Allan Käro kirjutab, et Konstantin Pätsi tegutsemine 1939. aasta sügisel põhines usul Venemaasse kui heasse partnerisse ja selle teadmise valguses oli Pätsi tegevus igati mõistetav.
Arvatavasti on endisel peaministril Mart Laaril õigus, kui ta kinnitab, et enamiku poliitikute «tegevust ei suuna mingid räpased isiklikud huvid või poliitiline võimuvõitlus, vaid mure oma maa ja rahva saatuse pärast» (Eesti Ekspress, 29.07.2004).
Samuti arvab ekspeaminister, et «tagantjärele sündmuste käiku teades pole meil eetiliselt õigus oma tollase parema äranägemise kohaselt tegutsevate poliitikute – ka valesid – otsuseid sellise teravusega hukka mõista».
Selles reeglis olevat vaid üks erand: «Seda loomulikult seni, kuni selgub, et ei tegutsetud mitte Eesti võimalikke huvisid silmas pidades, vaid otseselt Eestile vaenulike suurvõimude käskudele alludes.» (Eesti Päevaleht, 14.07.2004)
Mobilisatsioonist loobumine
1939. aasta augustis ja septembris Eestis tehtud otsuste seas on vähemalt üks, mida võib nimetada veaks: otsus loobuda Eesti sõjaväe suurendamisest sõjaaja tasemele.
Isegi kui võtta eelduseks, et septembri alguses võis Eesti juhtkond kasutada vaid avalikest allikatest teada olevaid andmeid – N. Liit ja Saksamaa on sõlminud mittekallaletungileppe, Saksa-Poola sõda on alanud ja N. Liit koondab oma vägesid Eesti piiri äärde –, oleks mobilisatsiooni läbiviimine olnud täiesti loomulik.
Selline käitumine oleks olnud niivõrd elementaarne, et üllatuse valmistas just mobilisatsioonist loobumine. Välisministri abi Oskar Öpik kirjeldab oma mälestustes Türgi saadiku Nuri Batu solvumist 1939. aasta septembris. Viimasele jäi mulje, nagu valetataks talle otse näkku, sest küsimusele, milliseid samme on Eesti valitsus astunud, sai ta vastuse, et mitte mingisuguseid.
Kui aga arvestada, et teated MRP salaprotokollist olid juba Tallinna jõudnud ja tõenäoliselt oli ka otsustatud N. Liiduga läbirääkimisi alustada, siis jätab mobilisatsioonist loobumine kummalise mulje.
Lootus läbi rääkida
Tuleb rõhutada, et otsuses N. Liiduga läbi rääkima hakata ja võib-olla Moskvale ka baase pakkuda ei ole otseselt midagi valesti. Eesti oli ja on väike riik ning valikud ei ole alati meeldivad. Küll on aga imelik, et sellisele teele asuti ilma tagala igakülgse kindlustamiseta.
Praegu on võimatu oletada, milliseks oleks Eesti saatus kujunenud, kui Moskvas oleks meie läbirääkijate selja taga olnud mobiliseeritud sõjavägi. Küll aga on selge, et mobilisatsiooni ärajätmine saatis Jossif Stalinile signaali Eesti allaheitlikkusest, mis ei ole läbirääkimisteks parim positsioon.
Tagantjäreletarkusena võib muidugi öelda, et mingil määral parem tulemus Moskva läbirääkimistel poleks Eesti saatuses midagi muutnud.
Ainuisikuline otsus
Seda vastuolu näisid tunnetavat ka kolonelid Richard Maasing, Alfred Luts ja Villem Saarsen, kes oma mälestustes kinnitavad nagu ühest suust, et esimene asi, millega sõjavägede staap tegeles, oli mobilisatsiooni küsimus. Kõige mitmeti mõistetavamalt on olukorda kirjeldanud luureülem kolonel Saarsen, kelle 1953. aasta mälestustes on kirjas: «[Kindral Laidoneri] nõupidamine Presidendiga kestis hilisõhtuni. Kui ta sealt tagasi jõudis, ütles ta staabiülemale, et President on temaga väga põhjalikult kaalunud üldolukorda seoses vene mobilisatsiooniga. President on jäänud arvamisele, et selles olukorras, mis on tekkinud sõja puhkemisega ja punaarmee mobilisatsiooniga, ei tohi Eesti teha midagi, mis üldist pinget veelgi suurendaks. Ülemjuhataja ei kõnelnud midagi sellest, kas tema arvamised täiel määral ühtusid Vabariigi Presidendi seisukohtadega. Ta oli väga tõsine ja sõnakehv.»
Otseselt midagi välja ütlemata õnnestub kolonel Saarsenil jätta mulje, et selle tegematajätmise eest vastutab president Konstantin Päts ainuisikuliselt.
Vene sidemed
Siinkohal tuleb jutuks võtta Nõukogude Liidu poolt Pätsile naftasündikaadi juristiks olemise eest makstud aastapalk 4000 dollarit. Otsest seost kahe seiga vahel on siiski võrdlemisi raske tõmmata.
Teada olevate andmete põhjal võib väljapressimise võimaluse 1939. aasta sügisel üsna kindlalt kõrvale jätta. Ka siiras N. Liidu huvide teenimine oli Pätsi isikut ja sündmuste arengut arvestades vähetõenäoline.
Küll aga ei saa nende dollarite tähtsust eitada üldise õhkkonna loomisel. Reeglina on sellised sidemed poliitiku ja võõrvõimu vahel mõlemale poolele kasulikud ja isegi kõnealuse poliitiku enda kodumaa ei pea tingimata väga suurt kahju kannatama.
Kuid on üks aga. Sellises partnerluses on poliitik alati nõrgemaks pooleks ja ta peab väga pingsalt jälgima, et ta piltlikult öeldes ei vahetaks kroonijuveele klaashelmeste vastu.
Kauaaegne koostöö
Tuleme tagasi 1939. aasta sündmuste juurde. Pätsil oli selleks ajaks juba seljataga aastakümneid kestnud mõlemale poolele kasulik poliitiline ja majanduslik koostöö N. Liiduga, mis tõenäoliselt valdavas osas ei käinud ka tänapäevases mõistes riigisaladuse seaduse alla. Seetõttu oli ka täiesti loomulik, et 1939. aasta sügiseks kujunenud olukorda püüdis ta lahendada sisseharjunud rada mööda.
Teisisõnu, kui sellistest sidemetest vaba riigipea puhul oli täiesti loomulik mobilisatsioon läbi viia, siis Pätsi puhul oli olukord risti vastupidine. Pikaajalise koostöö raamides oleks täies relvastuses läbirääkimiste laua taha asumine olnud partneri solvamine.
Olukorra sõbralik lahendamine oleks olnud ka igati Eesti huvides. Ei ole ju kahtlust, et iseenesest on läbirääkimised hulga parem võimalus kui relvastatud vastasseis.
Paraku tähendas see kroonijuveelide äraandmist. Sisuliselt tekkis Stalinil nüüd valik: kas säilitada kasulik koostöö ühe väikeriigi poliitikuga või haarata terve see riik endale. Vaevalt Stalin kulutas otsuse tegemiseks sekundi murdosagi.