- Oma kiduruses hingematvalt kaunis ja karge loodus
- Soojad ja sõbralikud inimesed
- Venemaale nii iseomase bardakiga garneeritud ja ometi toimiv ühiskond
- Väikese burjaadi rahva nukravõitu ajalugu ja uhke meel
- Vastuoluline ja müstiline vene hing
- Halvad toidud viisakates ja hõrgud toidud koledates kohtades.
Saate ehk aru, kui raske on kaht varakevadise Baikali ääres veedetud nädalat lühidalt kokku võtta.
Seepärast lubage mul pöörduda pikalt. Et olen laisk inimene, mitut kirjutist ühest reisist teha ei viitsi ning ainsa autoriõigused on juba hõbeseeklite vastu vahetatud, siis on korrektne lisada ka viide nn algallikale.
Nikita on selline mees, keda Siberis paistab tundvat igaüks. Pruukis vaid mainida Olhoni saart keset Baikali järve, kui iga kohalik teadis – ahaa, Nikita juurde lähete!
Nikita suur, vene stiilis palkmajadest koosnev puhkekompleks on küll mugav, odav ja väga meeldiv, kuid pole siiski Olhoni saare suurim vaatamisväärsus. Tõeline elamus on nii 500-kilomeetrine, mööda mäekülgi ja kohati olematuid teid kulgev marsareis Irkutskist Baikali äärde, kust turist talvisel ajal tänini truult teenivate uazikutega üle järvejää saarele viiakse, kui šamaanirahva püha saar ise.
Turistimagnet, püha Olhon
See on põhja-lõuna suunas 70 kilomeetrit pikk mägine saar, kuhu mahub taigat, steppi ning isegi pisut kõrbe. Internetiotsinguga võib leida saare kohta vasturääkivat infot, millest ei tasu end heidutada lasta. Google’i üks esimesi vasteid väidab, et saarel pole ei mobiililevi, elektrit ega telefoniliine. Vale puha, on küll. Isegi internet on, ehkki raske on leida head põhjust, miks sellest saarele sattudes vähimatki hoolida.
Burjaadid, mongolite lähedased hõimuvelled on Baikali-äärse piirkonna põlisasukad, kelle jaoks Olhon on püha paik. Sel saarel andnuvat suur vaim Burhan stepirahvast burjaatidele šamaanioskused. Šamanka kalju saare suurima küla Hužiri naabruses kuulub aga Aasia üheksa kõige pühama paiga hulka.
Muistset šamaanikultuuri meenutavat on saarel siiski üsna vähe. Paljud puud on ehitud siiski sadade värviliste lindikestega, millest igaühe külge on selle siduja mõelnud mõne soovi, mida tuul saaks suure vaimu kõrvu kanda.
Kuid kohalik loodus võtab ka paljunäinud silmad ahhetama. Karges Siberi talves, kus märtsi teises pooles oli külma 10–15 kraadi, on õhk klaasselge ning igas kaares piiravad silmapiiri vaid lõputud pruunid, kiviklibused mäed.
Imeõhukest ja mitte kuigi viljakat huumusekihti katab suvel napp roheline muruvaip, kuid talvel jäävad sellest järele vaid üksikud, pruunika kuiva pinnasega ühte värvi kärbatanud rohututid. Neile peavad aardeotsija osavusega jahti tursked ja kohevad lehmad, keda meil õnnestus näha vaid kahes olekus – kiirkõnnil või jooksmas.
Nad ilmuvad ühe mäe tagant, tatsavad asjalikul moel sinust mööda, käigu pealt ehk uudistavad kahejalgset hetkeks, ning lisavad sammu, et kaduda järgmise mäe taha, tee pealt üksikuid sõrmekõrgusi kuivanud rohututte napsates. Kuidas nad niimoodi talve üle elavad ja seejuures veel heas musklis püsivad, jäi turistidele igatahes mõistatuseks.
Kui turismihooaegse Olhoni trump on kidura Siberi looduse hingemattev värvidemäng, siis talvise Olhoni magnet on samuti kidura Siberi looduse värvidemäng. Aga teistes toonides ja ilma turistideta, sest suvel voolab neid siia tuhandete kaupa, nii Euroopast kui ka Ameerikast.
Karge talvine Siber oma ilus, ümbritsetuna maailma ühest suuremast ja puhtamast mageda vee reservuaarist. Ilma naljata – kui leiad järvejääl mõne selgema koha, võid läbi selge vee imetleda kuni 40 meetrit allapoole jäävat järvepõhja.
