vil! Uno Raudkivi mälestused I. Sõjaelamused

Tegevteenistuses, 20. Eesti Grenaderide Diviisis, 6 novembrist, 1943 kuni 8 maini, 1945.

Väljaõppelt Funker (sidemees), viimane aukraad: Sturmman (kapral).

1943 aasta sügisel dr. Hjalmar Mäe kuulutas välja mobilisatsiooni 1925 aastakäigule. Kuulsin et Tallinnas võetakse Liibavi lennukooli vabatahtlikke. Et pääseda Leegioni minekust, läksin vaatama Lasnamäele kus oli registreerimine. Võetigi vastu ja anti kohe välja ka lennuväe sinine vorm. Hiljem aga otsustati et need kes registreerisid peale mopi väljakuulutamist, peavad siiski minema Leegioni. Enne ärasõitu anti paar päeva aega kojuminekuks. Leegioni väljaõppele saadeti Poolasse Heidelager-isse Krakovi ligidal.Oli novembri algus 1943 kui Poolasse sõitsime. Väljaõppe sain sidemehena, sellega pääsesin jalaväkke minekust. Väikeseks üllatuseks oli näha et parakkide esised olid dekoreeritud kividest kujundatud Eesti motiivides ilustustega. Narva pataljon oli enne meid seal olnud väljaõppel ja oli seda nähtavasti teinud. Jaanuari lõpul 1944 kui väljaõpe lõppes, kaks asja juhtus millele tol ajal ei osanud palju tähtsust omistada, aga hiljem kindlasti mõjutasid paljude Eesti sõjameeste saatust. Esimene neist oli sõdurivande sõnastus, milles sõnad “…in Kampf gegen Bolschewismus…” (…võitluses kommunismi vastu…) selgesti määritlesid piirid Eesti Leegioni osalemises selles sõjas. Saksa riigi rassipoliitiliste eesmärkide taotlemine ja võitlus lääneriikide vastu olid sellega vaidlematult pandud väljaspool neid piire. Ma usun et tolleaegne Eesti sõjaväeline juhtkond väärib tunnustust selle vandeteksti kasutusele võtmises. Veregrupimärgi tätoveerimine kaenla alla oli see teine asi mis juhtus väljaõppe lõpul. Põhjus öeldi olevat et see hõlbustab vereülekannet haavata saamise puhul. Jäeti aga selgitamata et ainult Waffen-SS üksustes (kuhu ka Leegion kuulus Saksa määritluste kohaselt) teenivad sõdurid said märgitud selliselt. Pärast sõja lõppu paljud Eesti sõdurid said kannatada ja tihti kaotasid elu selle märgi pärast.

1944 aasta alguses Saksa rinne Leningrad’i all varises kokku ja liikus kiiresti Eesti piirile. Punaarmeel õnnestus mitmes kohas ületada Narva jõge enne kui teda suudeti peatada. Veebruaris Eesti üksused rasketes lahingutes lõid punased Narva jõe taha tagasi, väljaarvatud üksused mis olid jõudnud oma positsioonid kindlustada Krivasoos. Sideüksus millesse mina kuulusin aga ei läinud veebruaris Poolast tulles mitte kohe rindele vaid viidi Kloogale reservi. Enne Kloogale jõudmist rong peatas hetkeks kohal kus oli juudi laager, Taaveti tähtedest õmmeldud räbalatele riietele tundsime ära kes nad olid. Viskasime leiba üle traataia. Nad ei võtnud seda mitte üles vaid keerasid selja põlastavalt, me kandsime ju Saksa sõduri mundreid. Sakslastest vangivalvurid lasksid püstolkuulipildujatest valanguid õhku meile hoiatuseks.

10-da märtsi suurpommitamise ajal olin veel Klooga reservlaagris. Pommi-lõhkemiste tulevärk oli selgesti nähtav sinna. Meie üksus laeti autodesse ja saadeti teele Tallinna suunas. Algul arvasime et venelased on teinud dessanti Tallinna juures. Hiljem leidsime aga et meie otstarve seal oli ainult abistada kus see vajalik. Tegelikult ainuke asi mida saime teha oli kanda raamatuid välja Estonia teaatri majast mis oli pommitamisel saanud tublisti kannatada. Enne tagasisõitu anti veidi vaba aega linnas ringi käimiseks. Otsisin üles ühe tuttava Tallinnas. Leidsin et tema elukoht südalinnas oli veel jäänud imekombel elukõlblikuks keset varemeid.

