Ajaloolane Martti Turtola tulistab Konstantin Pätsi kohta ägedaid sõnu. Veel kümme aastat tagasi oleks avameelne Turtola esimese laevaga tagasi Soome saadetud. Täna sunnib ta meid ajaloo valusatele aastatele vaatama palju kriitilisema pilguga.
Olete öelnud, et teie arvates Eesti ajaloolased kardavad Pätsist objektiivset raamatut kirjutada. Miks?
Konstantin Päts on iseseisva Eesti sümbol. Ta oli riigi ehitaja, Vabadussõja kangelane, päästekomitee liige jne. Tema lõi Eesti Vabariigi ja igaüks, kes kritiseerib Pätsi, kritiseerib ka Eesti Vabariiki. Levinud on arvamus, et Päts on rohkem sümbol kui poliitikategelane ja inimene.
Eriti olen seda märganud Rootsis, Kanadas ja USAs avaldatud väliseestlaste raamatutes. Neis peetakse teda pigem jumalaks kui inimeseks. Kunagi kindlasti arvati, et Pätsi kritiseerides antakse relvad kommunistide kätte. Seda muidugi ülekantud tähenduses.
Kas te tõesti arvate, et 2002. aastal on Eestis kommunismioht reaalne?
Praegu enam ei ole. Seepärast ongi nüüd õige aeg kirjutada Pätsist raamat. Enam ei tasu karta. Peame endale tunnistama, et ta oli küll riigi ehitaja, aga tal oli ka vigu. Paljud ta teod on väärt ainult kriitikat.
Ja nüüd, 2002. aastal, on teie arvates kõige sobivam aeg Pätsi halastamatuks paljastamiseks?
Mul pole seni olnud võimalust. Olen kogunud materjali juba aastaid. Poolteist aastat tagasi kolisin Eestisse ja nüüd on kirjutamiseks ideaalne hetk. Siin on arhiivid, raamatukogud, vajalikud inimesed.
Ka Soomes on riigimeestest sümbolid, nagu Mannerheim või Kekkonen. Nendegi teod on põhjustanud kaksipidiseid arvamusi. Ons neist kirjutatud raamatuid palju kritiseeritud?
Loomulikult. Mannerheim oli Teise maailmasõja ajal soome rahva kaitseingel. 1988. aastal ilmus mul raamat Mannerheimile väga lähedasest ohvitserist – kindral Alex Eric Heinrichsist.
Seal on Mannerheimi kohta palju kriitikat. Mitugi sõjaveterani olid mu peale pärast seda väga pahased. Et kuidas ma küll julgen!? Ta oli Soome kaitsmise sümbol. Viimastel aastatel on Soomes hakatud ajaloosse vabamalt suhtuma.
Mida teeb aeg ajaloole? Kas muudab tõepärasemaks või hoopis pehmemaks?
Ajalugu ei saa kirjutada kiiresti. 10-15 aastat tagasi juhtunu pole veel ajalugu. Sellest võib küll kirjutada, aga see pole objektiivne, sest asub ajaliselt sündmustele liiga lähedal. Ajaloo jäädvustamiseks on vaja vähemalt 25-30 aastat.
Kas olete teinud mõnele Eesti ajaloolasele ettepaneku kirjutada raamat kahekesi?
See oleks küll võimalik, kuid ma pole seda teinud. Pigem võiks mu raamat olla esimene samm Pätsi lahtikirjutamisel.
Päts – üksindusse jäänud diktaator
Iseloomustage Konstantin Pätsi ühe sõnaga?
Võin täiesti julgelt öelda, et ta oli mängur.
Kahjuks me ei jõua Pätsi valitsemisperioodi üksipulgi lahti võtta. Midagi aga siiski. Milliseks kujunenuks Eesti saatus, kui 1939-1940 olnuks presidendiks keegi teine?
Raske öelda. On ju oletatud, et kui sellel kohal oleks olnud Artur Sirk, läinuks 1939. aastal riigi kaitsmine hoopis teisiti. Mina seda ei usu. Mina arvan, et probleem ja Eesti iseseisvuse kukkumise põhjus oli väga lihtne – Päts oli jäänud üksi. Ta oli ise katkestanud kõik suhted. Ta oli kriitilistel aastatel tegelikust olukorrast eraldunud.
Minu arvates oli Pätsi suurimaks veaks soov iga hinna eest võimul olla. Pärast vaikivat ajastut, 1936-1937, oleks ta pidanud tagasi astuma. Siis ehk oleks Eesti riigis leidunud mehi, kes oleks venelastele vastu hakanud.
