Carl Gustav Jung on öelnud, et Jumal ei ole tegelikult idee, ega objekt, vaid Jumal on ilme psüühiline fakt. Jumala tundmine või leidmine tähendab oma isiku, oma mina, oma selfi leidmist. Kui me tunnetame tõe iseenda kohta, siis me olemegi leidnud jumala. See ongi jumal meie sees, kui me saame endast aru, kui me tunnetame ennast iseenda sees. Jungi arvates peaks enda leidmine olemagi inimese elu mõte.
Siiski, meile ei ole antud maitsemeelt selleks, et me saaksime nautida kaaviari pliinide, hapukoore ja sibulaga, või nägemist selleks, et tajuksime Monet maalide ilu ega kuulmist Pärdi geniaalsuse mõistmiseks. Tajumeeltel on märksa praktilisemad eesmärgid – või vähemalt olid. Ka meie mõtlemisvõimel on märksa kasulikum eesmärk, kui mõtliskleda näiteks elu mõtte üle. Me lihtsalt oleme omistanud oma võimetele supranaturaalsed omadused ja kasutame neid projetseerimaks endid ülematena. Kui vaadata ajas tagasi ja mõelda näiteks inimkonna evolutsiooni peale – kuidas me saime ahvist inimeseks -, siis kas keegi oskab öelda ajahetke, millal inimene muutus per se teistest olenditest ülimaks. Tegelikult ei ole me paremad kui teised loomad ja meil ei ole ega tulene millestki õigustust käituda “maailma valitsejatena”. Siiski oli ja on kohati ka tänapäeval selline mõttelaad suuresti filosoofia lähtepunktiks. Rääkimata suurematest religioonidest – kristlus, islam.
Kuna meie mõttetegevus tegeleb n-ö suuremas osas pseodomaailmaga, siis tegelikult on praeguse aja probleemid inimese tasandil näilised. Stress, depressioon ja turbulentsed tujud on nende probleemide tagajärjed. Kusjuures tundub, et inimeste kannatuste taluvus on järjest langenud, kuid see võib olla ka näiline, kuna puudub ju reaalsuses pea igasugused andmed, kuidas ennemuiste tulid inimesed raskustega toime. Kui praegu külastatakse psühholoogi, siis varemalt saadi sisemisest pinest tõenäoliselt teist moodi üle. Meil on võime mõelda ja arutleda asjade üle ja see on meile kohati koormaks – eriti tundelistes valdkondades nagu näiteks armastus, sõprus vms. Koorem avaldub eelkõige siis, kui midagi on korrast ära. Selles mõttes on kahju, et ei saa võrrelda tänapäeva inimese ja minevikus olnud elaniku tundemaailma. Kuigi ajaloost pärit inimeste tundemaailm on meile tuttav peamiselt läbi ilukirjanduse, kuid sellesse tuleb suhtuda kriitiliselt – ilmselgelt on tegu ülepaisutustega ning ei maksa ka unustada, et üldjuhul tegelesid kirjandusega inimesed, kes elasid jõude, mistõttu ei maksa loota, et nad oleksid avanud tundemaailme tavainimese vaatenurgast.
David Hay arvates möödub suur osa täiskasvanu elust nii, et ta põeb või kurvastab kõikide nende asjade üle, mis on minevikus valesti või halvasti läinud. Kusjuures iga aastaga see koorem suureneb. Teise osa moodustub muretsemine tuleviku pärast. Ja nii unustamegi selle hetke, milles elame. Huvitav on asjaolu, et kui tunnistame inimese vaba tahet ja seda, et ta suudab oma käitumist ja mõtlemist kontrollida ja suunata, siis miks valib inimene kõikidest võimalikest mõtetest endale enamjaolt mõtteaineks midagi kurba? Kui meil on valida rõõmsa ja kurva mõtte vahel, siis me tõenäoliselt valime kurva. Miks see nii on, ei tea. Võimalik, et kurbus on probleemi üks tagajärgedest, millele tuleb lahendus leida. Tihti aga pole probleemile lahendust – nt kui armastatu sureb – ja siis jääb üle ainult olukorraga leppimine. Või on viimane ka lahendus? Pigem mitte, sest see on ainuke võimalus taastamaks stabiilsust inimese elus – see on protsess ja tõenäoliselt kulgeb see valulikult. Vältimaks probleeme inimeste vahel on meil võimalus läbida ainult nendega, kes kohtalevad meid moraalselt, vooruslikult, mõistlikult ja õiglaset, kuid sel juhul oleks oletatav resultaat: me elame oma elu üksinudses.
Kokkuvõttes tahan seega öelda: elu tuleks elada tõdemusega, et pole siin miskit halba ega head, on lihtsalt see, mis on. Me ei peaks mõtlema tühja-tähja peale, ega raiskama aega muretsemisele ega kurtmisele aga samas ka uute tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamise peale. Huvitav on see, et maailmas leiutatakse kogu aeg asju, mis peaksid meile looma juurde järjest rohkem vaba aega, siiski on sellel kõigel vastupidine effekt – või vähemalt tundub nii – aega jääb järjest vähemaks. Seega, milleks meile paremad ja kiiremad autod? Või kiiremad arvutid? Või efektiivsem majandus? Kuhu see meid lõpuks ikkagi viib? Pigem peaksime Bodil Jönssoni moodi püüdma aega peatada. Tõenäoliselt, sest kui nii jätkub, siis oleme maa suhtes samasugune bioloogiline objekt nagu üks teine inimese suhtes – tarbib meid seni kuni oleme elus ning pärast meie surma hukkub koos meiega või liigub edasi teistele jahimaadele. See organism on viirus.
Väga huvitav kirjatükk ja faktiliselt on ka kõik korrektne, kuid kõneledes Jungist lähed sujuvalt mööda niinimetet ühise alateadvuse ja arhetüüpide mõistest, mis väidetavalt peaks sisaldama ka põhjust, miks iga inimene mingil hetkel püüdleb religiooni poole. Ühtlasi ei ole(vähemalt eksplitsiitselt) ühegi religiooni õpetus rajatud ülemuslikkusele, vaid nad pigem suunavad heatahtliku ja mõõduka käitumisega otsima seda alget, millest Jung kõneleb. Samas ei ole siinne religioonikäsitlus sugugi üllatav ja sarnastele järeldustele on tulnud süvapsühholoogia koolkonnast Freud ning sotsioloogia poolelt sisuliselt ka Marx.
Peatumine võib viia dekadentsi. Lähtudes Jungi kangelas arhetüübist ning universaalsetest mütoloogilistest kangelasjuttudest, nii banaalselt kui see võib tunduda, peaks mõistlikus suhtumises ja heas usus edasi triivima,mis seisneb julguses alustada kangelase teekonda, silmitsi seismises tee peal olevate raskustega ning lõpuks kangelasena välja tulemises.
Maailm ei kao, maailm kohaneb.
Joseph Campbell on mütoloogilistest kangelasjuttudest ühe hea teose kirjutanud, “Hero with a thousand faces” mis mõjutas ka George Lucast Star Warsi triloogiat tegema.