Märtsi lõpul saadeti mind Kloogalt Narva rindele, esialgu rongiga Vaivarasse, kus veetsime öö. Järgmisel hommikul viidi autodega Narva maanteed mööda kuni Peeterristini ja sealt alla jõe poole kuni Sininõmme surnuaiani kus oli 46-da rügemendi staap. Mind määrati rügemendi sidesse. Autoga sinna sõites saime ka esimesed väikesed tuleristsed. Venelased tulistasid meie autokolonni kuskilt Auvere kandist, nähtavasti oli see tee seal nähtav Krivasoo kotis asuvatele vene vägedele. Autod vaid suurendasid kiirust, ohvreid ega kahju mingisugust ei olnud. Lahingutegevus Narva jõe rindejoonel oli sel ajal juba vaibunud. Käisime Riigiküla juures jõe ääres vaatamas, jää oli jõel veel peal millel võis näha hulgaliselt venelaste laipu, tunnistuseks lahingute ägedusest varem sel rindel. Umbes paar kuud hiljem oli kuulda lahingutegevust meist lõuna pool. Kuuldavasti taheti punased Krivasoo kotis kaugemale tagasi suruda et nende kahurid ei saaks liiklust ohustada Narva maanteel. See operatsioon aga vist ebaõnnestus.

Juuli lõpu poole 1944 aastal hakkas rindel ärevus kasvama. Jõe tagusest intensiivsest tegevusest võis oletada et punastel oli midagi kavas. Oli kuulda jutte et meie rinne tõmmatakse tagasi enne valmis kaevatud rindejoonele Auvere ligidal. Laskemoona hakati ära viima ja kästi teha ettevalmistusi liikumiseks. Siis kuulsime et oli leitud ühed üliriided jõe kaldalt. Nähtavasti üks äraandja oli ujunud üle jõe venelaste poolele. Varsti peale seda levis uus jutt et tagasitõmbamist siiski ei tule, vähemalt esialgu mitte. 24-da juuli hommikul kuulsime kahurimürinat Auvere suunast mis oli nii äge et üksikpauke ei saanud eraldada, oli vaid üks vahetu pobin. Me muidugi teadsime mis see võib tähendada. Kui punastel õnnestub sealt läbi tungida mereni siis oleme kotis. Õhtuks aga saime teada et see katse neil siiski ebaõnnestus.

25-da juuli hommikul vara kogu 46-da rügemendi rindelõik ja samuti rügemendi staabi piirkond kus meie side punker asus, võeti venelaste poolt äärmiselt tugeva kahuritule alla, mis kestis vahetpidamata vähemalt umbes poolteist tundi. Venelaste oma andmete järgi oli seal kasutusel rohkem kui 1000 kahurit. Telefoni ühendused katkesid, samuti kontakt rügemendi ülema Kol. Tuuling’uga ja tema staabiga lakkamatu tiheda kahuritule tõttu. Raadio-ühenduste kaudu eesliinilt saime teada et venelastel oli õnnestunud mitmes kohas jõge ületada vaatamata massilisltele kaotusteke. Kui mõned ellujäänud mehed 46. Rüg. 6-st kompaniist taandudes jõudsid Sininõmme piirkonda, tõmbusime tagasi ühes nendega. Nad rääkisid et seersant Männik oli teinud otsuse raske jalahaava pärast maha jääda, ja laskis end maha..Liikudes umbkaudu lääne suunas jõudsime enne õhtut uue väljakaevatud rindejoone lähistele Auvere ligidal. “Ketikoerad” (Saksa välipolitsei) olid seal vastas ja juhatasid kõik maanteest veidi mere pool asuvatesse kaevikutesse, ükspuha mis väeosasse keegi varem oli kuulunud. Kaevikud olid kaunis madalad, kuna maapind seal oli paene, mullakiht selle peal kohati üsna õhukene.

Järgmisel (26 juuli) hommikul võtsime niiöelda positsioonid sisse ja hakkasime ümbrust jälgima. Kuna me ei olnud oma koosseisult mingisugune regulaarne jalaväe üksus, siis suuremal osal meist ei olnud muid relvi kui püss. Meist veidi paremale oli üks Nordland-i diviisi kuulipilduja pesa. Maastik meie ees oli täiesti lage, seega jalaväe rünnakuks äärmiselt ebasoodus. See esimene päev möödus vaikselt, kuid õhtupoolikul võisime juba märgata venelaste askeldamist umbes üks kilomeeter meie ees. 27-da juuli hommikul peale kella üheksat hakkasid esimesed mürsud tulema meie suunas. Varsti selle tule intensiivsus muutus turmtule sarnaseks mis tavaliselt kasutatakse ettevalmistamiseks jalaväe rünnakule. Jalaväe rünnakut aga meie rindeosas ei tulnud. Lõuna paiku tuli siiski vaibus, algas aga uuesti umbes tunni aja pärast ja kestis kogu pealelõuna. Meie rindepiirkonna kohale tekkis teravalõhnaline kollakashall suitsupilv mis tegi suu kuivaks ja ninasõõrmed ja silmad kibedaks. Tulistamine umbes sarnase plaani järgi kordus igal järgneval päeval kuni Sinimägede lahingute lõpuni, seega umbes kaheksa või üheksa päeva.

