Pidevalt räägime me valgest värvist meie lipul – haridusest (kohati nimetatakse seda ka harituseks) ja nii tekkiski idee, et mis siin enam rääkida – parem hoopis kirjutad. Minu väljendusviis sellest haridusest hakkab siin peegelduma väikese raamatuklubi näol, kuhu püüan ajapikku kanda kõik väljapaistvamad raamatusoovitused loetud teoste hulgast koos väikeste kommentaaridega. Ühtlasi maksab tähele panna, et kõik need raamatud on mul ka olemas ja oma mehed saavad neid vabalt seega ka laenata.
Vähemalt minu poolt ei tule siin jutuks ilukirjandus vaid peamistest huvialadest lähtuvalt majanduskirjandus, populaarteaduslik ning teaduslik kirjandus. Säärase valikuga soovin veidi populariseerida ka üleüldist majanduslikus perspektiivis mõtlemist, mis mulle väga hingelähedane on.
Aga alustame siis…
“The Viking Manifesto” – Steve Strid and Claes Andréasson (2007 – 170 lk)
Hinnang raamatule: 7 / 10
Saadavus: mu väikeses personaalraamatukogus olemas
The Viking Manifesto kesksel kohal on küsimus: kuidas on see nii, et 0,3% maailma elanikkonnast moodustav Skandinaavia suudab genereerida 3% kogu maailma ekspordist? Sealt hakkabki lugu hargnema ning kiire järeldus on, et ju tehakse Rootsis, Norras, Taanis ja Islandil midagi teisiti kui mujal maailmas. Taolisele järeldusele ehitatakse aga suhteliselt julge väide, et palju sellest teistmoodi tegemisest võiks seotud olla viikingite kultuuriga – kultuuriga, mis ei püstitanud uhkeid eluhooneid ega templeid ning ei omanud kõikehõlmavat religiooni, kuid millest vaatamata jäetud jälgede vähesusele on maailma kultuuripärandisse jäänud sama suur legend kui Rooma impeeriumist või Egiptuse vaaraode ajast.
Viikingite olulisimaks tugevuseks oli nende äkkrünnak – ülihästi organiseeritud ning ootamatu. Just seepärast õnnestus neil tihti alistada ka oluliselt suuremaid vägesid kui nende enda oma. Aga peale äkkrünnaku, mis vaevalt tegelikult mainimist vajakski, toetas ründamise konteseptsiooni nende puhul ka tugev filosoofia. Säärane, mis eelkõige keskendus demokraatiale, meeskonnatööle ja kainele mõistusele. Nii ei saanud viikingid näiteks aru, kuidas kristlastel on selline mömm jumalus, kes ise on Jumala poeg, kuid laseb end lihtsatel inimestel risti lüüa. Märkimisväärne on ka see, et neil oli naistel täielik sõnaõigus juba tuhat aastat tagasi ning ka maailma esimene täielik osalusdemokraatia arenes välja just selles kultuuris. Ka ei teata, et viikingid oleksid kunagi omavahel kaklema läinud raha või selle ekvivalentide pärast – üksteist tapeti naiste, au või mis tahes muu põhjuse pärast…aga mitte raha pärast. Rüüsteretkedel oldi igas mõttes meeskond ja töötati ühise eesmärgi nimel. Ka pealik oli meestega kõiges võrdne – tiitlita, eelisõigusteta ja täpselt sama vihane sõjamees nagu iga teine. Kes meist siis ei tahaks omada säärast meeskonda? Meeskonda, kes tühje sõnu kunagi ei kasuta, ent on siiski tundideks in corpore lummatud kaunist luulest, mis neid enne rünnakuid teele saatis – säärasest, kes olude muutumisel orienteerub ümber just nagu suutsid viikingid orienteeruda ümber rüüstajatest edukateks kaupmeesteks. Suisa nii edukateks, et jõudsid välja nii ameerikasse, aafrikasse kui ka sügavale Venemaalev. Viimased kutsusid endale suisa esimese valitseja viikingite seast – Rijuriku. Ka venele viitav “rus” tähistas tollases kohalikus keeles tegelikult hoopis viikingit. Venelaste identiteedist soovitan ühtlasi kuulata ka ööülikooli loengut Andres Ehina esituses ( http://heli.er.ee/helid/oy/OY2007_Andres_Ehin_Venelaste_identiteet.mp3 )
Eelpoolnimetatud väärtuste alusel on ehitatud ka edukamad Skandinaavia ettevõtted. Eriti Soomes tehakse nalja, et Rootsi ettevõttes tuleb miljonitehing kooskõlastada ka koristajaga, aga just säärane meeskonnatunne teebki organisatsiooni tugevaks ja on võimaldanud nii paljudel Rootsi ettevõtetel maailmas esile tõusta – IKEA, Saab, Volvo, Ericsson, Absolut jne. Asi ei ole ainult siiski vist meeskonnatundes, sest samal ajal on need brändid suutnud näidata ka äärmist kohanemisvõimet mis tahes turul – täpselt nagu variaagid, kes õppisid selgeks kohaliku keele ja kombed ja olid seetõttu eriti eelistatud kaupmehed. Olulisim kõigest on aga see, et nende kaubamärkide arendamisel ei ole tagasi hoitud lapselikust uljusest ja lihtsalt proovimisest. Kui IKEA müüdav laud ei mahtunud auto pagasiruumi, tekkis neil idee sellel jalad alt ära võtta ja sündis meile nii tuntud kodus kokku pandavuse kontseptsioon. Vähemtuntud ei ole meile ilmselt ka Absoluti eriti nutikad reklaamid, kuhu nende rohupudelist aretatud viinapudel alati kenasti peidetud on. Säärast mängulisust paistab turg hästi hindavat ning tihti alarahastatud kampaaniad on suust-suhu liikuva info võimsuse tõttu jõudnud väga kaugele. Sellest fenomenist soovitan lähemalt lugeda Malcom Gladwelli raamatut “The Tipping Point”, millest plaanin lähiajal lähemalt kirjutada ka siin.
Olulisima komponendi Skandinaavia firmade edu juures jätsin aga viimaseks ja selleks on omada head lugu! Sest hea lugu on see, mis levib ka ilma reklaamimata. Mis saaks olla veel põnevam kui saada lummatud lisaks suurepärasele tootele ka sellega kaanevast aurast. Olgu siin näideteks kasvõi Lord of the Rings, Harry Potter või toosama raamat, mille kohta see kirjutis siin käib. Sest vägeva seose suutsid mehed välja mõelda tõepoolest ja mulle see lugu osaliselt isegi müüs – vähemalt nii palju, et lugesin ta lõpuni ja võtsin ka vaevaks edasi rääkida. Ja mida muud autorid oleksidki tahtnud. Seega järjekordne vägev kaubamärk Rootsist…
…mis nüüd on ka Amazonis kusjuures paperbackina välja müüdud…
Lugege – see võtab vaid paar tundi… ja vähemalt huvitava loo ja seostuse osaliseks saate kindlasti. Mine sa tea – mõnda ehk motiveerib see oma äri juures ka üht-teist muutma või suisa uut äri alustama. Viikingite moodi 🙂
Madis