äna maetakse Tallinna Metsakalmistule ümber legendaarne Eesti sõjaväelane Alfons Rebane. Ehkki kolonel Rebane sõdis Teises maailmasõjas Saksa vägede koosseisus ja oli pärast sõda praeguste NATO riikide Suurbritannia ja Saksamaa LV luure teenistuses, võitles ta tegelikult vaba Eesti eest.
Igor Bunitsh väidab oma raamatutes “Operatsioon Groza” I ja II, et Teise maailmasõja sisuline algataja oli N. Liit. Sama kinnitab oma filmides ja raamatus Viktor Suvorov. Saksa vägede 1941. aasta 22. juuni rünnak oli ennetav löök, ilma milleta oleks N. Liidu 13 armeed oma viie ja poole miljoni sõduriga hävitanud terve Euroopa.
Agressorriigi vastu sõdimine on iga sõduri kohus. Ka Saksa sõduri. Alfons Rebanegi oli sõjamees, kes võitles stalinistliku N. Liidu vastu. Loomulikult ei anna see õigustust nendele Saksa armee ja julgeoleku liikmeile, kes saatsid korda inimsusevastaseid kuritegusid. See teguviis leiab hukkamõistu iga sõduri kohta, kandku ta käisel või õlakul mistahes riigi tunnuseid.
Kui anname hinnangu Saksa mundrit kandnud inimestele, peame selgeks saama, kas ta osales inimsusevastaseis kuritegudes või võitles sajandi suurimaks ohuks osutunud stalinliku punarezhiimi vastu.
Alfons Rebane sündis jaanipäeval 24. juunil 1908 Valgas Mäe tänaval. Poiss oli kolmene kui suri ema Helene ja isa Robert abiellus lahkunud kaasa õe Olgaga, keda Alfons läbi elu emaks pidas.
1920. aastal kolis Rebase pere Narva, kus isa sai kõrge raudteeametniku koha. Alfons asus õppima Narva vene gümnaasiumi sihiga omandada vene keel. Valgas oli Alfons läti koolis käies (vanaema Marina oli lätlanna) selgeks saanud läti keele. Kodus kõneldi eesti keelt.
Legendi järgi armastas Alfons noorukieas sõjamänge. Ta joonistas paberile sõdureid, allohvitsere ja ohvitsere, mis välja lõigatuina moodustasid jagusid, rühmi, kompaniisid ja rügemente. Kui ta need kodus suurele lauale laotas, pidi ruumis valitsema vaikus. Ta pidas lahinguid. Kui ema teda klaverit mängima sundis, teinud poiss mõistmatu näo klaverit ei saavat ju lahingusse kaasa tirida.
Pärast gümnaasiumit sai Alfonsist 1926. aasta augustis Tondi sõjakooli kadett. Kooli lõpetamise järel järgnes teenistus Tapa soomusrongide rügemendis ja hiljem Eesti armee eri osades. 1931. aastal abiellus Alfons oma gümnaasiumikaaslase Agnia Saharovaga (eestistatult Soometsaga).
Kui tuli saatuslik aasta 1939 ja Eestisse saabus 25 000 punaväelast, kellest 11 000 paigutati Läänemaale, lähetas valitsus Alfons Rebase Lihula komandandiks. Sisuliselt oli ta sideohvitser Eesti sõjaväe ja punaarmee vahel. Vabalt vene keelt valdava mehena oli tal esimest koda võimalik tutvuda tulevase vastasega. Rebane valmistas ette plaani juhuks, kui peaks tekkima vajadus rünnata punaväe üksusi Eestis.
1940. aastal allutati Eesti punarezhiimile ja Rebane lahkus sõjaväest. Punaarmee polnud koht tema jaoks. 1941. aasta maini töötas ta Lasnamäel ehitustöölisena. Siis läks Rebane metsa, kus temast sai Viitna-Pauna metsavendade juht.
