vil! Uno Raudkivi mälestused II. Välja Tšehhi põrgust

Tšehhid olid ees, rääkisid meie ohvitseridega. Tuldi otsusele relvad maha panna. Peale selle kästi jala teed mööda edasi minna, ilmselt suunaga kuskile vangilaagrisse. See tee viis metsa vahelt läbi. Kuna ühtki valvurit ei paistnud lähedal olevat, siis osa meist põgenes metsa. Teadsime et on oluline püüda võimalikult kaugele jõuda sellest kohast nii ruttu kui võimalik.

Maastik näis olevat üsna soodus põgenemiseks. Muidugi asjaolu, et venelased polnud veel jõudnud sinna piirkonda aitas ka kaasa. Leidsime maast ühe ohvitseri kaarditasku, milles oli täpne kaart selle piirkonna kohta mida esialgu läbistasime. Sel pealelõunal ja järgmisel ööl liikusime üsna tükk maad ilma igasuguste viperusteta. Järgmisel hommikul valisime ühe metsatuka kus võiks päeva jooksul varju leida. Sügavamal metsas oli juba ees grupp sakslasi ja ka mõned eestlased. Meie kuuest eestlasest koosnev grupp võttis kohad sisse otse metsa serva. Veidi hiljem nägime gruppi vene sõdureid, püstolkuulipildujad käes, koos kahe tsivilistiga (kindlasti tšehhid) tulemas meie suunas. Selle asemel, et otse metsa sisse tulla, hargnlesid nad kaheks osaks ja läksid meist mõlemalt poolt mööda. Nähtavasti nad kartsid, et me võime relvastatud olla. Meie arvestuste kohaselt nad võisid ehk viiskümmend või rohkem meetrit meie asukohast juba möödas olla, kui käsutasid varjajaid metsast välja, ja tulistasid paar valangut – arvatavasti õhku. Nägime et meie ees oli üks nõlvak mitte kaugel meist. Meie kuuest eestlast koosnev grupp pani jooksu selles suunas. Kuulsime tagantpoolt tulistamist, aga keegi meist pihta ei saanud.

Niisiis nüüd teadsime et venelased olid saabunud. See vahejuhtum õpetas meile, et suures grupis liikumine on ohtlik. Pärast seda sündmust lõid kaks meist lahku, ülejäänud neli siiski otsustas kokku jääda. Ülejäänud osa sellest päevast jälgisime juba palju hoolsamalt oma ümbrust, et vältida selliste halbade üllatuste kordumist. Pimeduse saabumisel hakkasime jälle liikuma. Möödudes ühest külast, kuulsime meeleheitlikku naiste kisa. Ei osanud hästi ette kujutada, mis seal võis juhtuda. Aastaid hiljem kuulsin, et Punaarmeel oli ametlikult luba antud vägivalda kasutada saksa naiste kallal teatud arv päevi pärast piirkonna vallutamist. Selle nimetatud juhuse ajal oli aga sõda juba ametlikult lõppenud, Punaarmee nähtavasti “vallutas” ikka veel edasi. Sileesias elas sel ajal üsna palju sakslasi.

Järgmisel päeval midagi erilist ei juhtunud. Aga õhtul jälle liikuma hakates hakkasid nälja tagajärjed end tunda andma, nii füüsiliselt kui vaimselt. Kraavidest ja ojadest leitud vesi ja kohati meie jänesekapsaste sarnased hapukad taimed olid ainukesed, mis meid olid toitnud viimase kolme päeva jooksul. Järgmisel hommikul teadsime, et on vajalik luua mingisugune kontakt kohalike elanikega. Metsa servas kohtasime üht talulast, kes meid nähes ilmselt väga ehmus esialgu. Tehes selgeks kes me oleme, kuhu tahame minna ja mida meil vaja, see kõne järgi otsustades saksa laps rahunes ja siis jooksis tagasi oma tallu. Varsti laps tuli tagasi, tuues meile toiduaineid ja muud vajalikku. Ütles et ta vanemad ei julge meid venelaste pärast tallu kutsuda. Sõime kõhud täis, pesime endid ojas seebiga ja isegi ajasime habet. See kõik tõstis tublisti tuju.

Öösel liikudes pidime nüüd tähtede järgi orienteeruma, kuna maakaardil kaetud piirkonnast olime juba välja jõudnud. Suure Vankri abil Põhjanaela leidmine oli mulle hästi tuttav juba lapsepõlve ajast Eestis. Järgmisel hommikul umbes päikesetõusu ajal nägime endi ees metsaga kaetud maastikku. Lootsime seal leida varjupaika järgmiseks päevaks. Metsateed mööda edasi minnes pidime peaaegu peale astuma vene valvepostile, kes oli püssi pannud puu najale ja magas. Järeldasime sellest, et seal metsas peab venelaste laager olema, ja sellepärast otsustasime sealt vaikselt tagasi tõmmata. Kuna päike oli juba üleval, siis ei jäänud muud üle, kui lamada kogu päev lageda põllu peal ja vaadelda venelaste askeldamist ümbruskonna teedel, lootes, et meie asukoht jääb neile avastamata.

Edasi liikudes hakkas nälg jälle tunda andma. Peatusime ühe küla servas ja ootasime, kuni taluinimesed liikuma hakkasid. Kui kuulsime et nad rääkisid saksa keelt, siis läksime lähemale. Tuli välja, et selles väikeses külas elasid ainult sakslased. Talumees kutsus sisse, andis süüa, ja pakkus isegi ulualust. Ta arvas, ega venelased tea, et te talutöölised ei ole. Niisiis magasime lauda lakas heinte sees ja aitasime päeval talurahvast veidi töödega. Nähtavasti selle aja peale oli elu juba muutunud veidi rahulikumaks.

