Mõni aasta tagasi oli Anna-Liisabet Soots naljaga pooleks oma mehele öelnud, et ta peaks minema Olustverre talutarkust õppima. Eelmisel sügisel aga kirjutaski ta avalduse ja hakkas õppima. Ka perepoeg Toomas järgnes talle, sest kahekesi koos on koolis mõnus käia — üks auto ja üks minek.
“Teen nüüd seda, mis nooruses tegemata jäi — oleksin pidanud zootehnikuks õppima,” tunnistab naine. Ühtlasi palub ta end Liisaks nimetada, sest nii on ta end eluaeg kutsuda lasknud. Tema täispikka nime enamasti ei teatagi.
“Patt oleks mitte õppida,” lausub proua Liisa. “Kool on tasuta ja õpetajad on ideaalsed — muudkui õpi. Ja mu mees Lembit toetab ja julgustab, ei koorma sel ajal mind millegagi ning ajab auto ette.”
Esimene õppeaasta on seljataga
Esimene õppeaasta, selle viis kahe nädala pikkust kaugõppesessiooni on seljataga. Naine on teinud eksami aianduses, maaviljeluses, taimefüsioloogias, taimekaitses, mesinduses, arvutiõpetuses, ehituses, töökaitses, maaparanduses, metsakasvatuses, loomakasvatuses ja mehhaniseerimises.
“Sõitsin traktoritega ja sain mehhaniseerimises viie,” on Liisa koolitüdruku kombel enda üle uhke. Puhas viis oli tulnud ka tema lemmikalal loomakasvatuses.
“Liisale on kõik loomad hinge järele,” ütleb abikaasa Lembit ega jäta veel kord imestamata, et perenaine tunneb ei tea kas silmade või saba järgi nimepidi kõiki oma karja kahtsadat looma, kellest seitsekümmend on lüpsilehmad.
“Ma tahan saavutada Lembitu taset, et suudaksin talle abiks olla,” avaldab perenaine oma õpingute eesmärgi. “Lembit on küll kõrgharidusega kunstnik, kuid teab isegi rohkem kui EPA koolitusega agronoom. Ta on kui talutööks sündinud.”
“Jäta nüüd,” vaigistab Leeli talu peremees oma abikaasa kiidukõnet.
Oma järgmisele suvele planeeritava kolmekuise koolipraktika loodab Liisa läbida mehe juhendamisel omaenda talus.
“Ma ei tunne veel oma talu põlde. Selleks pean iga päev põllule minema nagu Lembit. Väetised, mürgid, künd ja külv — kõik pean peensusteni selgeks saama, sellest tuleb riigieksam,” räägib Olustvere maamajanduskooli õpilane, kellel uus õppeaasta algab 27. oktoobril ja kes lõpetab kooli järgmise aasta detsembris.
Järgmist SAPARD-i toetust ei taha
Peremees ja perenaine istuvad kahekesi oma avaras hallis väikse laua taga, millel on mitmeid pabereid ja nende peal tähtis “Põlluraamat”.
“Lembit planeerib kõik ette. See on tohutu süstemaatiline töö, mida ta teeb. Ja ta kirjutab kõik üles,” jätkab perenaine oma kõige lähedasema inimese kiitmist. “Lembit on nagu rahu ise — kui ma oma muredega tema juurde torman, oskab ta need hajutada.”
Praegu on kõige suurem mure vilja pärast: osa rapsi on veel põllul ja müüki läks alles esimene rapsikoorem. Võlgadest saab talu jagu põhiliselt põllusaaki ja piima müües.
“Järgmist SAPARD-i toetust ei jaksa enam vastu võtta,” sõnab Lembit Soots.
SAPARD-i raha toel ehitas Leeli talu eelmise aasta sügisel noorkarjalauda ja remontis lehmalauta. 850 000 krooni suuruse toetusraha saamiseks tuli pangast laenu võtta. Kokku kulus farmihoonetesse peaaegu kaks miljonit krooni.
Samal ajal vajas talu traktorit. “Ostsin kaks Belarussi, kokku maksin 440 000 krooni. Sama summa eest oleksin saanud ainult pool Euroopa päritolu traktorit,” räägib peremees talu finantsilist külge paotades.
Lembit Soots on oma sõnul tallu pannud kogu Kanadast toodud varanduse ja lisab sinna igakuise Kanada pensioni. Kõigest hoolimata on Leeligi olnud pankroti äärel.
“Üks hea inimene Kanadast saatis Lembitule 10 000 dollarit, muidu ehk olekski talu läinud,” nendib perenaine. 1998. ja 1999. aastal sai piimakilost ainult krooni. Praegu maksab Põlva Piim kilo eest kolm krooni. Ülepäeviti läheb Leeli laudast sinna poolteist tonni piima.
Lembit Soots kündis oma vanemate talu põldu esimest korda 1993. aastal. Selleks olid tal juba Belaruss ja linttraktor ning mitmesugused haakeriistad. Sissejuhatuseks ostis talu ka viiskümmend mullikat, kellest oskamatute abiliste tõttu siiski vaid kolmandik alles jäi.
Alaliselt elab abielupaar Leelil 1998. aasta suvest ning nüüdseks on sinnasamasse kolinud ka Lembit Sootsi poeg Toomas koos naise Joyce Annega.
“Olen pettunud Eesti põllumajanduspoliitikas,” on Lembit Soots kuri. “Need, kes Siberis käisid ja talu tagasi võtsid, enamasti selle ka kaotasid. Peretalud on määratud hävingule. Kui poleks viimasel ajal kehtestatud teravilja-, piima- ja keskkonnatoetust, siis talud enam ei elaks.”
Nii karmi juttu räägib end Kanadas kunstnikuks koolitanud mees. “Aga ma ei kahetse, et oma kodutallu tulin,” lisab ta. “Leeli talu mõtetega sai Kanadas elatud ja Eestisse kolitud.”
Ülem-Suetukist suure kaarega Leeli tallu
Liisa on sündinud ja kasvanud Ülem-Suetukis eestlastest väljarändajate peres üheksa lapse hulgas. Ta ise arvab, et tema vastupidavus, aus meel, sirgjoonelisus ja hea tervis pärinevad sealt.
“Käisime ainult jala, sest polnud millegagi sõita. Sõime seda, mis oli, ja lippasime paljajalu. Vargust ja valet polnud,” meenutab ta oma kodupaika hea sõnaga.
Liisa hea pea ja väga head hinded lubasid teda Krasnojarskisse kooli, kus ta kõige tipuks lõpetas rahanduse ja krediidi alal ülikooli. Sellest peale olid tal kõik teed valla ning lõpuks jõudis ta ka Eestisse.
Oma vanavanemate kodupaigas pidas ta mitmesuguseid ameteid kanatalitajast pangatöötaja ja finantsametnikuni, kuni ta Lembit Sootsi Peoleos raamatupidajaks hakkas. Seal kaks pooleldi vaba ja teineteist täiendada oskavat inimest üksteist leidsidki.
“Tänasel eestlasel puudub eetika,” lausub Lembit Soots oma kogemustele tuginedes. “Vaatad, vastu tuleb uhke härra, aga tegelikult on ta tüssamise peal väljas,” lisab Liisa. “Usaldust ja au kaotada polekski nagu häbiasi.”
Lembit Soots: “Olen kogu elu ärimaailmas elanud, kuid ma polnud seni näinud inimest, kes oleks tahtnud mind tüssata. Siin tehti seda esimesel võimalusel. Kust küll eestlane on õppinud endale raha taskusse ajamist?”