Jah, ta oleks võinud mõistlikul ajal tagasi astuda. Aga ta ju ei saanud, sest tõenäoliselt oleks ta järglane ühiskonda taas kaasanud poliitilised parteid.
Kas Päts oli diktaator?
Jah, mingil määral küll. Ta ei olnud nagu Stalin, Hitler, Mussolini või Franco. Kui ta oleks aga taastanud parteid ja valimised, oleks ta maine veelgi parem olnud. Ent seda sammu poleks ta kunagi astunud. Ta oli veendunud, et ka parteideta saab riiki arendada.
Kas Päts oli võimuahne?
Jah, oli küll. Vähemalt minu meelest.
Kas me saame teda kõrvutada mõne Eesti praeguse poliitikuga? Vägisi tahaks teda teatud detailides võrrelda Lennart Meriga. Mõlemad olid piisavalt võimuhullud.
Raske öelda. Olen Pätsi alati võrrelnud Kekkoneniga. Nad mõlemad uskusid, et vaid nemad oskavad riiki juhtida. Päts ei suutnud endale ette kujutada, et üldse keegi teine peale tema võiks riigitüüri juures olla. Meri suhtes pole ma kindel.
Meri ise on Pätsi suhtes väga kriitiline. Tegelikult leiame Pätsi ja Meri vahel veel ühe sarnase joone. Päts ei hakanud 1939 venelastele vastu, Meri sõlmis kergekäeliselt juulilepingud…
Mõlemad on kanged mehed. Aga Meri oli siiski demokraat. Päts seda kindlasti ei olnud. Päts oli ise oma tegude õigsuses veendunud. Ma ei taha vaidlustada ta 1934. aasta riigipööret, aga ta oleks varem pidanud riigi normaalsetele alustele tagasi viima.
Ka Soomes oli neil aastatel palju rahutusi ja pahameelt. Kuidas ühel pool Läänemerd õnnestus demokraatia säilitada, teisel pool aga mitte?
Soome president Svinhufvud oli Pätsiga sarnane. Nad olid ka head sõbrad. Tema tees oli aga see, et demokraatia tuleb iga hinna eest säilitada. Ja võrreldes Eestiga läkski Soomes teisiti.
Kui 1939. aastal läksid Soome üliõpilased Karjalasse kindlustusi rajama, siis Eesti üliõpilased poleks seda Eestis teinud. Pätsi suhted üliõpilastega olid väga halvad. Rahvas ei tahtnud kaitsta Pätsi süsteemi.
Sinna tahtsingi välja jõuda. On arvatud, et kui 1939-1940 oleks Päts tahtnud venelastele vastu hakata, poleks ta rahvast enda taha saanud…
Olen lugenud Pätsi ja Laidoneri 1939. aasta kõnesid. Mõlemad lubasid Eestit kaitsta! Nad lubasid relvad käes Eesti eest võidelda. Siis aga järsku sõlmis Eesti N. Liiduga lepingu. Siinkohal tulen tagasi Pätsi kui mänguri juurde. Ta lootis venelastega mängida ja aega võita. Ta lootis, et sõda Venemaa ja Saksamaa vahel algab 1940. aasta sügisel. See näitab veel kord, et Päts ei olnud reaalpoliitik. Ta oli liiga optimistlik.
Äkki ta oli venelastest sõltuv?
Mulle meeldivad ajaloolase Magnus Ilmjärve selleteemalised avastused. Tema tõi välja momendid, et Päts sai Vene naftafirmalt juristi-konsultandina 4000 dollarit aastas. Aga olen veendunud, et Päts ei olnud venelaste agent. Ta oli nagu Kekkonen, kes samuti arvas, et oskab venelastega suhelda.
Päts oli ju venelastega väga tihedalt seotud. Suur osa ta minevikust puudutab Venemaad ja venelasi. Paljud vanemad Eesti poliitikud arvasid, et küll nad venelastega ikka hakkama saavad. Sakslastega olnuks nende arvates raskem. Venelasi peeti lahketeks inimesteks. Tegelikult avanesid paljude eestlaste silmad alles 1941. aasta küüditamise ajal.
Kuidas te kommenteerite suhteliselt vägivaldselt kokkuliidetud jada: Päts sai aastaid venelastelt raha, Päts ei hakanud venelastele nende sisse tulles vastu, Päts oli üks vähestest, keda venelased maha ei lasknud… Kas näete selles mingit loogikat?