25. või 28. juulil 1941 ründas Rebane esimest korda venelasi. Punakolonni ette langetatud puu ehmatas kraavi sõitma autobussi. Rebase mehed avasid tule. Tapeti umbes 15 punaväelast. Metsavendadel kaotusi polnud. Eesti vallutanud venelased pidid tundma, et maa nende all põleb. 1940. aastal tegemata jäetu tuli esimesel võimalusel tasa teha.
Kui Saksa armee Virumaale jõudis, sai Rebasest 184. julgestusgrupi 15. suusakompanii ülem. Enne rindele minekut kutsus ta mehi võitlema bolshevismi vastu. Rindetee viis ta Leningradi taha Ketsevosse, Pillovosse, Kotlasse, kus ta ülesandeks oli valvata, et partisanid ei lõhuks raudteid. On teada üks ohvriteta lahing.
1942. aastal peab ta tõsiseid lahinguid Leningradi blokaadi rebida tahtva Klõkovi armeega. Ta tõkestas edukalt 2. Vene löögiarmee rünnakukiilu ja aitas Volhovi katlasse sulgeda 14. punaste laskur- ja ratsadiviisi ming 7. laskur- ja tankibrigaadi. Sellega välistati punaste rünnak Eesti suunas.
1942. aastal on Rebasel sakslastest kõrini. Ta soovis armeest lahkuda. Tagala ülemale kindral Knuthile ütles ta ilustamata, mis talle vastu hakkas. Ta nõudis, et eesti sõjamehed kannaksid varrukal rahvusvärve. Kuulutas, et nemad on armee, kes võitleb iseseisva Eesti eest. Samal aastal saab Rebasest selle pataljoni ülem, mis läinud ajalukku nelja eri nimega: Idapataljon 658, Esimene Eesti Rahvuspataljon, Vanade lõukoerte ja Rebase pataljon.
Pataljon teeb endale nime 1944. aastal, kui algas sakslaste suur taganemine Leningradi alt. Kaoses, mis ähvardas neelata Eesti, suudab Rebane oma meestega säilitada võitlusvaimu ja teovõime. Sakslaste taganeva massi taustal lööb Rebane jaanuaris kahes lahingus Novgorodist läänes puruks kaks vastase diviisi. Mõlemad lahingud olid kohutavad tapatalgud, kus vastseid jäi lumeväljale tiheda kattena. Nende edasitung Luuga suunas tõkestati. Taganevad väed said võimaluse end seada lahingukorda, Eesti piiril loodi kaitsesüsteem.
Kui Rebane poleks suutnud vaenlast peatada, võinuks Eesti langeda äkkrünnakuga ja 80 000 läände põgenejat jäänuks punavõimude kätte. Nende lahingute eest sai Alfons Rebane esimese Rüütliristi. Tema nimi oli punaste pool üks vihatumaid. Kui venelased kutsusid Narva rindel eestlasi üle tulema, siis Rebase ja tema “kutsikate” kohta lisati: pole vaja tulla, lööme maha!
Rebane omandas üle-eestilise kuulsuse. Temast räägiti uhkuse ja armastusega. Ta sai punarezhiimile vastupanemise sümboliks. Kui ta 1944. aasta septembris Eestist lahkus, jäid temast maha legendid.
1945. aastal tõi Rebane Oderil Oppelni all oma diviisiga topeltkotti, aga tõi lisaks eestlastele sealt välja ka teisi rahvusi. “Rebaane, Rebaane…” tulid seda võlusõna korrates sakslased, et kotist välja pääseda. Kui kõik oli välja toodud, ilmnes, et kotis on terve korpuse staap. Koos oma meestega tõi ta ka staabi välja. Selle teo eest sai ta Rüütliristi juurde ka tammelehed ainsa eestlase ja teise välismaalasena flaam Leon Degrelli kõrval. Sõja lõpupäevil õnnestus Rebasel võimatu. Ta võttis ühenduse tshehhidega ja viis Elbeni 325-mehelise grupi, kellest enamusel õnnestus pääseda julmast tshehhi põrgust. Tegu oli 13. kotiga, kust Rebane oma mehed välja tõi.