Tulistamise teisel ja kolmandal päeval mürsud kukkusid otse kaeviku lõikudesse sisse mis olid vahetult minu askohast paremal ja vasakul. Õhtul leidsime virna tapitud otstega palke. Ehitasime neist väikese punkrisarnase varjualuse kaeviku tagumisse seina et vähendada otsetabamuse võimalust. Järgmisel päeval olles seal kolmekesi varjul, mürsk lõhkes selle varjualuse tagaservas, mattes meid maa alla. Kui Nordland-i mehed tulid kuulipilduja pesast ja kaevasid meid välja olid üllatunud et leidsid meid elus. Palkvarjualuse tapitatud nurgad nähtavasti hoidsid ära kokkuvarisemise mürsu lõhkemise survel. Kuna lõhkevate mürskude müra meie rinde lõigus oli niivõrd tugev, siis oli raske aru saada mis mujal rindel juhtus. Üle maantee paremal võis üha sagedamini põlevaid tanke näha. Oli ilmne, et seal ägedad lahingud olid käsil. Ühel päeval ma lugesin 28 tanki korraga põlemas Sinimägede eelsel lagendikul. Üks vene tank sõitis ka meie kaevikuliini tagant läbi, veidi tagapool keegi laskis selle põlema tankirusikaga. Sellest võisime järeldada et vähemalt mõnel tankil oli õnnestunud rindest läbi tungida.

Arvestades meie koosseisu ja relvastust, ma ei usu et meid peeti meie rindelõigus võimeliseks massilist vaenlase rünnakut tagasi lööma. Usun et kuskil tagapool reservis oli vastavalt relvastatud löögiüksus mis oleks toodud ette juhul kui vaenlane oleks riskeerinud jalaväega rünnata üle kivise ja lageda välja meie ees. Meie peaülesanne näis olevat pidada vaatluse all see lage väli ja avastada võimalikult vara rünnaku ettevalmistusi. Öösel tuli rinnet pidevalt valgustada valgusrakettidega. Tulistades rakettpüstolit tuli vahetada asukohta pidevalt, et vaenlasel jääks mulje et rindejoon on hästi mehitatud ja valvel. Kui surnute ja haavatute arv järjest kasvas päevast päeva kestva tiheda kahuritule tõttu, isegi see ülesanne muutus järjest raskemaks täita. Paar päeva enne Sinimägede lahingute lõppu meist vasakul mere pool, kus pae sisse raiutud kaevikud olid vaid umbes pool meetrit sügavad, osa rindeliinist oli jäänud täiesti tühjaks. Nii et tuli veelgi harvendada niikuinii hõredaks jäänud meeskonda. Sealt leidsime eest ainult surnud asetatud kaeviku kaldale. Velskerite toetust meil ei olnud. Haavatud pidime kandma sidumispunkti ilma kanderaamita. Langenud jäid lamama kaeviku kaldale mitmeks päevaks enne kui ära viidi. Kivise maapinna tõttu kohapeal matmine oli võimatu.

Kolmel hommikul järjest, 30 möirgavat lehma (saksa raami pealt lastav rakettpomm) tulistati korraga üle meie rinde ja langesid vene rindejoonele meie ees. Väikesed tulesabad ja inisev hääl tegid võimalikuks nende pommide lendu jälgida ja arvu lugeda. Kuulsime et need olid mingisugused suruõhu pommid mis võisid tappa lihtsalt lõhkejõu põrutusega. Lõhke plahvatused tundusid tõesti palju teravamad ja tugevamad kui tavaliste mürskude ja pommide omad. Arvestades kivise maapinnaga, on tõenäolik et need pommid võisid teha küllalt suurt kahju venelastele, oletades et neil oli vägesid kogutud sinna. Kui esimest korda rindele läksin siis nägin neid pomme ritta seatud väljalaskmiseks. Hiljem sõja ajal ma ei näinud et neid pomme oleks enam kuskil rakendatud. “Stuka” sööstpommitajad ründasid ka kolm korda seda rindejoont. Misiganes selle põhjuseks oli, jalaväe rünnakut selles rindelõigus ei tulnud. Paaril viimasel päeval vene kahurituli hakkas ka hõrenema, miinipilduja tuli oli siiski veel kohati üsna tihe.