Ei näe. Jah, on ju huvitav, miks Pätsi ja Laidoneri ei tapetud… Mul on selle kohta oma arvamus. Küllap sai Päts 1940. aastatel ˇdanovilt mingi lubaduse.
Olen seda teemat arutanud ka Matti Pätsiga – et mis toimus kolme tunni vältel, mil Kadri-oru lossis vestlesid Päts ja Ždanov. Ja miks jäi Päts pärast Varese valitsuse ajal veel presidendiks?
Miks?
See tegi Stalinile riigipöörde palju lihtsamaks.
Seega: Päts oli ikkagi venelaste käsilane?
Jah. Venelased käsutasid teda. Stalin ja ˇdanov olid kavalad, nad oskasid Pätsi õigetel hetkedel kasutada.
Eesti patrioodina pean küsima, kas Pätsis üldse ka midagi positiivset oli?
No inimesena oli ta väga positiivne. Ta oli tagasihoidlik ja vähenõudlik inimene. Ta saatus oli väga-väga traagiline. Tunnen talle südamest kaasa. Tegelikult arvan ma, et ta üritas enda arvates eesti rahva elu paremaks muuta.
Kas teie sügisel ilmuvas raamatus tuleb Pätsi kohta päevavalgele ka täiesti uusi momente?
Pätsist on küll palju artikleid kirjutatud, aga keegi pole teinud neist tervikut. Uus on ehk see, et püüan lahti mõtestada Pätsi käitumist 1939. ja 1940. aastal. Arvan, et kuskil pole ühtegi dokumenti, mis kirjeldaks Pätsi käitumise motiive sel perioodil.
Kui suur osa eestlastest oli 1939 Pätsi poolel?
Maal olid inimesed temaga rahul. Aga intelligents, üliõpilased ja ka osa töölistest olid ta vastu. Eelkõige olid nad kriitilised.
Rahvas oli pooleks?
Seda pole kunagi arutatud, sest vabasid valimisi ju polnud. Aga küllap oli suhtumine pooleks. Kindel on see, et Pätsi vastu oli tugev opositsioon. Aga veel 1940 oli Eestis intelligentsi seas palju neid, kes lootsid seoses venelaste tulekuga vabu valimisi. Hiljem nad pettusid ja põgenesid Rootsi. Algul loodeti, et Eesti iseseisvus mingil määral siiski säilib.
Aga kui Päts oleks teadnud, mis tegelikult Eesti riiki ootab, kas ta oleks siis püüdnud Lääne putkata?
Oleks küll. Selle kohta on ka dokumendid, et ta püüdis USA saatkonna kaudu minema pääseda. Ta jäi paar päeva hiljaks. Enne ta lihtsalt vahistati. Aga kui ta oleks Eesti okupeerimist lõpuni ette näinud, oleks ta otsustanud teisiti. Ta oleks venelastele vastu hakanud. Ta oli siiski patrioot. Olen mõelnud, kas Päts polnud mitte liiga naiivne. Ta oli poliitiliselt üksi, tõeline elu oli temast kaugel, parteisid polnud, ka rahvast oli ta eemaldunud.
Kellelt Päts üldse nõu sai?
Usun, et Eenpalult. Ka Laidonerilt, eriti välispoliitikas.
Turtola on valmis lauskriitikaks
Mis saab teist sügisel? Küllap saate kaela üksjagu solki, sest inimestes tekitab ju viha ühe Soome ajaloolase kriitiline raamat eestlaste sümbolist.
Olen sellega arvestanud. Ajaloolane peab olema julge. Juba pelgalt mõte raamatust on paljud vihale ajanud. Üle kümne aasta on Eesti olnud iseseisev, kuid Pätsist pole siin keegi soovinud kirjutada.
Kas raamat Pätsist on teile äri või loominguline eneseteostus?
No raha ma sellega palju ei teeni. Tõsi, Soomes on mu raamatud varem hästi kaubaks läinud.
Kas olete üldse kindel, et eestlased mäletavad Pätsi?
Noored ehk mitte eriti, vanemad aga küll.
Kui teil oleks võimalik esitada Pätsile kolm küsimust, millised need siis oleksid?
Miks ta ei tahtnud pärast 1934. aasta riigipööret taastada demokraatiat? Miks ta 1939. aasta sügisel ei viinud läbi riiklikku mobilisatsiooni? Eesti delegatsioonil olnuks siis Moskvas hulga kindlam töötada. Miks ta läks 1940. aasta suvel ˇdanovi ja Varesega koostööle?