Pärast sõda oli Rebane mõnda aega Saksamaal, 1947. aastal õnnestsus tal pääseda Inglismaale. Lääneliitlased olid juba hakanud taipama, mida kujutas endast N. Liit ja ta agressiivsed kavatsused Euroopa ja maailma suhtes. Vajati infot N. Liidu kohta. Inglise vastuluure vajas ustavaid ja võimekaid inimesi. Üks, kelle kutsus oma teenistusse Inglise vastuluure SIS juht McKibbin, oli Alfons Rebane.
Sellele kohale võis saada üksnes inimene, kelle natslik minevik pidi olema väljaspool kahtlust. Seda kontrolliti põhjalikult. Rebasest sai tänase NATO riigi ohvitser, kes juhtis luuretegevust okupeeritud Eestis. Paraku tabas Briti luuretegevust Baltimaades ebaõnnestumine. See soodustas Rebase kohta kompromiteeriva materjali väljamõtlemist.
Inglismaalt asus Rebane elama Saksamaale Augsburgi, kus asus teise tänase NATO liikmesriigi Saksamaa Liitvabariigi salateenistus. See organ täitis täpselt sama ülesannet, mis 1941. aastal, kui ennetava löögiga nurjati N. Liidu kallaletung Saksamaale.
Venelased proovisid Rebast kõrvaldada kohe pärast sõja lõppu. Kord kala püüdes märkas Rebane, et teda luuratakse. Ühel päeval Heidelbergis jalutades sai lahingutes kordagi haavata saanud mees kuuli jalga.
“Kurat, tulistada nad ka ei oska,” reageeris Rebane hiljem. KGB üritas Rebast korduvalt lõksu meelitada, et teda N. Liitu tuua ja kohtuprotsess lavastada. Üks katse tehti 1964. aastal Innsbrucki olümpiamängude ajal. Rebane lubas minna venelastega kohtuma, kuid Saksa salaluure ei saanud talle neutraalses Austrias kindlustada kaitset, ja tema minek keelati. Samal ajal jälgiti kohtumispaigal toimunut. Mees, kellega Rebane kohtuma pidi, ja kes nimetas end sõbraks, ilmuski õigel ajal ettenähtud kohta. Kui Rebane ei ilmunud, lahkus ka viis tursket vene keelt kõnelevat meest, kes kohtumispaiga ümber olid piiranud.
Samal ajal koguti Eestis materjali, mille alusel Rebasele surmaotsus langetada. Sooviti saada andmeid, et ta Leningradi lähistel sõdides on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid. Tollane ajakirjandus ei hoidud värvi kokku, kujutades Rebase tapmisi ja kuritegusid.
Samas tabas KGB-d krahh, sest Leningradi partisaniliikumise arhiiv teatas, et tal puuduvad andmed Rebase üksuste kuritegude kohta. Sama väitsid Leningradi oblastiarhiivi töötajad Kamalov ja Antonova. Toimiku koostajad pöördusid N. Liidu Kaitseministeeriumi poole, kust arhiivi 2. osakonna juhataja polkovnik Dobrovolski teatas 5. aprillil 1965, et tal puuduvad 184. julgestusgrupi 15. suusakompanii ja 658. Idapataljoni kohta sellised andmed.
Kolonel Alfons Rebane võitles küll Saksa relvajõududes ning hiljem Inglise ja Saksa luuresüsteemides, kuid ainus riik, kellega ta sõdis, oli see, kes 1940. aastal Eesti Vabariigi okupeeris. Selle anneksiooni on sisuliselt hukka mõistnud ka Venemaa president Boriss Jeltsin.
Sõltumata sellest, kas tänased Eesti riigijuhid söandavad tulla Metsakalmistule, võitles kolonel Rebane just sellesama vabariigi eest ja nimel.