“Jah, härra minister” (10/10)

Hinnang raamatule 10/10
Saadavus: mul olemas

Ilmselt on igaüks näinud ka mõnda episoodi “Jah, härra ministrist”, mis on päris mitu korda ETV peal jooksnud. Kui tavaliselt tehakse raamatust film või seriaal, siis käesoleval juhul on teistpidi – seriaal tehti enne ja siis kirjutati raamat. Peab tõdema – see on kohati isegi parem kui juba klassikuks kujunenud seriaal.

Raamat on James Hackeri päevik tema valitsusperioodi ajast 80-ndatel, mil ta oli administratiivküsimuste minister. Raamatu ülesehitus on iseenesest lihtne – on mingi probleem või idee, mida Hacker püüab lahendada või teostada ning kuidas seda torpedeeritakse civil servant’te ehk riigiametnike poolt. Kuid raamatu teeb eriliseks tegelaste vahel aset leidev dialoog, mis britidele kohaselt on eriti rafineeritud. Usun, et sellest raamatust on nii mõnelgi ministril ja riigiametnikul palju õppida – raamatus tuleb muuseas välja ka palju erinevaid viise, kuidas oma tahtmis saada. Ja on täiesti irrelevante, et raamat on kirjutadud 80-ndatel – poliitika tegemise viisid ei muutu.

Kuna raamatu peamine väärtus seisneb selle rafineeritud dialoogis, siis allpool on mõned väljavõtted sellest raamatust.

Jim: “Kas sa annad minu otsekohesele küsimusele otsekohese vastuse?”
Humphry: ” Kui te ainult ei taha, et ma kasutaksin tooreid üldistusi või vulgaarseid lihtsustusi nagu jah või ei, püüan ma teha oma parima.”
Jim: “Kas see on siis jah?”

Humphrey: “Ma loodan, et te annate mulle andeks, aga mul on tekkinud kahtlus, kas te mitte ei taha minu eest midagi varjata /…/”
Jim: “Humphrey, ega sa ometi ei taha öelda, et meil võiks teineteise ees mingeid saladusi olla?”
Humphrey: ” Ma vabandan, härra minister, aga mõnikord peab olema valmis arvestama võimalusega, et erinevaid asjaolusid arvesse võttes ja tehes kõik vajalikud mööndused, ei olda asjaaamises, seda sugugi üledramatiseerimata, mitte läbinisti avameelne.”

Sir Humphrey: “Järsku on midagi, mis võiks veenda presidenti kaaluma kõne all oleva lause ümbersõnastamist nii, et rõhuasetus konkreetselt näitelt kandus üle abstraktsele kontseptsioonile, kahjustamata teema kontseptuaalset terviklikkust ja siirust?”

Jim: “Kas need vastused on absoluutselt täpsed?”
Humphrey: “Need on hoolikalt esitatud, väljendamaks ministeeriumi positsioone.”

“Kuidas diskrediteerida raportit:
I staadium- Üldsuse huvid

1. viidata julgeolekuprobleemidele
2. Juhtida tähelepanu sellele, et antud raportit võib kasutada ebasoovitatava surve avaldamiseks valitsusele, kuna seda võib vääriti interpreteerida (Vääriti võib interpreteerida muidugi kõike)
3. väita, et targem oleks oodata ära laiaulatuslikuma, detailsema ja pikema ajaperioodi hõlmava uurimise tulemused.
4. kui aga sellist uurimist ei teostata, siis seda parem. See tuleb tellida, ning varuks jääb veelgi enam aega.

II Staadium. Diskrediteeri seda tõestusmaterjali. Ütle, et raport

1. jätab tähtsad küsimused vastuseta
2. suur osa sellest tõestusmaterjalist ei võimalda teha mingeid lõplike järeldus
3. esitatud arvusid võib ka teisiti interpreteerida
4. tehtud järeldused on vastuolulised
5. mõned kesksemad järeldused on seatud küsimärgi alla. Punktid 1 kuni 4 on kahtlemata alati tõesed. Sellist kriitikat võib rapordi kohta tegelikult teha ka seda kunagi lugemata. Näiteks jäävad alati mõned küsimused vastamata – nimelt sellised, mida ei ole küsitudki. Mis puutub punkti 5, siis kui ka mõned kesksed järeldused ei ole seatud küsimärgi alla, võib seda ju alati teha! Ja siis nad ongi seatud küsimärgi alla.

III staadium: sea esitatud soovitused kahtluse alla

1. ei ole tõeliseks aluseks otsuste langetamisele pikemas perspektiivis
2. ei ole piisavalt informatsiooni õige hinnangu andmiseks
3. ei ole põhjust kehtiva poliitika põhimõtteliseks muutmiseks
4. üldisemalt väljendades toetab see praegu kehtivat tegevusstrateegiat.

Need väljendid rahuldavad inimesi, kes ei ole raportit ennast lugenud ja ei soovi mingeid muudatusi- st peaaegu kõik

IV Staadium: kui ka pärast kolmandat staadiumi jäävad kahtlused siiski püsima, siis diskrediteeri seda isikut, kes raporti koostas. Seda peab tegema MITTEAMETLIKULT. Sa selgitad:

1. et tal on vimm valitsuse vastu
2. ta püüab lihtsalt endale avalikkuse tähelepanu tõmmata
3. ta püüab rüütliseisust saada
4. ta tahab juhataja kohta saada
5. ta tahab asekantsleri kohta saada
6. ta oli varem mõne … (nt suurfirma juhatuses, nõukogus)
7. ta tahab saada mõne… (nt mõne suurfirma juhatusse, nõukokku)”

Iga väljavõtte taga on muidugi pikk lugu ning kontekstis tervikuna on nad muidugi veelgi nauditavamad. Igatahes on see raamat kindel raudvara iga poliitiku või riigiametniku raamaturiiulis. Aga ka neil, kes soovivad teada saada, kuidas poliitikas asjad käivad.

Ott