vil! Uno Raudkivi mälestused III. Elulugu Lääne-Saksamaal

Nagu juba kirjeldatud, esimene suurem asula kuhu jõudsime pärast ohtlikust Idast Läände põgenemisel oli Zwickau linn Sachsen’is. Seal leidsime üllatuseks, et eestlastel oli juba üles seatud laud linnavalitsuse hoones, kust anti välja mingisuguseid inglisekeelseid. põgenike tunnistusi Sealt aga tuli varsti edasi minna, sest see piirkond Sachsen’ist anti mõne päeva pärast üle venelastele. Grupi eestlastega läksime sealt edasi läbi Plauen’i Garmisch-Partenkirchen’i, Alpide jalal. Professor Paris’e abikaasa, kes oli seal oma tütardega, aitas mulle muretseda korralikuma ülikonna ja soovitas edasi minna Augsburgi, kus olevat eestlaste suurem laager. Sõitsimegi sealt kivisöevagunis läbi Müncheni Augsburgi.

Augsburg-Hochfeldis oligi UNRRA (hiljem IRO) halduses eestlasi majutav sõjapõgenike laager, osaliselt pommikahjustusi kannatanud aga muidu üsna korralikes kolmekorruselistes endistes töölismajades. Seal kohtasin Lembit Järver-it (eestiaegne teivashüppaja) kellega olime Verner Kulmari käe all Saksa okupatsiooni ajal veidi koos sporti teinud Estonia spordiseltsi kooseisus. Kuna meie Augsburg-Hochfeldi laagri kõrval oli kena spordistaadion, siis käisime seal tihti sporti tegemas. Nii juhtuski, et 1946. aastal peeti Schwaabimaa kergejõustiku meistrivõistlused sellel staadionil. Otsustasime oma Augsburgi NMKÜ 4×100 m. teatejooksu meeskonnaga, koosseiseus Raudkivi, Gorshkov, Järver, Pärlioja, osaleda selles võistluses. Tulime selle ala võitjaks ajaga 46.0 sek.. Tänapäevaste saavutuste kõrval pole see mingi märkimisväärne tulemus, aga vastavalt Julius Kanguri Eesti Sport II väljaandele (Augsburg, 2. dets. 1947) oli see siiski parim pagulaseestlaste 4×100 m. teatejooksus saavutatud tulemus ajaperioodil 1945 – 1948.

Nagu tänapäeva Eestis, nii ka tolleaegses Euroopas ja mujalgi maailmas, leidub ja leidus küllaldaselt inimesi kelle mõistus lakkab ratsionaalselt funktsioneerimast, kui juhtuvad SS sümbolit nägema või mainitavat. Nii ka laagrites hakkas levima kuulujutte, et sellise märgiga “rüvetatud” sõdureid olevat laagrites ja need tuleks sõjapõgenike laagritest välja saata. Novembris 1946 lahkusidki paljud eestlasetest sõdalased, kes olid punaarmee vastu relva kandnud, omal algatusel laagrist ja siirdusid Heilbronni USA sõjavangilaagrisse sõjaväest vabastamise tunnistust saama.

USA Armee aga tõestas, et see organisatsioon ei tegele kuulujuttude alusel vaid rangelt ratsionaalsetel põhimõtetel Kohe pärast sõjavangist vabastamisst, USA Armee hakkas esmajärgus kogenud sõdalastest ja seejärel teistest Eesti, Läti, Leedu ja Poola rahvusest sõjapõgenikest moodustama asendusüksusi veel Euroopa mandril rakendatud USA sõduritele, kes ootasid koju saatmist. Esimesena formeeriti sõjaväekogemusega eestlastest Vahikompanii 4221, kes pandi Nürnbergi kohtuhoonesse sõjakuritegijaid valvama. Seejärele hakati sõjapõgenikke värbama nn “Engineerig Construction” kompaniidesse. Mind värvati Eng.-Constr. Co 8090 koosseisu (hiljem viidi üle Eng.-Constr. Co 8745 koosseisu). Sissekirjutamisel oli kaks sõjaväelast laua taga, vasakul USA Armee vastuluure ohvitser kpt. Mocksley ja paremal endise Eesti allveelaeva “Lembit” komandör kpt. Verner Puurand. Vangilaagrist tulnud sõjaveteranidelt ei küsitud tavaliselt midagi, tsiviilelust tulnutelt taheti teada, mis nad sõja ajal olid teinud ja kas nad kunagi komparteisse olid kuulunud.
Neis kompaniides teenisin kuni emigreerumiseni USA-sse oktoobris 1951. a.

Eestluse järjesuutlikkus Eesti Vabariigis on oluliselt sõltuv sellest, kas ja kui ruttu Eestit valitsev riigivõim taastab ratsionaalse aluse eestlastest sõdalaste kohtlemisse, kes osalesid 1944. aastal sõdurivande alusel ainult bolševike (Stalini punaarmee) vastases sõjategevuses.
Selle ohtliku meelelaadi leviku tõkestamisele tähelepanu pööramata, Eesti ühiskond varem või hiljem langeb stagna ajal sunniviisil staliniusku pöördunute ja selle kultusega seotud eluviiside ohvriks. Samuti kaotab meie riik võimaluse välisriikide poolt tunnustatavalt end tulevikus deklareerida õigusjärglaseks esimesele Eesti Vabariigile.

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*