vil! Uno Raudkivi mälestused IV. Pagulaspõlv Ameerika Ühendriikides

1. Esimesed kaks immigrandiaastat.

Bremenhafenist sõitsin Ameerikasse armee transport laeva SS General Blatchford pardal, saabusin Bostonisse (New Yorgis oli sadamatööliste streik sel ajal) 20.oktoobril, 1951. Sealt sõitsin rongiga läbi New Yorgi Lancasteri linna Pennsylvania osariigis, kus hiljem teenisin elamist vabrikutöölisena kahes laevandusalases tööstuses, esiteks õhuventilaatoreid ja hiljem suuri elektrimootoreid kokku monteerimas.

Kui oli juba umbes kaks aastat Ameerika elu selja taga, panin oma “seitse asja” autosse, millise olin juba sel ajal jõudnud endale muretseda, ja sõitsin Buffalosse New Yorgi osariigis, mis oli suurem tööstuse linn ja seal oli kenake hulk eestlastest immigrante ka juba ees. Kuna see oli ka ülikoolilinn, siis tuli kiusatus peale proovida kas pea veel jagab veidikese pärast seda sõda ja muid vintsutusi.
USA kodanik olen olnud aastast 1957.

2. Õhtuülikooli ja tööaaastad – 1956 – 1990

Et ülikooli sisse saada ilma ameerika keskkooli tunnistuseta, siis tuli enne paaripäevane eksam läbi teha High School Eqivalency diplomi saamiseks. Tegin selle Buffalo, N.Y. linnavalitsuse hoones 1956. aastal. See läks mul üsna libedasti.

Võttes üksikuid kursusi pärast tööd ei ole just väga kiire moodus hariduse omandamiseks, aga mulle kui immigrandile muid võimalusi ei olnud. Tegelikult see pakkus ka teatud eeliseid. Üks varaseimaid aineid minu valitud elektriinseneriteaduse programmis oli tehniline joonestamine. See oskus tõi mulle peatselt tehnilise joonestaja (valgekraelise) koha ühes masinaehituse firmas. Bakalaureuse kraadi (BSEE) saamine sellisel viisil N.Y State University-st (at Buffalo) võttis umbes 8 aastat.

1970te alguses avanes mulle vanema inseneri koha saamise võimalus röntgeniaparaatide firmas Picker, Cleveland, Ohios. Viis aastat hiljem siirdusin Ameerika Õhujõudude granti alusel arvutialasele uurimistegevusele Case Western Reserve University-s. Samal ajal oli mul võimalik õhtuti edasi õppida magistri graadi taotluseks Cleveland State University-s (CSU).
Alates 1978. aastast kuni pensionile minekuni (1990), töötasin ühes suuremas Ameerika meditsiinilises keskuses, Cleveland Clinic Foundation-is (CCF) arvutialases uurimistgevuses, mille eesmärgiks oli paremini ekstraheerida diagnostilist tähendust andmebaasidest digitaalselt kogutud CT (Computed Tomography) ja MRI (Magnetic Resonance Imaging) instrumende poolt. Kuna CCF oli eesrinnas selliste instrumentide kasutamises, siis esines häid võimalusi teha algupäraseid uurimusi neil aladel. Ma isiklikult sain sealjuures kahe sellealase erialalise tunnustuse osaliseks:
The Marquis Who’s Who Publication Board-i poolt välistatud mälestustahvel tõestades et minust on tehtud sissekanne selle organisatsiooni biograafilisse tunnustustebaasi kategooria all: “Who’s Who in Frontiers of Science and Technology — Second Edition”.
The American Biographical Institute-i poolt väljastatud mälestustahvel tõestades, et ma olen valitud selle organisatsiooni poolt sissekandmiseks väljaandesse: “The Directory of Distinguished Americans: Fifth Edition — for Contributions to the Science of Magnetic Resonance Imaging”.

Magistrigraadi taotlemisel tuli õhtukoolis käimine samuti eeliseks. Minu valitud väitekirja teema, “Digital image data processing in Computed Tomography” võimaldas mul uudsete uurimuste tulemusi Cleveland Clinic-us siduda hariduslike pürgimistega.

3. Pensioniaastad USA-s 1990 – 2000

Pärast pensionile minekut 1990. aastal tuli vanas eas veel kord vajadus sõtta minna, seekord aga mitte enam tuli- vaid tõerelvadega jultunud sõduriau rüvetajate vastu. Üks suurte rahadega kultusorganisatsioon oli Ameerikas üles sättinud massiivse propagandamasina mis räuskas maailmale et meie oma kodu kaitseks punamõrvarite vastu relva tõstnud sõdalased olevat antisemiitlikud sõjaroimarid. Vasturünnakuks saatsin sadu tõenooli posti- ja e-kirjade näol USA Kongressi (eriti Senatisse), muude valitsusasutuste ja meedia suunas lendu. Senatoritelt tuli üsna arvukalt vastuseid, mis aga enamasti piirdusid tunnustamistega kirjade kättesaamisest ja nende sisu lugemisega.

Sellest kas mõni minu tõeteradest sattus viljastuvasse pinda pole otseseid tõendeid. Huvitav on siiski võrrelda kultuspropagandlikke laimuröögatusi suunatud baltlaste suunas väljendustega mida hiljuti oleme kuulnud Balti riikide NATOsse pääsmise teemal.

Efraim Zuroff Simon Wiesenthal Keskusest väitis et baltlased kuulusid usinamate juuditapjate sekka ja meie oma Tartu Ülikooli ajaloodoktor Andres Kasekamp pidas seda väljendit õigeks.

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*