“Insener Luige paraboloid” on väliseestlase lugu, mis on huvitav ka kodueestlasele
Ligi 400-leheküljelisest raamatust leiab palju, millest teistele pajatada. Tegelikult on raamatu kaante vahel justkui mitu teost: üks on eestlase põgenemislugu läbi põgenikelaagrite vintsutuste Ameerikasse, teine on enda ülestöötamise lugu kõigi tõusude ja mõõnadega, kolmas lugu on vastus küsimusele, kuidas asutada firma ja saada rikkaks. Pealekauba palju tehnilist juttu paraboloidantennide valdkonnast.
Minu isiklikku huvi raamatu vastu köitis vähem Eestist põgenemise eelne ajajärk, mis on isikliku kogemuse kaudu küllaltki tuttav, kuid väliseesti lugejaskonnale ilmselt huvipakkuv.
Mulle oli seevastu ülimalt huvitav periood Saksamaale jõudmisest kuni sealt lahkumiseni, sest kirjeldas neid raskusi, millega tuli võidelda meie pagulastel. Siinmail suhtutakse neisse raskustesse sageli üleolevalt.
USA võttis Rein Luige pere vastu – kuid asetas nad teiste immigrantidega võrdsetesse tingimustesse, tööd tuli rabada ja piskuga läbi ajada. Ent nagu teada, seal maal saavad ajalehepoisid miljonärideks, ja seda vaevarikast teed alustas ka noor Rein Luik.
Need, kes arvavad, et USA-s saadakse ratsa rikkaks ja piimajõgede ja pudrumägede maal pole vaja pingutada, eksivad siiski rängalt. Kasulik on kõigil hoolikalt läbi lugeda peatükid, mis kirjeldavad autori õpinguid kõrghariduse ja teaduskraadide omandamisel. Omaette huvitav on töökogemus USA hiidfirmades, mille bürokraatia meenutab plaanimajandust. Siinsed ärimehed peaksid huviga süvenema Rein Luige finants-eskapaadidesse. On paljugi õpetlikku – kuidas pidada läbirääkimisi allettevõtjate ja pankadega, kuidas juhtida oma firmat.
Üks osa raamatust nõuab lugejalt aga mõningat ettekujutust tänapäeva antennitehnikast. Aitab tavainimese ettekujutus optilistest pikksilmadest ning raamatu lisas on lihtne ja selge ülevaade mikrolaine-antennitehnikast. Kuid pean tunnistama, et minul jäi vajaka eelteadmistest õõsresonaatoritega filtritest.
Raamat on rikkalikult illustreeritud fotodega nii välis- kui ka kodueestlastest. Rein Luige sõpradering on lai, mainitud on paljusid, aga kahjuks pole raamatul nimede registrit, mistõttu on kindlaid inimesi raamatust keeruline üles leida.
Raamatu lõpus on autori muljed Kodu-Eestist ja kodueestlastest, enne ja pärast Eesti taasiseseisvumist. Iga lugeja võib ise hinnata autori objektiivsust, kuid mis veel tähtsam – saada aru nendest puudustest, mida ise ei näe, aga mis eemalt tulijale silma paistavad.
Rein Luik on nagu ansambel mitmest inimesest: ärimees – insener – maailmavaatleja – perekonnaisa – ja muidugi vitaalne ja riskialdis (pokkerimäng, hulljulge mägisuusatamine) persoon. Muidugi kajastub viimane ka ettevõetud tehnilistes projektides ja finantsoperatsioonides.
Raamatu piiratud tiraaž, millest suurem osa läheb Ühendriikidesse, teeb selle varem või hiljem rariteediks. Kuid huviline leiab selle oma lugemislauale kui mitte mujalt, siis raamatukogust.