Hiljuti suri metsavend Eerik Heine, kes päästis Siberisse küüditatud eestlasi. Alfons Rebane pidas teda KGB agendiks.
21. augustil suri Torontos eestlaste hooldekodus Ehatare 88aastane metsavend Eerik Heine. Kanada eestlaste ajalehes ilmusid üksikud leinakuulutused, muidu ei mäletanud kunagist kuulsust keegi.
1960. aastate algul andis Heine näo sõjajärgsele vastupanuliikumisele. Just tema juttude järgi kirjutas Arved Viirlaid oma romaanid metsavendadest.
Heine sõnum mõjus kui palsam iseseisvuse kaotanud rahva hingehaavadele. Ta rääkis Tartumaal toimunud lahingust, kus 800 metsavenda hävitasid terve Punaarmee diviisi. Ta rääkis hoiukassade ründamisest, kust röövitud rubladega tasuti tervete valdade eest riigimakse. Ta rääkis märtsiküüditajate kolonnide ründamisest ja sildade õhkimisest.
“Oli valdu, kus nõukogude võim hoiti eemal sageli nädalate viisi. Sinimustvalged lipud lehvisid kümneid päevi, ilma et keegi oleks julgenud neid maha rebida.” Nii kirjutas Heine Stockholmis ilmunud tõsiseltvõetavas koguteoses “Eesti saatuseaastad”. Ja peaaegu keegi ei kahelnud Heine jutus, sest seda taheti uskuda.
Eerik Heine saabus 1956. aastal Lääne-Saksamaale koos Nõukogude sõjavangipõlvest vabanenud sakslastega. Ta sõitis edasi Kanadasse ja tõusis kiiresti pagulaste arvamusliidriks.
Heinel oli pikk kommunismivastase võitluse staaž. Esimest korda sattus ta Stalini salapolitsei NKVD vanglasse juba 1940. aasta sügisel, kui üritas Tartu raekoja tornis lehvivat punalippu sinimustvalge vastu vahetada. Pärast pooleaastast kinniistumist lubas Nõukogude võim tal oma vanemate järel Saksamaale kolida.
Heine astus Saksa armesse, võitles idarindel, langes 1944 Tartumaal haavatuna vangi ning põgenes metsavendade juurde. 1947. aastal käis ta Siberis ainulaadsel päästeretkel ning tõi sealt tagasi seitse küüditatud täiskasvanut ja kaks last.
Oma elust metsavennana lavastas Heine koos Kanada eestlastest taidlejatega mängufilmi “Legendi loojad”. Ta käis seda väliseestlaste keskustes näitamas, mis kasvatas veelgi mehe populaarsust. Ent siis hakkas USAs elav Jüri Raus levitama kõlakaid tema sidemetest Nõukogude luure KGBga.
Heine vastas pretsedenditult. Ta kaebas 1964. aastal Rausi kui laimaja kohtusse ja nõudis 110 000 dollarit valuraha.
Nüüd oli Raus plindris. Appi tuli CIA, kelle teatel täitis Raus väliseestlasi Heine eest hoiatades nende salaülesannet. Samas keeldus luure avalikustamast ühtki fakti Heine sidemete kohta KGBga.
Ebatavaline kohtuasi jõudis suurte Ameerika ajalehtede esikülgedele. The New York Times kirjutas: “Kui kahtlusalune eestlane on tõesti KGB agent, siis on ta väga kaval ja julge.”
1971. aastani kestnud kohtumaraton lõppes Heine kaotusega. USA ülemkohus keeldus tema kaebust arutusele võtmast. Kas Heine oli või ei olnud KGB agent? See jäigi lahtiseks, kuid poliitiliselt muutus ta tähtsusetuks.
Kanada kuninglik ratsapolitsei jätkas Heinel silma peal hoidmist. Kui Nõukogude Liidu peaminister Aleksei Kossõgin külastas Kanadat, vahistati eestlane kahtlustatuna NSVL konsulaadi akende sisseviskamises.
Vanemas eas elas Heine Põhja-Ontarios metsatalus. 2002. aastal pälvis ta president Arnold Rüütli otsusega Kotkaristi IV klassi. Ajaloo irooniana teenis Heine Saksa julgeolekupolitseis ja kuulas oma jutu järgi üle tippkommunist Neeme Ruusi. 1942. aastal maha lastud Ruus oli president Rüütli äi.
USA rahvusarhiivis asuvad endised saladokumendid pööravad Eerik Heine müsteeriumi pea peale. Tuleb välja, et CIA palus eestlase mõistatuse lahendamiseks abi Waffen-SS Standartenführer’ilt Alfons Rebaselt.