Kui lahingutegevus Sinimagedes vaibus (oli vist umbes 4-da voi 5-da augusti paiku), need kes meist olid veel ellu jäänud, vahetati välja ja viidi Konsu järve äärde eestiaegsesse Kurtna sõjaväe laagrisse. Elasime tavalistes laudbarakkides, rindest mõni kilomeeter tagapool. Minuga ühte parakki oli sattunud üks pikk poiss, nimega Martin Kallasalu. Jutus tuli välja et ta oli minu sugulane, kuigi ma teda varem ei tundnud. Arvasime et oleme seal küllalt kaugel tagalas aga venelane üllatas meid seal ühel hommikul tugeva tulistamisega kaugelaske kahureist. Mõned mürsud lõhkesid nähtavasti puude otsas külvates kilde parakkidesse. Üks mees sai killu selga, kergemaid haavatuid oli mitu. Pärast leidsin et üks suur kild oli seinast läbi tulnud kus ma lamasin ja läinud põrandasse minust üle ainult mõne sentimeetri kauguselt.Väljaarvatud see üks juhus, elu üle Konsu järve ääres ei saanud nuriseda kui võrrelda sellega mis oli enne seda. Püüdsime järvest kalu, tegime veidi sporti, jne. Mind ülendati kapraliks.

Septembri keskpaiku tuli marsikäsk tahapoole. Läksime mööda ühest laoruumist kust jagati vabalt välja igasugust värki, maiustusi, viina, jne. See pani imestama et miks “saksa onu” on järsku nii lahkeks läinud. Ma panin ka oma sõduri veepudeli prantsuse konjakit täis. Varsti aga ohvitserid tegid teatavaks et üleval pool oli otsus tehtud Eesti maha jätmiseks. Iga üks pidi nüüd ise otsustama kas jääda Eestisse, evakueeruda Saksamaale, või kuhugi mujale, kui võimalik. Kui kõigi selle materiaalse ja inimjõu suurele ülekaalule vaatamata kõik venelaste üritused nurjusid Sinimägedes, siis näis lollus olevat nüüd end nende kätte anda vabatahtlikult. Niisiis suurem osa meist asusid kõndima lääne poole põiki läbi Eesti Pärnu suunas. Teekonnal läbi Paide ja Türi õnnestus mul autoga edasi saada. Ööl enne Pärnusse jõudmist oli näha paljusid tulekumasid meist tagapool. 22-se septembri ennelõunat jõudsin Pärnu. Silla juures kai ääres oli veel üks saksa laev. Koos teiste sõdurite ja tsivilistidega kes olid kogunud sinna, läksin sellele laevale. Õhtu eel laev sõitis sadamast välja. Kui juba pimenema hakkas, merelt tagasi vaadates võis näha Pärnut põlemas.

Merereis kestis vist umbes paar päeva. Ilm oli enamasti pilves ja vihmane. Paar korda oli õhuhäiret ja õhutõrje kahurite tulistamist ka kuulda. Viin mis oli senini puutumata seisnud veepudelis, sai nüüd ära kasutatud. Laev maandus Neufahrwasser’i sadamas Danzig’i lähedal. Sõdurid ja tsivilistid majutati eraldi. Mõni nädal hiljem sõitsime sealt Neuhammer’isse kus hakati Eesti Diviisi uuesti kokku seadma. See oli üsna korralik sõjavae laager kivist barakkide ja teedega. Seekord mind määrati kahurväe sidesse, Ltn. Angerjas’e 2-se patarei koosseisu.

Jaanuari lõpus 1945 kol. Rebase 46-da rügemendi osad viidi rindele Oppeln’i lähedal Sileesia’s. Diviisi kahurväe grupp, kuhu ka mina siis kuulusin, läks mõni päev hiljem järele. Ägedad tõrjelahingud olid juba käigus kui me oma kahurid maha laadisime rongi pealt. Umbes ühe nädala veetsin sellest lahingutegevusest eesrindel ja kohati ka kahe rinde vahel sidemehena kahuritule juhtimise punktis. Hiljem kogu seda kahuri tule juhtimise meeskonda, millesse ka mina kuulusin, vääristati EK II-ga. Ühel hommikul vara kui olime vaatluspunktis külade Karbischau ja Theresengrund’i vahel, nägime meist üsna kaugel vasakul suur sõjaväe kolonn liikumas venelaste poolelt meie rindejoone suunas. Tellisime oma patareist tule välja. Pärast tuli välja et olid sakslased murdmas end välja vene tagalast. Niisuguseid vigu vahel juhtub sõjas.

