Süsteemiinsener ja edukas ärimees Rein Luik

Ajakiri Inseneeria aprill 2011.

Aasta algul lahkus 75. eluaastal meie hulgast välis­eestlasest ettevõtja ja tehnikateadlane Rein Luik. Ta oli silmapaistvamaid kaasaegse kosmoseside­tehnika arendajaid maapealsete satelliitsideantennide teoreetilise uurimise ja konstrueerimise alal. Temas olid ühendatud kaks, mitte just sageli kooseksisteerivat poolt – süsteemiinsener, kes tundis oma valdkonda peensusteni, ja ärimees, kes oskas oma teadmust uute lahendustena müüa.

Ülo Ambos,
ASi Vertex Estonia tegevjuht 1981–2005, Aasta Insener 2002

Rein Luik oli 8-aastane, kui tema pere 1944. a sügisel koos paljude teiste saatusekaaslastega lahkus Eestist Nõukogude vägede okupatsiooni eest. Järgnesid rasked aastad pagulaslaagrites liitlasvägede kontrolli all olevas tsoonis. Hiljem õnnestus perekonnal emigreeruda USAsse. Elu ei olnud kerge Uues Maailmas, leida sobivat elukohta ja teenistust. Noor Rein Luik leidis, et kõige otstarbekam on omandada haridus ja amet tehnikavaldkonnas. Sellise valiku tegid ka paljud teised eesti soost eakaaslased ja hilisem elu näitas, et kõik nad tulid edukalt toime.

Tingituna majanduslikust olukorrast möödus Reinu haridustee katkendlikult, sest vahepeal tuli elatusraha teenida. Õpinguid alustas ta Seattle’i Washingtoni Ülikoolis elektrotehnika erialal. Õpingute ajal liitus ta kohaliku eesti üliõpilaste klubiga. Aktiivselt esines ta Eesti Seltsi juhatuse liikmena. Samuti liitus ta üliõpilaskorporatsiooniga Fraternitas Estica, mille 95. ja 100. aastapäeva tähistamisest ta ka veel osa võttis.
Õpingute vaheajal hakkas Rein Luik tööle Boeingu lennukikompanii tehases inseneri abina, täites mitmesuguseid joonestusalaseid ülesandeid. Pärast sõjaväeteenistuse läbimist jätkusid õpingud sama ülikooli mehaanikateaduskonnas. Samal ajal töötas ta osalise töökoormusega Boeingu kompanii joonestusbüroos.

Töömeheaastad kosmoseside alal Philcos

Pärast inseneridiplomi ja mehaanikateaduste bakalaureusekraadi saamist asus ta elama Californiasse San Francisco lähedale. Üks elukohavaliku põhjus oli soodne kliima. Jätkusid töömeheaastad kosmoseside alal korporatsiooni Philco allüksuses Western Devolopment Laboratories. See saigi määravaks tema edaspidise karjääri kujunemisel.

Philcos konstrueeriti üks esimestest sidesatelliitidest. Tolleaegsed mandritevahelised sidekaablid olid võrdlemisi piiratud infoedastuse mahuga. Juba esimene, signaali võimendav, alla kahemeetrise läbimõõduga seniolematus mahus infovoogu edastav Telstari-tüüpi satelliit lubas 1962. aastal Ameerika ja Euroopa vahel korraldada võrdlemisi kvaliteetse televisiooniülekande. USA valitsus leidis juba samal aastal, et satelliitside tehnoloogial on tulevikku ja püstitas ülesande globaalside arendamiseks.

Luike paelus antennide konstrueerimine ja ehitus

Moodustati Comsat Corporation, mille ülesandeks oli valmistada kommertsotstarbega satelliite Intelsat ja hakata arendama rahvusvahelist satelliitside võrku, kuhu kuulusid 11 riiki. Selleks tarnis Philco-Ford Comsatile mitu jaama. Lisaks satelliitside vajadustele projekteeriti seal mitmeotstarbelisi antenne. Suurte antennide konstrueerimisele lisandub veel reflektori kandesõrestiku, mehaaniliste ajamite, samuti elektri- ja mitmesuguste abisüsteemide väljatöötamine. Aga just sellistest projektidest võttis osa Rein Luik.
Philco antennisüsteemide ja maapealsete kosmoseside jaamade projekteerimise grupis arendati edasi antennide konstrueerimise tehnoloogiat ja analüüsiti nende toimimist. Sinna olid koondunud eriliselt helged pead. Olulist tähelepanu pöörati antenni metallkonstruktsioonide lihtsustamisele ja sõrestike stabiilsuse tõstmisele. Samuti oli tähtis küsimus tagada peeglipindade ülikõrget täpsust.

