Oli ilus päikesepaisteline varakevadine päev. Mina tulin Riia mäe poolt jalutades piki Rüütli tänavat Raekoja poole. Aia tänava otsa kohal kohtasin Fraternitas Estica kaasvõitlejat Bruno Reni, kes hakkas koos minuga samas suunas kõndima. Oli hea meel selle toreda pikakasvulise arstiteaduskonna tudengiga kohtuda, sest ta oli sõbralikumaid noormehi, kes oli alati kuni pilgeni täidetud teravmeelse huumoriga, ilma milleta ei osanud teda üldse kujutadagi. Rääkisime sundimatult tudengeid huvitavatel teemadel. Tema jutustas ka sellest, et eelmisel õhtul oli neil konvendis olnud parimatele rebastele pidulik värvide andmine. Jutu sees jäime korraks seisma, sest kaaslane palus end momendiks vabandada ning astus ühte kõrvalolevasse majaesikusse sisse. Minuti või poolteise pärast tuli ta välja ning me vestlesime edasi. Umbes paarisaja meetri kõndimise järel kordus äsjatoimunu uuesti. Mõne hetke järel tuli Bruno Reni jälle tagasi ning meie ühine jalutuskäik jätkus. Kui aga selline vabandamine ja ajutine hetkeks kadumine kordus enne Raekojani jõudmist veel kolmandat ja ka neljandat korda, ei saanud ma oma uudishimu enam varjata ning ma küsisin oma kaaslaselt, milles on asi, mis salapärased toiminguid ta tegemas käib!
Siis seletas frater esticus Reni mulle lahkelt oma võrratult elaval kombel: “Tead mis, nagu juba ütlesin, anti eile õhtul meie konvendis rebastele värve. Teiste saajate seas oli ka rebane Viiding. Tore poiss ja väga hea rebane. Talle kingiti kaasvõitlejate poolt sel puhul nagu kombeks palju värvilinte pealekirjutatud pühendustega. Ma tahtsin ka talle ühe värvilindi kinkida, aga mul polnud raha selle ostmiseks. Seepärast võtsin ja kinkisin talle oma sokihoidjad, millele kirjutasin tindiga peale – “Unustamata kallile rebasele Arnold Viidingule jäädavaks mälestuseks!” Ta võttis kingi suure rõõmuga vastu, kuid andis oma sokihoidjad mulle. Ütles, et kahtesi pole tarvis. Aga tal, kurat, on nii jämedad spordimehe sääred (kohe näitas Reni oma kahe peoga umbes paraja tamme jämedust). Nüüd vajuvad need kogu aeg alla. Neid ma käingi kohendamas”.
Nagu teada, tuli Arnold Viiding 1934. a. esimestel Euroopa meistrivõistlustel kergejõustikus Torinos kuulitõukes esikohale. 1936. a. osales ta ka Berliini olümpiamängudel, kus jäi küll kahjuks ainult kaheksandaks.
Olen teda Tartus mitmelgi korral kohanud, kuid tema sääremarjade jämeduse osas ei tea midagi konkreetset tunnistada. Selles küsimuses pean usaldama Bruno Reni andmeid.
Avaldatud kogumikus “Verbum Habet Sakala” 1994 .a .