Meestest nagu Konstantin Päts on lihtne kirjutada kas väga pikalt või väga lühidalt. Vahepealsed variandid – nagu näiteks üks ajalehekülg – on keerulisemad. Liiga palju, et öelda mitte midagi, ja liiga vähe, et öelda midagi. Ent üritagem sellegipoolest.
Ükski Eesti ajalugu tundev inimene ei kahtle ilmselt, et Konstantin Päts on meie rahvuslik suurkuju, isegi kui suhtuda tema isikusse ja rolli kriitiliselt või koguni vaenulikult, nagu mõnes ringkonnas viimasel ajal kombeks.
Loomulikult ei rajanud Päts Eesti Vabariiki üksinda ega paljakäsi, kuid riigi rajajate hulka peame ta ometi arvama. Kerkib koguni küsimus, kas teda ei tuleks meie «asutaja-isade» hulgas esikohale asetada.
Ent kuna riigi rajamine on traditsiooniliselt kollektiivne tegevus, kus peategelasi on mitu (et jätkuks igale maitsele), siis jätkem see küsimus siiski neile, kes armastavad pingeridasid koostada, ja leppigem tõigaga, et Päts oli üks kõige tähtsamaist Eesti Vabariigi rajajaist.
Et ta ainus polnud, on selge nüüdki, mil kõneldes Pätsi tähtsusest meenub tahtmatult kohe ka Tõnisson – täpselt nõnda, nagu Tõnissoni tähtsusest kõneldes meenub Päts.
Need mehed ei armastanud teineteist, nad tegid harva praktilist koostööd, kuid nad on mõistetud ajalukku tandemina. Pätsi võimalikke vigu arutades on esimene küsimus, kuidas oleks tema asemel käitunud Tõnisson, ja Tõnissoni võimalike vigade puhul küsitakse nõu Pätsilt.
Küllap on see ülekohtune teiste «asutaja-isade» suhtes, sest suurkujusid oli ju veel, kas või Jaan Poska, Jüri Vilms, Jaan Teemant, Otto Strandman ja mõni teinegi, näiteks Kõpp või Põld.
Kuid niipaljukest Pätsi kohast Eesti riigi rajajate hulgas. Esitagem järgmiseks tavakohane, kuid jätkuvalt paeluv küsimus: kes siis ikkagi oli Konstantin Päts? Oli ta puhta hingega võitleja oma isamaa kasu nimel? Või hoopis petlike maneeridega intrigaan ning despoot? Või midagi kolmandat?
Argumenteerida võib tegelikult igasuguse vaatevinkli kaitseks, kaasa arvatud kõige äärmuslikumad. Kuid pidada Pätsi kellekski väga äärmuslikuks – see pole mõistuspärane. Ilmselt polnud ta saatan ega ingel. Arvatavasti ka mitte geenius, kuigi kindlasti ebatavaline.
Hinnangu andmisel tuleb arvestada sedagi, et suured poliitikud, nagu ka suured teadlased, muusikud või kirjanikud, on inimestena harva otsast lõpuni meeldivad, kuna suure poliitiku roll nõuab keskmisest suuremat enesekesksust ja mõnede inimeste või ideede (hoolimatut) kõrvaleheitmist.
Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874. aastal Tahkurannas. Peagi kolis pere Pärnusse, kus noor Konstantin hakkas õppima kohalikus õigeusu kihelkonnakoolis. Edasi viis koolitee ta Riia vaimulikku seminari. Neis koolides rahvuslikku vaimu ei kultiveeritud, mõlemad olid ka venekeelsed. Päts osutus andekaks ja töökaks õpilaseks, kes paistis eriti silma keeltes. 1894. aastal astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kus ta samuti silma paistis.
Nagu märgib Pätsi ja Tõnissoni ühine biograaf Märt Raud, jagunesid Tartu tolleaegsed juba üsna arvukad eesti tudengid kolmeks: saksameelsed, rahvuslased (EÜSi liikmed) ja radikaalid (kaldusid sotsialismi poole).
«Rahvuslased suhtusid üleolevalt radikaalidesse, need aga süüdistasid EÜSi liikmeid tagurlik-kiriklikus vaimus ja kahekeelsuses.» Päts, kes polnud ei tollal ega hiljemgi ühegi mõttesuuna äärmuslik esindaja, vaid eeskätt pragmaatik, esitas taotluse astuda EÜSi, kuid see lükati tagasi. Põhjuseks toodi õigeusk.
Seda episoodi võib nimetada Pätsi-meelsuse ja Tõnissoni-meelsuse esimeseks kokkupõrkeks, ning peale hulga ratsionaalsete argumentide tuleks seda seletada vist küll keemiaga – Pätsil ja Tõnissonil oli lihtsalt erinev «veregrupp». Sellele vastavalt tõmbasid nad ligi erinevaid inimesi.
Pärast ülikooli lõpetamist ja väeteenistust siirdus Päts Tallinna, kus temast sai vandeadvokaat Jaan Poska abi. On avaldatud arvamust, et just Päts tõi Poska «Eesti asja» juurde. Igatahes algas Tallinnas Pätsi poliitiline tähelend – algul vastse «Teataja» toimetajana, seejärel Tallinna linnavõimu ülevõtmise peamise organisaatorina.
