Hommikul ilmateadet vaadates sain teada, et akna taga valitseb -19,1-kraadine pakane. Pole halba ilma, on vaid vale riietus – kuskil pole kirjas, et ülikonna ja värvide all ei või sooja pesu ja poolvillaseid sokke kanda. Kui välja paistab soliidne, siis ilmselt on lubatud.
Kiirustasin konventi, et võtta lai lint ning seejärel läksin mälestuspärjale järele. Pärja põhi oli korralik: kuuseokstest ja toekas, millele oli kinnitatud valgetest liiliatest, rohelistest krüsanteemidest ja tumesinistest hanemoonidest tehtud lilleseade. Kokku väga soliidne kooslus koos laia tumerohelise pühenduslindiga, kuhu peale oli kirjutatud “Korp! Fraternitas Esticalt auvil! Konstantin Pätsile”, lisaks selle küljes muidugi lai värvilint. Õigel hetkel astus lillepoodi reb! Juho Salus ja tõstsime pärja autosse. Sõit Metsakalmistu poole võis alata.
Kohale jõudes märkasime parklas MTÜ K.Pätsi muuseumi tellitud bussi, mis pidi startima kell 10.30 Rahvusraamatukogu eest. Sees oli kerge hirm, et külmaga alustati varem ja et me jäime hiljaks. Õnneks nägime kalmistule suunduvaid auvahtkonna ajateenijaid, mille peale rahunesin. Reb! Magnus Lomp sai ülesandeks igal haual küünal süüdata, reb!! Juho Salus ja Priit Eljas kandsid kahekesi pärga ning reb! Pärt Prins täitis fotograafi rolli. Kinnitasime särbid ja lipuvarda, haarasime rapiirid ning formeerisime auvalve ümber lipu. Lippu kandis majavanem ksv! Viktor Popov, mina esimehe rollis kõndisin kõige ees, abiesimees ksv! Marek Ronimõis ja magister cantandi ksv! Ando Funk täitsid auvalvet tagumiste meestena. Suundusime parklast üle tee kalmistule ja võtsime suuna auvil! Konstantin Pätsi perekonnahauale.
Enamik külalisi oli meie saabudes kohal. Meile näidati kätte tavapärane auvalve koht kahe haua vahel, kuhu me ennast paigutasime. Alustati Eesti Vabariigi hümniga, millele järgnes õigeusu vaimuliku hingepalvus (Konstanin Päts oli teatavasti ortodoks). Seejärel asetati kõnesid pidamata pärgasid, esmalt Vabariigi Presidendi, siis peaministri ja Tallinna linna poolt, seejärel ühiskondlike seltside ja ühingute, sealhulgas meie poolt. Mälestustseremoonia oli lühike ja konstruktiivne. Ilmselt külmetasid kõigil varbaotsad Kloostrimetsa lumiste mändide all.
Edasi suundusime riigimeeste haudadele: August Rei, Lennart Meri, Konstantin Konik. Süütasime meie organisatsiooni poolt igal haual küünla. Kohalolnud suundusid edasi bussiga teisele poole Metsakalmistut diplomaadi ja sõjaväelase Aleksander Warma hauale. Meie vendadega lõpetasime auvalve Metsakalmistu parklas, pakkisime värvivara ning istusime sooja autosse, et valmistuda juba õhtusteks ja järgmise hommiku Vabariigi aastapäeva üritusteks.
