Ponnistustega, Uno Laht».
Uno Laht: mina vägivalda ei kasutanud
Major Kure teenistuskäik vastab tõele, ent targu on välja jäetud tagaotsimise peapõhjus. «Tagalapataljon», mida Kurg 1941 juhtis, kandis nimetust SD 41, olles seega 1941. aastal moodustatud Sicherdiensti (julgeoleku) üksus.
Tartu komandandina asutas Kurg 1941. aastal isikliku määrusega Tartu surmalaagri, kus hävitati 12 000 «ebasoovitavat» tsiviilisikut – ent ka Lõuna-Eesti mustlasi ja juute, põgenikke Leedust ja Lätist. Laagri komandant Karl Linnas mõisteti hiljem surma. Määratud 1942 taas SD pataljoniülemaks, paistis Kurg silma Pihkvas, kus hiljem mõisteti sõjakuritegude eest surma mitu tema alluvat.Eelneva kohta omas infot Olaf Tammark, kes pärast teenistust ülemleitnandina SS-karistusdiviisi Totenkopf ridades Ukrainas saadeti Kure adjutandiks. Major Friedrich Kurg õnnestus tabada 1945. aastal Richard Rohti talus Sangastes (mitte oma kodutalus), kuhu ta ei tulnud isa surivoodile. On tõsi, et peale varasema tegevuse otsiti teda metsavendade võimaliku ühendajana.
Kurg põgenes tagauksest, haavas tulevahetuses abaluu piirkonda üht kahest kohalolnud sõdurist ja sai tabamuse põlve. Hüüdsin, et andku alla, saab meditsiinilist abi, misjärel Kurg endale püstolist kuuli pähe lasi.
Kure tütar ei saanud haavata valvatavana, vaid põõsastest isa juurde sööstes.
Olaf Tammarki sugulasi ei kuulatud Sangastes üle vägivaldselt. Teiste ülekuulajate meetodite üle ma kontrolli ei omanud.
Tammark tabati Valgamaal hoolikalt ettevalmistatud varitsusega. Kui ta vahistamisel viga sai, siis vastu hakates. Väide, et sidumiseks traati tarvitati, on ilmselt pärit tema luulekogust «Okastraadivermed…», mitte reaalsusest. Huvitav, et eesti päritolu mees väitis end olevat sakslane. Sakslaseks ta märkisingi, mis koos detailse teenistuskirjeldusega võimaldas tal sõjavangide vahetusega Saksamaale pääseda. Üllatuseks oli, et ülemus Tammarki sakslaseks muutumist pahaks ei pannud. Ehk sobis see tema värbamiskavadega?
Paar nädalat pärast väljavahetamist oli Tammark jõudnud Saksamaalt Rootsi, kus tal uskumatult ruttu kirjastati luulekogu «Ma laulan, okastraadivermed näol» ja kust ta kähku Ameerikasse suundus. Seal pääses ta vaevata läbi Saksa ohvitseride vastasest screeningust ja sai peagi vabadusvõitlejate ühingu asepresidendiks.
Kiirus lubab enam kui kindlalt väita, et seda toetas MGB abistav käsi. Minu töösuhe MGB-ga oli avalik, seaduslik ja lõppes vallandamisega 1946. Temal võib see veel kesta.
Taustainfot:
Eesti vabadusvõitleja, major Friedrich Kurg (1898-1945) võttis 1. Ratsarügemendi koosseisus vabatahtlikuna osa Vabadussõjast. Vapruse eest autasustati Vabadusristiga. Hiljem teenis Ratsarügemendi 3. eskadroni ülemana.
1941. aastal oli Nõukogude armee tagalas üks tuntumaid metsavendluse organiseerijaid. Saksa võimud määrasid ta Lõuna-Eesti Omakaitse ülemaks. 1941 määrati ta juhtima tagalapataljoni. 1942. aasta juunist sai ta Pihkva oblastis tegutsenud 37. politseipataljoni ülemaks. Juulist 1944 viidi rindepataljoni ülemana Narva eesliinile. Pärast rinde üleveeremist varjas end Jüri Raudkivi nime all Valgamaal. Sakslased teda ei usaldanud. Vaatamata teenetele rinnetel lõpetas sõja samade pagunitega, millega alustas – majorina.Peep Varju, okupatsioonivõimude repressiivpoliitika uurimiskomisjoni esimees:
Saksa okupatsiooni ajal hukkus Tartus 230 Eesti Vabariigi kodanikku, enamik neist hävituspataljonlased ja teised punastes kuritegudes süüdi olevad inimesed. Müüt 12 000 hukkunud tsiviilisikust Tartu laagris on alguse saanud 1943. aastal Moskvas loodud erakorralise komisjoni «uuringuist» ega vasta ligilähedaseltki tõele. Akadeemik Saat tuletas hukkunute arvu tankitõrjekraavi pikkusest. Pole mingeid andmeid major Friedrich Kure osalemisest Tartu laagri tegevuses.