Kraadi kaitsmisel aitasid praktilised kogemused

Töötades Philcos koos paljude doktorikraadi omavate tippspetsialistidega, leidis Rein Luik, et kõrgema teaduskraadi omamine on vajalik, ning seda just mehaanika alal. Algasid õpingud Stanfordi Ülikooli insenerehituse teaduskonnas. Seal olid koos maailmakuulsad teadlased ja oivalised õppejõud. Pingeliste õppeaastate järel sai dissertatsiooni teemaks NASA poolt tellitud ja täidetud konstrueerimisülesande edasiarendamine. Väitekiri saigi valmis ja kaitsmisel oli Rein Luik soodusolukorras, kuna professoritest oponentidel olid ainult teoreetilised teadmised, temal aga lisaks veel praktiline kogemus.

Mäletan kunagistest vestlustest Rein Luigega, et ta rõhutas korduvalt Ameerika suurte korporatsioonide juhtimissüsteemide bürokraatiat. Sellega ta nagu tahtis meid lohutada, kui läks jutuks meil kunagi kehtinud plaanimajanduse pidurdavast mõjust. Oligi nii, et suures korporatsioonis Philco-Ford ja hilisemas Ford-Aerospacis hakkas bürokraatlik juhtimissüsteem normaalset töötegemist pärssima. Bürokraatia vohas ja taastootis iseennast. Probleem oli selles, et Ford proovis rakendada suurele seeriatootmisele sobivat jäika juhtimismetoodikat ka ainulaadsete antennisüsteemide ehitamisele. Tekkisid veel mingid lahkarvamused ebakompetentsete kõrgemalseisvate ülemustega ja hakkas küpsema plaan saavutatud kogemuste baasil midagi ise käsile võtta. Samad mõtted olid ka ühel kauaaegsel kaastöötajal.

Investoriks leiti riigivanema poeg Heldur Tõnisson

Tekkisid kontaktid ja ühised huvid ühe Kanadas asuva suure firmaga. Pärast pikki läbirääkimisi moodustati äriettevõte, kus otsustusõigus oli igati emafirma käes, kuid jäi võimalus ennast nende käest kunagi välja osta. Järgnes päris edukas äritegevus, kuid lõppes see ikkagi iseseisva oma firma moodustamisega. Selleks tuli appi kunagise riigivanema poeg Heldur Tõnisson, kes oli Eestist lahkunud juba 1943. aastal ja vahepeal edukalt äri ajanud. Temast sai firma suuromanik ja investor.

Ettevõtte nimeks sai TIW Systems Inc. Asukohaks valiti Palo Alto San Francisco lahe piirkonnas ja renditi umbes 60 m2 bürooruumi. Esialgu oli raskusi tootmise käivitamise ja arendusprojektide jaoks finantseerimisallikate leidmisega, kuid lõpuks leidsid kõik probleemid lahenduse. Iseseisva tegutsemise alustamisel tulid kasuks kõik varasematel töökohtadel omandatud projekteerimis- ja tootmiskogemused, müügitöö oskused ning ärikontaktid. Et mitte olla sõltuvuses allhankijatest, osteti New Mexico osariigis asuv metallkonstruktsioonide töökoda, mis aga polnud parimas seisukorras.

Tõsine arendustöö käivitati antennide juhtimis- ja kontrollsüsteemide, mikrolainekiirgurite (fiidid) ning teiste aparaatide ja elektrooniliste komponentide konstrueerimisel ning valmistamisel. Võeti tööle kogemustega spetsialistid ja arendati välja oma tootmisliinid. Vaja oli kiiresti arendada tehnoloogiat, et toota ja müüa keerulisemaid ja kallimaid antennisüsteeme.

Luige klientideks tulid Intelsat, NASA, Comsat

Uus iseseisev firma alustas tööd suurte antennidega, sest nende turunišš oli parajasti soodne. Pärast esimesi edukalt täidetud lepinguid hakkas äri arenema ja mahud kasvama. Üks esimesi suuremaid kliente oli Intelsat. Järgnesid NASA, Comsat ja teised. Kasvasid oskused ja tuldi toime järjest keerulisemate projektidega. Võideti lepinguid, mis olid tehniliselt lahenduselt keerukad ja teostuselt ainukordsed, sealhulgas mitmesugused eriotstarbelised antennid. Hakati projekteerima ja ehitama terviklikke maapealseid satelliitsidejaamade komplekte, kuhu juurde kuulusid vundamendid, hooned, elektritoide, kontroll- ja tugisüsteemid – kuni teedevõrguni välja.

