Igasuvist materjalipõuda on ajakirjandusel tänavu aidanud vähendada vähemalt paar läbivat teemat.
Pole olnud ajalehte, kes rohkem või vähem ei oleks kirjutanud pronksiööst ja eestlaste-venelaste suhetest. Ning kõik olulised üleriigilised lehed on andnud ruumi Konstantin Pätsiga seotule.
Pätsi teema tõstis tähelepanu orbiiti majandusajaloolane Jaak Valge. Pätsi tegevusega puutus ta kokku Eesti Vabariigi algaastate majanduselu uurides (monograafia “Lahtirakendamine”, 2003). Sellal pani Päts aluse oma varanduslikule seisule, kusjuures mitte eriti eetilisi meetodeid kasutades. Pätsi hilisemat tegevust käsitles oma uurimistöös ajaloolane, tänane ajaloo instituudi direktor Magnus Ilmjärv (monograafia “Hääletu alistumine”, 2004).
Asi sai alguse 18. juunil, mil Jaak Valge ajalookonverentsil esinedes astus välja mitmete Magnus Ilmjärve Pätsi tegevust puudutavate seisukohtade vastu. Muud pole sellest konverentsist lugenud, aga Pätsi-teemast haarasid ajalehed kohe kinni ja puhusid üles. Järgnesid intervjuud Valge ja Ilmjärvega, mitmed sõnavõtud, kommentaaridest rääkimata.
Sisuliselt keerles jutt peamiselt 30-ndate aastate alguse ümber, Pätsi koostöö ümber Nõukogude Liidu saatkonna ja majandusorganisatsioonidega. Ilmjärve interpreteeringus läks Päts juristina oma majanduslikus koostöös Venemaaga liiga kaugele, peaaegu et Eesti riigi huvide reetmiseni – isiklikku kasu taga ajades. Ning andis sellega võimaluse enda šantažeerimiseks hiljem, 1940. aastani välja. Valge leiab, et Ilmjärv on tsiteeritud dokumente meelevaldselt, kohati lausa valesti tõlgendanud ja süüdistused Pätsi vastu on põhiliselt alusetud. Oma seisukohti esitab ta pikemais artikleis ajakirjas Akadeemia (nr 6 ja 7) ning ajakirjas Tuna (nr 2).
Kõrvaltvaatajana tundub, et Ilmjärv on üritanud näidata Pätsi rohkem negatiivses valguses, Valge aga püüab teda iga hinna eest süüdistustest puhtaks pesta. Kummalgi juhul ei saa lahti tundest, et mängus on ka uurijate isiklikud motiivid. On teada, et Ilmjärve uurimistööd toetas rahaliselt ka Heldur Tõnisson, Pätsi vana rivaali ja vingamehe Jaan Tõnissoni suurettevõtjast poeg. See ei jätnud mõju avaldamata töö tulemustele, nagu muide on vihjanud ka Mart Kadastik (Postimees, 26.V). Valge küll kinnitab, et teda huvitab tõde ja ainult tõde, ometi ei saa seda madinat jälgides lahti tundest, et mängus on ka tahe Ilmjärvele “ära teha”.
Mis asja sisusse puutub, siis, nagu enamasti ikka, on omajagu õigust mõlemal. Moodsat terminit kasutades võib Pätsi tegemiste kohta öelda – JOKK. Juriidiliselt oli kõik korrektne, aga poliitiliselt ja eetiliselt kõike korrektseks tunnistada ei saa. Tänase aspektist sel õigupoolest kuigivõrd tähtsust ei ole. Tähenduse omandab see vaid siis, kui vastab tõele väide, et Päts oli Nõukogude saatkonnaga salasidemeis ja sai oma teenete eest makstud 1940. aastani välja. Seda on oma mälestusteraamatus väitnud üks Beria lähemaid abilisi, NKVD välisluure juht Pavel Sudoplatov. Kui see tõele vastaks, olnuks Päts tõepoolest Moskvast manipuleeritav, nagu talle mõnelt poolt on etteheiteid tehtud.
Valge seda eitab ja hindab Sudoplatovi mälestusi kui üldse vähe usaldusväärseid. Mujalt tšekisti väljakäidule kinnitust leitud ei ole. Sudoplatovi öeldus panevad kahtlema ka tema oma mälestusteraamatud. Nimelt peatub ta üsna üksikasjalikult Läti ja Leedu mitmete juhtivate tegelaste koostööl Moskva eriteenistustega ning sellega kaasneval raha maksmisel. Samas pole tal Pätsi kohta öelda muud, kui seesama paljasõnaline vihje. Teisi Eesti tegelasi ta üldse ei nimeta.
Suvi ja hapukurgihooaeg meedias on läbi saamas. Näikse, et ka seda suve ilmestanud väitlused Konstantin Pätsi ümber on lõppenud. Magnus Ilmjärv on küll lubanud uuesti süveneda oma materjalidesse ja anda Jaak Valgele argumenteeritud vastused. Elame, näeme!
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=19132