Nähes et Eesti Diviisi vastu nende rünnaku eesmärgid kõik luhtusid, veebruari lõpu poole venelaste aktiivsus hakkas selles rindelõigus vaibuma. Märtsi algul lahinguhäälte järgi otsustades võis järeldada et rindejoon on hakanud nihkuma meie rindelõigust mööda tahapoole nii vasakult kui paremalt. 16 märtsil kotisuu oli sulgemas ja käsk anti tagasitõmbamiseks. Hommikul hakkasime liikuma ja pealelõunal tee peal liikuvad voorid võeti juba kahuritule alla. Tee liiklus selletõttu ummistus ja edasi sai liikuda vaid üle väljade. Üks kummaline lugu on jäänud meelde sellest matkast. Sakslased püüdsid päästa ühte oma hobustega veetavat välikatelt liikudes üle välja tahapoole. Olin sellest katlast umbes sada meetrit eemal kui üks mürsk tabas seda sõidukit nii et viskas vankris istuva koka kümme või viisteist meetrit õhku. Mürsk lõhkes nähtavasti just tema istme all. Kuna tulistamine näis tulevat peamiselt otsesihitavaist kahureist, siis hoidsin eemale tihedaist kolonnis liikumistest ja igasugustest sõidukitest, seega rohkem tõenäolistest tulistamise eesmärkidest.

Enne õhtut jõudsin külasse mis kandis nimesilti Neustadt. Selles külas ei olnud mingit lahingutegevust märgata, ega ka veel venelasi, kuigi see asus veel sügaval sissepiiratud maa-alal. Nördinud päevasest põgenemismatkast, hulk sõdureid oli tee ääres pikali, oodates passiivselt, mis edasi saab. Suurem osa neist olid sakslased, kuid oli ka grupp eestlasi. Sealt sõitis mööda kol. Rebase käskjalg ratsahobusel, küsis eesti keeles kas seal on eestlasi. Ta ütles et kol. Rebane ise ootab veidi eemal ühe mõisa juures, kus organiseerib kotist välja minekut. See oli muidugi antud ollukorras teretulnud sõnum ja pani meile kohe jälle jalad alla. Oli juba videvik, kui jõudsime paika, kus juba hulk teisi eesti sõdureid oli kogunenud. Veidi enne keskööd hakkasime vaikselt ribureas liikuma, vahelduvalt seisakutega, et anda aega eesliikuval luuresalgal olukorda selgitada. Käsud ja teated olukorrast anti edasi suusõnaliselt vaikse häälega suust suhu. Haavatute kaasaviimine oli ka organiseeritud, terved sõdurid kandsid kanderaame vahelduvas järjekorras. Ühe seisaku ajal tuli teade tagantpoolt et venelased on meil taga. Mingit lahingu tunnusmärki aga ei olnud kuulda. Varsti tuli uus teade et kõik on jälle korras. Hiljem kuulsin, et üks grupp venelasi oli hakanud pimedas meie ribureale järele kõndima, pidades meid omadeks. Öö oli soojavõitu, uni surus tugevasti peale. Mäletan nägevat und kõndides. See nähtavasti juhtus ainult mõne sekundi jooksul, sest tasakaalu kaotus äratas kohe jälle üles.

Järgmisel hommikul jõudsime Ziegenhals’i kus nägime kaht saksa Tiger tanki. Teadsime, et olime kotist väljas. Sealt viidi meid hiljem Hirschbergi kanti, kus me lahingutegevusest enam osa ei võtnud. Mai alguses, kui Hitler oli juba surnud, oli ilmne et sõja lõpp on vaid veel päevade küsimus. Eesti ohvitserid teatasid plaanidest mootorsõidukitega välja sõita läänealiitlaste poolt kontrollitud alale. Omapead üksustest lahkumist ähvardati sõjakohtu alla andmisega!! Tegelikult aga asjad kujunesid hoopis teisiti. Alguses sõitsime küll autodega öösel mägiteid pidi lääne suunas. Siis järgmisel päeval kolonn jäi seisma. Tšehhid olid ees, rääkisid meie ohvitseridega. Sõda oli lõppenud, tuldi otsusele relvad maha panna.

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*