Äriedu kindlustas ka see, et Rein Luik omas edukaks müügitööks vajalikke põhjalikke konstrueerimis- ja tootmiskogemusi. Läbirääkimistel tuli klienti veenda kõikide esitatavate nõuete täitmises, samas tuli kohe otsustada, mis ei ole täidetav. Igale tellijale esitati sadade lehekülgede mahus toote tehniline spetsifikatsioon, modifitseerides individuaalset sobivust. Sellega kaasnes pidev tootearendus, et täita klientide kõiki nõudeid.
Majandusliku stabiilsuse ja oma turunišis maailmamastaabis juhtpositsiooni saavutamise järel hakkas Rein Luik arendama ärisidemeid taasiseseisvunud Eestiga. Esimene koostöö tekkis selleaegse Küberneetika Instituudiga, kus arendati välja satelliitside väikeettevõte Intex, mille olulisemad projektid olid autonoomse sidesüsteemi loomine Siberi naftaväljade ja USA vahel ning satelliidipõhine internetikanal Eesti ja USA vahel. Praegu tundub see kõik igapäevane, aga sellel ajal olid need siiski meie oludes uudsed lahendused.

Luik asus antennide tootmist Eestisse üle tooma

Seejärel hakkas Rein Luik otsima võimalusi antennide tootmise ületoomiseks Eestisse. Ühest küljest oli see tingitud patriootlikust soovist võtta osa Eesti riigi majanduslikust arengust, kuid teisalt oli ka ahvatluseks odav tööjõud ja hea hinnaga ning nõuetele vastavad nõukogude päritolu materjalid. Eesmärgiks oli Eesti ettevõttes töö kvaliteedi viimine maailmatasemele ja lõppkokkuvõttes muidugi oma toodangu konkurentsivõime tõstmine.

Põhjalike otsingute tulemusena jäi valik peatuma Kommunaalmasinate Eksperimentaalsel Remonditehasel (pärast erastamist AS Tarberaud ja praegu AS Vertex Estonia), sest sealsed tootmisvõimsused ja töökogemus osutusid kõige sobivamaks. Järgnesid vajalikud investeeringud ja personali koolitus. Erilist rõhku pandi keevituse ja pinnakatete kvaliteedile.

Tähtsamaid ülesandeid oli reflektorpaneelide pinna geomeetrilise konfiguratsiooni tagamine. Esimeste 13-meetriste reflektoritega antennide paneelide täpsuse nõue ruutkeskmisena (nn RMS – mõõdetuna ühel paneelil ca 100 mõõtepunktis) oli 0,13 mm. Selle ülesandega saadi edukalt hakkama ja praegu on normaalselt saavutatav täpsus 0,08 mm ja vajadusel isegi täpsem. Selle garanteerisid firma oma spetsialistide poolt konstrueeritud ja valmistatud eriotstarbelised pressvormid, aga samuti väljaõppinud töötegijad.

Üsna alguses moodustasime töövõimelise konstruktorite kollektiivi, sest puudusid meetermõõdustikus tööjoonised, ka tuli soetada vajalik arvutipark ja tarkvara. Järgmine vajalik investeering oli suurte detailide pindade töötlemiseks horisontaal­ne sisetreipink, sest allhankijad ei kindlustanud vajalikku kvaliteeti ega pidanud kinni kokkulepitud tähtaegadest. Samuti tõsteti iga aasta põhjendamatult hinda.  Tootmismahtude tõstmiseks ja töötingimuste parandamiseks aitas kaasa uus tootmishoone pinnaga 2000 m2. Eeliseks kujunes ka oma meeskonna poolt antennikomplektide paigaldamine mitmetes riikides.

Vaatamata vahepealsetele rasketele aastatele töötab AS Vertex Estonia praegu edukalt, jätkab pidevat tootearendust ja toodang on kasutusel ca 35 riigis. 2006. aastal hinnati tehase kauaaegseid töötulemusi Ettevõtluse Auhinna vääriliseks. Hiljutises ETV Kapitali saates mainiti, et Vertex Estonia on Eesti kosmosetehnoloogia valdkonna üks edukamaid ettevõtteid. Tehasele on omistatud kvaliteedi-, keskkonna- ning töötervishoiu ja tööohutuse süsteemide juhtimissertifikaadid. Keevitusprotsessid vastavad DIN 18 800-7 nõuetele. Kõigele sellele aitas panna aluse umbes 18 aastat tagasi Rein Luik ja firma meeskond on seda hoidnud ja edasi arendanud.

Meil oli õnne, et Eesti jaoks pöördelistel aastatel hakkas siin aktiivselt tegutsema Rein Luik, olles meile kõigile, kes me alles alustasime äritegevust kõrgtehnoloogia valdkonnas, suureks eeskujuks. Andeka, mitmekülgsete teadmistega ja avatud meelelaadiga inimesena andis ta meie inseneridele uue kvaliteedi, tõi meie ellu kaasaegse tehnoloogilise kultuuri. Rein Luige tegevus näitas, et äritegevus ei põhine ainult  oma valdkonna põhjalikus tundmises. Vaja on veel armastada ja tahta “oma asja” arendada, tunda uue loomisest rõõmu ja jagada seda kolleegidega.

Artikli koostamisel on kasutatud allikana REIN LUIK “Insener Luige paraboloid“, Kirjastus Koolibri, 2007, ja akadeemik Ülo Jaaksoo mälestusi.