Umbes nädala möödudes teatas talumees, et on käsk antud kõigile küla elanikele tulla vallamajasse registreerimiseks. Teadsime, et meil on aeg käes edasi liikumiseks. Üks meist neljast aga oli saanud vahepeal heaks sõbraks ühe teise talumehega, kelle poeg oli sõjas kaduma läinud. See eestlane otsustas registreerida end kui selle talumehe poeg ja jääda sinna külla edasi elama. Mina, Heino Saluorg, ja Uno Sulaoja saime tublid toidukompsud kaasa ja jätkasime õhtu saabudes teekonda lääne suunas.

Selgetel öödel liikumine edenes üsna hästi. Vihmase ilmaga oli aga öine orienteerumine pilvede ja pimeduse tõttu täiesti võimatu. Ühel sellisel õhtul otsustasime proovida ulualust leida kuskil majas. Koputasime ühe talumaja uksele. Üks teise korra aken läks lahti ja üks särgiväel venelane pistis pea välja ja küsis midagi vene keeles. Üsna kiire sammuga liikusime siis metsa suunas. Pidime leppima seekord puualuse peavarjuga, kuni vihm üle jäi.

Ühel teisel korral juhtus, et jäime öösel äikese vihma kätte. Välgusähvatuste valgusel võisime eraldada ühe talumaja kontuuri. See paistis olevat pime ja tühi. Saluorg läks hoovi poolt välgu sähvatuste valgusel seda maja lähemalt uurima. Enne aga, kui jõudis aknani, kadus ta silmapiirilt. Oli kukkunud rinnuni väljakäigu lampkasti, millel kaant nähtavasti peal ei olnud. Ei ole vist raske ette kujutada, mis probleeme see sündmus meile tekitas.

Kui Elbe jõe lähistele jõudsime, kuulsime kohalikelt elanikelt, et kõik sillad on vene sõdurite poolt valvatud. Ujumine näis olevat ainukene võimalus ülepääsemiseks. Kui jõudsime jõe äärde, nägime et maantee jooksis mõlemat kaldaserva pidi, teisel kaldal oli peale selle veel raudtee. Kui veel valge oli, valisime koha jõe ületamiseks. Hoiduda tuli muidugi kohtadest, kus ehitusi oli või kus auto tuled võisid valgust heita jõe pinnale. Kalda ligidal nägime palgivirna. Otsustasime pimeduse katte all palgi abil üle ujuda.

Umbes kesköö paiku, kui auto liiklus oli harvaks jäänud, kandsime palgi üle tee jõeservale. Võtsime üliriided seljast ja sidusime punti. Üks käsi toetus palgile ja hoidis riideid, teisega sõudsime. Palgi vettepanemise juures aga libisesid minu riided käest ja läksid allavett kaduma. Jõepind näis olavat tasane, aga tegelikult oli vool üsna tugev. Selle asemel, et otse üle jõe saada, viis vesi meid tükk maad allapoole. Maandusime ühe raudteehoone juures. Külmast lõgisesid hambad tugevasti ja pea ei tahtnud enam jagada õieti. Jooksime hoonesse, kuid õnneks seal kedagi sees ei olnud. See oli vist ainult rongiootajate ulualune. Kui mõistus veidi selgemaks läks, kõndisime üle tee, kust leidsime ühe suure talu ühes kõrvalhoonetega. Käsikaudu kobades leidsime heinahunniku ühes neis hoonetes ja pugesime sinna sisse magama. Hommikul, kui inimesed liikuma hakkasid, läksid Sulaoja ja Saluorg selgitama, kuidas meil olukord on. Peremees tõi mulle ühed vanad tööpüksid ja kuue, nii et ma julgesin jälle päevavalgele ilmuda.

Sel ajal oli juba peaaegu üks kuu möödas sõja lõpust. Päeva ajal liikumine ei paistnud enam nii väga ohtlik olevat. Venelastega siiski oli veel paar viperust. Kord üht metsateed ületades tuli üks punaarmeelane just jalgrattaga teekeeru tagant välja. Kiirendasime samme metsa sisemuse suunas. Venelane aga jäi seisma ja kamandas: “stoi”. Me panime jooksu. Venelane sörkis möni samm meile järgi ja plärtsutas oma püstolit. Teine juhus oli, kui magasime kuski lakas heinte sees. Kolm venelast tulid sisse, nähtavasti vaatama, kas midagi väärtuslikku ssaks ära tõsta. Ühel oli käsitsi pumbatava dünamoga taskulamp, kõrises kui valgust andis. Kui all kõik läbi kontrollitud oli, hakkas üks neist redelit pidi üles tulema, suundudes sinnapoole, kus me olime end sisse seadnud. Näitas valgust korraks üle heinte ja läks jälle alla tagasi. Meid ta ei näinud, kuna olime sügavamal heinte sees.
Ühel päeval meie rännak viis meid autobahn-i lähedusse, millel nägime valgete viisnurkadega märgitud veoautosid liikumas. Teadsime, et need on ameerika sõjaväe sõidukid. See oli meile tunnistuseks, et Ameerika Tsoon ei saa enam kaugel olla. Varsti nägimegi üht vahiposti tee ääres hullamas laste ja koeraga. See kindlasti ei näinud venelase moodi välja. Kindluse mõttes läksime siiski temast suure kaarega mööda. Oli 11-s juuni, 1945 kui jõudsime Zwickau linna Sachsen’is. Hiljem kaardi pealt kontrollides ilmnes, et meie vaistuliselt valitud põgenemise suund otse läände osutus meile igati soodsaks. See viis meid Sachsen’i maakonda Saksamaal, kust leidsime palju abivalmis inimesi.

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  


*