Aasta tagasi juhtus Leeli talu 85aastase peremehe Lembit Sootsiga ootamatu õnnetus – ravim hävitas ta lihased ning võttis talt kõndimisvõime. Sestsaati üritab talunik oma põllumaadel ja loomakarjadel silma peal hoida ratastooliga mööda valdusi ringi sõites.
«Kunagi oli väga tavaline, et käidi põldudel vaatamas, kuidas vili kasvab. See on mul veres sees, tahan seda ka praegu teha. Nüüd aga peab mind keegi viima autoga põldu vaatama,» sõnab eduka talunikuna kuulsust kogunud Lembit.
Füüsilise töö tegijad on üldjuhul karastunud ning terved, kuid Lembitule olid jalaliigesed teinud pikki aastaid häda, mistõttu ta lonkas vasakut jalga. Et tohutut valu leevendada, võttis ta peale põletikuvastase ravimi diklofenaki ka valuvaigisteid. Alles hiljem sai Lembit teada, et neid kahte ei tohi mitte mingil juhul koos tarvitada!
Parajasti siis, kui Lembit oli haiglas vereringeuuringutel, lõhkes tal kaksteistsõrmiksooles veresoon. Talle tehti kohe kaks operatsiooni. «Pärast seda lõikust ei olnud jalgadel nagu häda midagi. Taastumisaega anti nädal, selle pidin veetma ratastoolis. Pärast aga jalad ei võtnudki alla. Kaotasin nagu võime nendest,» ohkab Lembit, kes olevat haiglas muuhulgas nalja visanud, et tulles oli ta terve kui purikas, lahkub aga sandina. Kahjuks sai naljast reaalsus. «Nii hakkas mu ratastoolikarjäär peale, see tuli ootamatult!» sõnab Lembit, kes pole saanud oma jalgadel käia juba rohkem kui aasta.
Enne õnnetust juhtis Lembit talu väga intensiivselt: tegi hoolega juurdeehitisi, käis iga päev põldudel ja karjamaadel, juhendas ning jagas kõigile tööd kätte. Taluniku sõnul ei jätkunud tal aega tegelda isegi oma suurima kire, maalimisega – talupidamine olevat hõivanud kogu aja.
Nüüd peab ta piirduma külvi- ning üldiselt talutööde plaanide koostamisega. Hallata on ju siiski 54 põllulappi ja 170pealine kari. Töökäsklusi jagavad tema poeg Toomas (53) eelmisest abielust ning praegune abikaasa Anna-Liisabet (63), kellel on abiks kuus palgalist, kes töötavad nii põllul kui talitavad ka veiseid.
Lootus sureb viimasena
Hoolimata pikast ajast, mis ratastoolis veedetud, pole Lembit meelt heitnud. Ta meenutab oma noorusajast, kuidas ta käis suvevaheajal tööl ühes Tallinna lähedal asuvas talus – selle peremees oli ühe jalaga. «Ma alati imestasin, teate, tema tegi kõike: niitis põllud, askeldas karkudel ühest kohast teise ja koristas masinatega heina – tegi peremehele kohaseid töid ja veel täisvõimsusel! Ja tal oli jalg amputeeritud, mul on jalad olemas, aga nad lihtsalt ei käi,» muigab Lembit.
Seda, et ühel heal päeval jalad teda uuesti kandma hakkavad, ei oota Lembit käed rüpes – ta pingutab selle nimel ka trenni teha. «Pean tugevdama põlve- ning jalalihaseid. Proovin ka pukiga kõndimist teha, aga praegu saan selle toel vaid püsti seista, kõndida ei saa,» jutustab Lembit.
Tema toanurgas seisab ka kaks trenažööri, millel ta jõudumööda rassib. «Paistab, et see võtab kaua aega, aga see usk on, et saan jälle käima.»
Lembitu plaanide järgi võtab poeg Toomas temalt peagi talu üle. «Ta on mul nagu käepikendus,» naerab isa, lisades, et tema enda põllumehepäevad lõpevad alles siis, kuni surm teda talust lahutab. «Ma pole mõelnud nii, et teen veel aasta-kaks ja siis viskan jalad seinale. Pole sellist mõtet kunagi olnud.»