Siberi kultuuripealinn Irkutsk
Irkutskisse saab põhimõtteliselt kahte moodi – härrasmeeste kombel Moskvast lennukiga või elamusturisti kombel rongiga. Kolmepäevane rongisõit läbi Siberi oleks elamusteotsijale kindlasti pärl, kuid meie reisiseltskond otsustas siiski mõlemad otsad lennukiga läbida.
Pärast augustisõja lõppu Lõuna-Osseetiast tulles lubasin endale, et Aeroflotiga ma enam tegemist ei tee. Pikk teekond Vladikavkazist Moskvasse räpases ja logisevas siseliinide lennukis, kus ei töötanud ei konditsioneer ega ventilatsioon, oli tekitanud kindla teadmise, et terve mõistusega inimene Aerofloti pardale ei roni.
Piiteris, kus reis algas, sain aru, mida tähendab olla maksev turist, mitte sõjapiirkonda lendav ajakirjanik. Lennujaamas olid üles rivistatud tuliuued sinised Airbusid, endisaegse Nõukogude lennuhiiglase Aerofloti logod uhkelt külgedel. Salongis ei söandanud kiiskavat plastikut õieti puudutadagi, kartes sõrmejälgedega ilusa asja seest ära määrida.
Ning toit nagu toit lennukite pardal ikka, mõnikord parem, mõnikord halvem. Näiteks pärast oma teist sõitu – Irkutskist üle Moskva tagasi Peterburi – meie reisiseltskonda kõhuhädad ei vaevanudki.
Irkutsk on suurlinn. Nii elanike arvult (umbes 700 000) kui ka kõige seal peituva poolest. Irkutski peetakse justkui Siberi kultuuripealinnaks, seal on mitu kõrgkooli, kümmekond teatrit, ohtralt kontserdisaale. Reklaampinnad linnas annavad aimu, et need asutused ei seisa tõesti niisama, vaid kultuurielu linnas on väga elav.
Metropolile viitaks justkui ka suur moodne lennujaamahoone, mida maandudes illuminaatorist näha võib. Sinna sisse aga ei minda – lennujaamaprotseduurid viiakse läbi hoopis pisikeses puumajas, kus univormis ametnikel jätkub entusiasmi vaid esimeste saabujatega tegelemiseks, ülejäänud pääsevad linna vaid pärast kiiret pilku passi.
Esimene päev Irkutskis jätab eurooplasele mulje, et on sattunud kaosesse – trammid, mille isegi vanametallifirma Kuusakoski ära põlgaks, kolistavad läbi kesklinnalähedaste venemoelistest palkmajadest koosnevate kvartalite, mis kunagi, kui nad veel lootusetult lääpa polnud vajunud, pidid olema väga ilusad.
Kaubandus paistab koosnevat putkadest ja pisipoodidest, just sellistest, nagu meilgi 90ndate keskpaigani iga nurga peal ilutses. Toidukohad on küll Eesti hinnatasemega võrreldes üsna odavad, aga ka väga tagasihoidliku kvaliteediga.
Pangas dollaripaki rubladeks vahetamine võtab mõnikord veerand tundi, mõnikord ka üle tunni. Kohalike nägemus ettevõtja-elust paistab piirduvat rehvimontaaži, mobiilikaupluse või turuletiga.
Kuid mida päev edasi, seda enam lööb kujutlus kaosest kõikuma. Kogu selles stiihias on ometi korrapära, kuidagi see kõik toimib. Ühistransport töötab kogu oma ehmatavale välisilmele vaatamata hästi ja regulaarselt ning on muuseas väga odav.
Turuletid ja putkad täidavad oma funktsiooni hästi olukorras, kus tavainimesel suuremat äri teha ongi sama hästi kui võimatu ning lisaks on supermarketid (nende seas muide ka kaks Eesti päritolu O’Key kaubamaja!) tavainimese, 6000 – 10 000 rubla teeniva irkutsklase jaoks liiga kallid.
Ning toidukohad, oo need Irkutski toidukohad! Kui tahad hästi süüa, pead otsima kas uhke peatänava läheduses paiknevaid euroopalikke ja kalleid kohti, või hoopis teisest äärmusest. See tähendab hiinakaid. Uhkemail neist on sildid mõnele väiksele tänavale avaneva ukse kohal, kõige nooblimais isegi tualett sees.
Kuid mitte ilu pole see, mis patta panna sünnib, sai meile kiirelt selgeks. Reisiseltskonnalt neile üksmeelselt antud koondnimetus «laudad» väljendas ainult ja üksnes meie hinnangut nende kohtade välimusele.