Jänkid vajasid just Rebase elukogemusega meest. Ta oli töötanud 1946-1950 inglaste ülekuulajana Berliinis ja hiljem Briti välisluure MI6 Eesti-suunaliste operatsioonidega. Paraku kukkusid need KGB meisterliku vastutegevuse tõttu täielikult läbi. Lõpuks oli ebasoosingusse langenud Rebasele parim pakkumine töö bussikonduktorina.
Rüütliristi kavaler hoidis end vee peal sotsiaaltoetustest, kuni kolis Lõuna-Saksamaale Augsburgi. Ta elas koos abikaasaga kahepereelamus teisel korrusel, kust avanes vaade USA sõjaväebaasile.
Enda jutu järgi tegi Rebane väikest viisi tõlketöid mingitele erafirmadele. Ameeriklaste meelest oli ta Saksa luure leival.
Washingtonist saabunud CIA agent harutas Rebasega konspiratiivkorterites peetud jutuajamiste käigus Heine elu üksipulgi lahti. Mida rohkem Rebane mõtles, seda kindlam oli ta rahvuskaaslase valelikkuses.
Rebase arvates kannatas Heine kangelase kompleksi käes. Paljud eestlased olid hakanud Nõukogude agentideks, et pääseda Läände. Vabas maailmas soovisid nad KGBst vabaneda ning esinesid puhtsüdamlike ülestunnistustega. Rebase arvates oli Heine tõe rääkimiseks liiga uhke.
Rebane pakkus välja, et Heine tuleks kutsuda Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu erikomisjoni ette oma elulugu selgitama. Ta oli kindel, et suudaks võtta mehe pihtide vahele ja tema legendi purustada.
CIA agent kirjutas oma memorandumis: “See oli Rebase enda idee ja ma usun, et ta ei aima, et me rihtisime teda sellele – küsides, miks Eesti pagulased pole ise üritanud tõe põhjani jõuda.”
Kohtumine Rebasega jäi ameeriklasele meelde. “Ta on väga muljetavaldav isiksus, vana rindemees ja mitte jälgegi pagulase poliitilisest mentaliteedist.”
“Nagu enamik eestlasi, on Rebane kõva viinavõtja ja me viivitasime jookide serveerimisega, kuni päevatöö oli peaaegu tehtud. Ta eelistab nüüd džinni šoti viskile.”
CIA maksis Rebasele kolm päeva kestnud arutelude eest 500 Saksa marka, mis vastas tema poole kuu sissetulekule. “Ta võttis selle rahulikult vastu ja mina ei küsinud tšekki,” märkis jänki aruandes.
Peale Alfons Rebase kohtus CIA agent ka kolleegidega Briti luurest. Inglaste arvamus Eerik Heine kohta oli sama hävitav. Nad olid veendunud, et tema ilmumine Lääne-Saksa maale koos koju saabuvate sõjavangidega polnud juhuslik.
1956. aastaks oli venelastel selge, et britid on lõpuks taibanud oma Baltikumi operatsioonide täielikku ebaõnnestumist. KGB soovis alustada Läänega uut mängu ja Heine tähendas selles kõva kaarti. Selline oli Briti luure seisukoht, mida polnud võimalik avalikult välja öelda.
Kas õigus oli Rüütliristi kavaleril Alfons Rebasel, kes pidas Eerik Heinet KGB käsilaseks? Või president Arnold Rüütlil, kes autasustas teda Eesti rahvale osutet teenete eest?
Tõde võib peituda kahes julgeoleku uuri mistoimikus, mis asuvad Tõnismäel Riigiarhiivis. Arhiiviseaduse kohaselt ei saa nendega tutvuda enne aastat 2038.
Katkeid Eerik Heine kohta koostatud CIA salajasest memorandumist aastast 1966.
Eerik Heine versioon
- NKVD vahistas ta 1940. Veidi enne sõja algust lubati tal järgneda vanematele Saksamaale.
- Asus Eesti omavalitsuse kutsel tööle julgeolekupolitseisse, kus kuulas üle Neeme Ruusi.
- Pärast 1944 Tartu all vangi langemist saatsid venelased ta Saksa ohvitseride laagrisse.
- 1947 tõi metsavennana valepaberitega Tomski oblastist Eestisse tagasi seitse küüditatut.
- 1950 võttis NKVD ta Tallinnas otse laulupeol kinni.
Alfons Rebase versioon
- NKVD värbas Heine vanglas ja saatis agendina Saksamaale. Muidu poleks teda välja lubatud.
- Vaevalt oleks noorel ja tundmatul Heinel lastud tegelda Ruusi-suguse tippkommunistiga.
- Venelased tõmbasid Saksa armees teeninud Eesti ohvitsere pigem reeturitena oksa.
- Küüditatute päästmine Venemaalt oli võimalik vaid NKVD abil, et luua Heinele sangari mainet.
- NKVD vahistas inimesi salaja, vältides tähelepanu.
Allikas: USA rahvusarhiiv
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/article.php?id=27682889