Nimelt saavutasid eestlased liidus venelastega 1904. aastal kohalikel valimistel võidu. Baltisakslastele oli see täielikuks vapustuseks. Tuntuks sai Pätsi omapärane kõneanne: abitult kobavale algusele järgnes sütitav sõnadevool, kutsudes esile «jalgetrampimist ja maruaplause».
Olulisem veel kui linnavõim ise oli ehk see, et suuresti Pätsi ja tema abikaasa tutvuskond pani aluse Tallinna eesti seltskonnale. Eesti seltskonda kuulumine oli tollal veel nagu mingi harrastus, millega liitumiseks tuli inimesi «ära rääkida». Alles siis, kui seltskond muutus piisavalt arvukaks ja mõjukaks, hakkas see täienema omaenese atraktiivsuse jõul.
Järgnesid revolutsiooniaastad, täideviimata surmaotsus, pagemine välismaale, naasmine ja vangistus Peterburi Krestõ vanglas, mis kujunes 9-kuuliseks. Vanglas oli Pätsil rohkelt aega lugeda ja mõelda. Huvitav detail: vanglaülemaks oli hilisema Eesti riigivanema Otto Strandmani vend.
Kuid see ei tähenda, nagu oleks vangistus mõnusaks kujunenud. Muu kõrval tabas Pätsi tol ajal raske isiklik löök: suri tema naine ja Päts jäi elu lõpuni leskmeheks.
Vanglast naasis Päts juba tuntud tegelasena, millele mõõdukas märtrikroon omalt poolt kasuks tuli. See kapital kulus ära sajandi teise kümnendi lõpul, mida siinkirjutaja meeleldi nimetaks «tema parimateks aastateks».
Päts tõusis esmalt 1917. aasta maavalitsuse ja seejärel Eesti ajutise valitsuse etteotsa, leides oma töötahtele ning organisaatoriandele väärilise rakenduse. Kõige krooniks tema kuulus mehesõna 1918. aastal, mis otsustas vastuhaku punastele ehk Vabadussõja.
Erakonna valis Päts alles 1917. aastal (Maaliidu), sest üksikvõitlejate aeg oli ümber.
See on järjekordseks tõendiks tema pragmatismist – Pätsi ei huvitanud niivõrd aade kui praktiline juhtimistegevus. Millise erakonna toel, polnud enam esmatähtis.
Kui nimetada Pätsi Eesti riigi (aparaadi) peamiseks rajajaks, siis ei tähenda see automaatselt, et ilma temata poleks võinud seda ära teha keegi teine. Paraku pole seda võimalik eksperimentaalselt tõestada ega ümber lükata.
Järgnes iseseisvuse argipäev. Konstantin Päts oli üks mõjukamaid poliitikuid, kuid mitte solist. See, et riigivõim 1933.–1934. aastal just tema kätte libises, polnud mäekõrguse ülekaalu fataalne tagajärg, vaid pigem napp ja osalt isegi juhuslik võit. Fataalsuse hõng tekkis hiljem, kui võim juba võimu tootma hakkas.
Meeldivaile järgnesid ebameeldivad aastad. Võib-olla polnud Konstantin Päts 1939. aastal enam seesama, kes 1904. aastal. Muidugi, keegi pole 35 aastat hiljem enam «see», kuid siinkohal ma mõtlen otse isiksuse struktuuri muutumist. Sama nähtust on täheldatud nt Napoleoni juures (kelle nooreea ja vanapõlve käekirigi on järsult erinev), samuti Aleksander Suure jpt puhul.
On see nii või mitte, igatahes käitus Päts 1939. ja eriti 1940. aastal mõnevõrra kummaliselt. Mitte et ta sõlmis baaside lepingu või alistus 1940. aasta suvel. Neid sundkäike ei pannud talle pahaks isegi Tõnisson.
Kuid käsitamatuks jääb, miks Päts tegi seda just sel moel: ei lasknud Eesti riigi varasid välismaale varjule viia, allkirjastas Ždanovi etteantud paberid ja lõpuks – miks ta õigel ajal ei põgenenud. Kas oli Päts liiga kaua kuulanud kiitjate mesijuttu ja ennast ainsaks targaks pidama hakanud? Või andis juba tunda vaimu nõrgenemine?
Konstantin Päts koos pere ja lähisugulastega viidi Venemaale, kus elamistingimused olid alguses peaaegu luksuslikud, kuid halvenesid järk-järgult. Päts viibis mitmes kinnipidamiskohas ja haiglas, kuni toodi 1954. aastal Jämejalga. Kuuldus sellest levis kiiresti, inimesed hakkasid Jämejalas otsekui palverännakul käima.
Selle lõpetamiseks viidi patsient sama aasta lõpul Eestist ära. Ta suri 18. jaanuaril 1956 Tveri lähedal Buraševo psühhoneuroloogiahaiglas. 1990. aastal leiti pärast pikka otsimist sealselt surnuaialt üles Eesti esimese presidendi säilmed, toodi kodumaale ja maeti 20. oktoobril Metsakalmistule.