Ehkki pilk kööki paneks meie veterinaar- ja toiduameti töötajad ilmselt minestama, ei tohiks Irkutski sattudes neid kindlasti külastamata jätta.
Ekstreemseima elamuse pakkus ühe viltuvajunud värava taga paiknev osmik, kuhu jõudmiseks tuli ületada üle porise hoovi viiv laudtee. Ei ainsatki silti ega viidet, ilma oma võõrustaja, Irkutskis õppiva ja vabatahtlikutööd tegeva Mirjam Matiisenita poleks sellist kohta ealeski leidnud.
Heal juhul tosinaruutmeetrisest toast oli päevaajaks, kui hiina perekonna neli nari oli seintele lükatud ja isiklik vara riiulitel kardinate taha peidetud ning viltusele põrandale paar vineerist lauda tõstetud, peamiselt hiina tudengitele mõeldud restoran.
Ühekordsed kausid, plastmasskahvlid (nuge tunnistatakse seal üldse vaid kõige peenemates kohtades), ning toit, mille kirjeldamiseks jääb omadussõnu lihtsalt puudu. Marineeritud veel tont teab mis viisil valmistatud kalmaarid, küpsetatud köögiviljad, sea- ja lambaliha, lapša, erinevad salatid – olen varemgi hiina restoranis käinud, kuid kõik varasemad kogemused on selles «laudas» pakutu kõrval lihtsalt hale butafooria, sama isuäratav kui teatri rekvisiitide laost pärit švammist õun värske, mahlase, veel hommikukastese suislepa kõrval.
See keeruline identiteet
Irkutskis on skulptorid eri ajastutel võimu tellimusi täites enda teadmata püstitanud linna omamoodi nukra karikatuuri vene rahva keerulisele saatusele ja 21. sajandi identiteediotsingutele.
Kes ei mäleta, siis Irkutskis veetis oma viimased elupäevad Vene valgekaardi viimane juht, polaaruurijast admiral Aleksandr Koltšak. Kodusõja lõpul, 1920. aasta märtsis Irkutskis Angara jõejääl maha lastud admiralile püstitati 2000. aastal linna uhke ausammas. Irkutsklased räägivad Koltšakist varjamatu uhkusega ning kodusõja tähtpäevadel koguneb ausamba juurde suur rahvamass, keda uhkus Venemaa suurte poegade üle harduma paneb ja silmadki veekalkvele kisub.
Sellest ühe mõõduka jalutuskäigu kaugusel, Irkutski peatänava Karl Marksi (jah, just nii näeb ladina kirjapilt seal välja!) uulitsa läheduses seisab siiani aukartustäratavate mõõtmetega pronks-Lenin. Ka temast räägivad irkutsklased varjamatu uhkusega ning teatavatel mai alguse kuupäevadel ümbritseb ausammast üüratu lillemeri koos hardunud rahvamassiga.
Palusime selle pisut skisofreenilise olukorra kohta selgitust õige mitmelt kohalikult. Kuidas siis nii – kaks ajaloo suurkuju küll, ent vaid õige pisut üldistades võib öelda, et üks laskis ju teise Angara jääl maha lasta? Kumb osa ajaloost on siis see, mis venelastel südames ja hinges? Ausalt öeldes ühtegi selget vastust me sellele ei saanud.
Hostelit pidanud neidudest see kõikse kenam ja jutukam vakatas küsimuse peale hoobilt, segaduses silmad vaatasid mind hetkeks, nagu oleksin just hõbedases pesukausis Marsilt saabunud, ning vudis tahatuppa. Hetk hiljem selgus, et eesmärgiga tuua meie küsimusele vastama ainus kõrgharidusega kolleeg Aljona, aga vastus seisnes laias laastus selles, et vene rahval on komme oma ajalugu austada.
Saunamõnud järvejääl
Kui Euroopas oleme uued ja tundmatud «idapoolsed», siis Siberis jätkuvalt omad «läänepoolsed». Sageli hüüdsid kohalikud pärast meie esimesi venekeelseid lauseid rõõmsalt «pribaltiiski aktsent!» ning meenutasid heldimusega oma Tallinnas või Riias veedetud puhkust, armeeteenistust või komandeeringut.
«Mul on õde Tallinnas,» teatas meie Aršani võõrastemajas sauna trepil kohatud nägus neiu, kes ilmselt oli oma emaga tulnud Sajaanidesse puhkust veetma. «Alles üleeile saime teada…» Ta ema läitis selle peale sigareti ja uuris, kas me ka Siberi põhjaossa satume.
Siberi elanikele meeldib saun ja nad oskavad neid hästi teha. Kolm nn tavalist sauna, mida külastada õnnestus, olid õige sarnased meie omadega, kinnise kerisega vene sauna me ei saanudki. Kuid Baikalskis, tselluloositehase ümber kerkinud monofunktsionaalses asulas, on nupukad inimesed ehitanud saunakompleksi otse järvejääle, ning ei millestki muust kui ehtsast, kristallselgest Baikali järvejääst!
Jääst pole üksnes saun ise, vaid ka selle kõrval asuv baar, baariletid, isegi viinapitsid. Ning letil ilutsevasse kahte jalgpallisuurusesse jääkerasse on tardunud värviline roosikimp ja Baikali järve üks sümboleid, vaid selles järves elutsev hõrk kala omul.
Nutikas valgustuslahendus ning jääskulptorite osavad käed on sellest kompleksist teinud vaatamisväärsuse, mille kogu ilu avaneb alles öösel, kui Siberi päike on parematele jahimaadele suundunud. Peentes saunades leiduva leige basseini asemel saab leiliruumist joosta otse jääst iglusse, kus «bassein» järvejäässe raiutud.
Praegu Baikali äärde minnes seda mõistetavatel põhjustel otsida ei tasu, kuid järgmisel talvel kerkib see kindlasti taas, lubas saunamees.
Kuidas jääst saun enam kui sajakraadisele leilile vastu peab, jäägu järgmistel huvilistel endil avastada!
Väikesed, kuid olulised faktid
Ehkki Siberi kuivas kliimas ei pane 15-kraadist pakast õieti tähelegi, peab Olhoni saarele minnes pikk soe pesu kindlasti kaasas olema! Meie neljaliikmelisel reisiseltskonnal muidugi polnud, mida kuuldes müüjadaam viimases kaupluses enne järvejääle minekut kaht kätt kokku lõi ja kogu oma kaupluses pakutava sooja pesu ette näitas.
Et pakkuda oli vaid naiste oma, arvasime sõber Arpiga kauplusest taas üsna soojana tundunud ilma kätte väljudes, et ei räägi mitte kunagi mitte kellelegi, kuidas lollide turistidena endale naiste villased sukkpüksid pähe lasime määrida.
Ent tuultele avatud Olhoni saarel saime aru, et müüja teadis, mida rääkis. Ehkki naiste villaseid sukkpükse jalga vedades tundus pool meie heteroidentiteedist haihtuvat, saime saarel esimest ringkäiku tehes aru, et see müüja päästis meie tervise.
Baikali ümbruses ei möödu ilmselt päevagi, kui sulle ei pakuta omulit – Baikali järve endeemset kala, mida süüakse nii kuum- kui ka külmsuitsutatult, kuivatatult, soolatult, marineeritult. Üksainus soovitus – osta, kui vähegi pakutakse!
Mis iganes mulje Vene telekanalitest võib jääda, on suhtumine «pribaltidesse» üdini positiivne. Meid mäletatakse, meist arvatakse hästi ja kui rääkida burjaatidega, Vene impeeriumi koosseisu jäänud väikerahvaga, siis ka imetletakse.
Nagu muistegi, avavad Anne Veski ja Vana Tallinn enamiku südameid. Erinevalt näiteks Kaukaasias rännanud sõprade kogemustest ei arvanud Siberis keegi, et me oleks ühe väikese vastiku natsirahva esindajad.
Burjaadi neiud on justkui iluetalonid. Naeratavad, süsimustade juustega, pisut kavalate rosinasilmadega, no nii armsad, et ei tasu imestada, kui põlvist kipub kindlus kaduma. Ja mis seal salata, võõrast keelt rääkivaid mehi piidlevad ka üsna uudishimulikult.
Kui on tahtmine kohalikku tulivett maitsta, tasub seda otsida pigem väikesest poest ja küsida müüjalt nõu. Nii võib üsna vähese raha eest saada pudeli kvaliteetset ja head viina, mida siinmail ehk ainult alkoholipoodide kõrgeimalt, mõttetult kallilt riiulilt võib leida. Ning on asi kliimas või milleski muus, aga Siberis ei paistnud ei õlu ega viin jääknähtusid tekitavat. Võin kindlalt soovitada – järgmine kord, kui mõtled Sharmi või Hurghadasse sõitmisest, mõtle pisut põhjalikumalt!