Kindral Tõrvand ja 5. märtsi needus

Kindral Juhan Tõrvandit tabas elu jooksul kahel korral just 5. märtsil raske õnnetus.

Venemaalt organiseeritud 1924. aasta detsembrimässust oli möödas veidi enam kui viis aastat, ent hirm selle kordumise ees polnud kuhugi kadunud. Seetõttu otsustas kaitseminister Oskar Köster kontrollida sõjaväe ja kaitseliidu valmisolekut ning ööl vastu 5. märtsi 1930 korraldati Tallinnas ja Nõmmel õppehäire. Häire pidi tabama kõiki ootamatult, mistõttu teadsid sellest vaid vähesed kõrgemad ohvitserid ja politseiametnikud.

Helmut IbrusHelmut Ibrus

Haav meelekohas

Kell pool neli öösel pani Toompea lossi komandant nupuvajutusega huilgama linna võimsaima sireeni, mis oli märguandeks ka teistele. Lühikese ajaga huilgas kõrvulukustavalt terve linn. “Paljud uskusid ja olid kindlad, et on juhtunud midagi 1. detsembri taolist. Ei kaotatud julgust ja juba mõni minut peale lihha ja luusse lõikavaid häirekarjatusi võis tänavatel näha kaitseliitlaste, kaitseväelaste, politseinikkude kogusid, kes täies relvastuses ruttasid neile määratud kohtadele,” kirjeldas Päevaleht. Veerand tunni jooksul olid kõik pealinna tähtsamad riiklikud objektid kaitse alla võetud. Arvestades täielikku ootamatust, oli pealinna kaitsjate lahinguline valmisolek muljetavaldav.

Seda valmisolekut saadeti autodega kontrollima staabiohvitserid. Ühte niisugusesse autosse istusid ka kaitsevägede staabi ülem kindral Juhan Tõrvand, õhukaitse staabi ülem kolonelleitnant Richard Tomberg ja õhukaitse suurtükiväe grupi ülem major Helmuth Ibrus.

Veel häire-eelsel päeval manitses ülemjuhataja Johan Laidoner kindral Tõrvandit, et kontrollijad oleks võimalikult ettevaatlikud. “Kartsin, et mõni kaitseliitlane väga suure ärevusega võiks minna liiale. Kindral Tõrvand arvas sama,” meenutas Laidoner päev hiljem.

Kui kontrollijad sõitsid Liivamäe tänava kallakust alla, ilmus äkki teele patrullsõdur ja nõudis vastavalt eeskirjale auto peatumist. Jäise tee tõttu ei suutnud auto aga küllalt kiiresti peatuda ja sõdur tulistas hoiatuslasu.

“Kuid suures ärevuses ja kiirusega vajutas sõdur arvatavasti liiga vara triklile. Kuul läbistas auto esiklaasi ja tungis autojuhist paremal pool istuvale major Ibrusele pähe,” kirjeldas Vaba Maa. Auto peatus. Tagaistmel olnud Tõrvand ja Tomberg avasid ukse ja väljusid. Seejuures tundis kindral, et mööda tema nägu valgub alla midagi sooja. Ta katsus käega ja märkas, et see on verine. Mõlemad hõikasid Ibrust, kes aga ei vastanud. Siis nad nägid, et Ibruse pea oli elutult rinnale langenud.

Auto pööras ringi ja kihutas Juhkentali haiglasse. Ibrust enam aidata ei saanud, surm oli teda tabanud silmapilkselt. Ent kindral oli haavatud. Kuuli kild oli tunginud tema vasemasse meelekohta ja jäänud pidama luu ja naha vahele. Õnneks ei olnud haav eluohtlik ning Tõrvand lahkus haiglast veel samal päeval. Tal oli vedanud, et istus Ibruse selja taga.

Jääpurjekas niitis jalust

Pühapäeva, 5. märtsi hommikul 1939 sõitis Tõrvand bussiga Tallinna kesklinnast Raudalu maantee ääres asuvasse Raku hõberebasekasvandusse, mille üks omanikke ta oli. Tagasi otsustas ta minna jala, valides selleks otsetee üle jäätunud Ülemiste järve. Erukindral asus koduteele lõuna paiku. Ta oli jõudnud juba üsna Ülemiste lennujaama lähedale, kui talle kihutas selja tagant otsa järvel treeningsõitu tegev jääpurjekas Komeet. Terastross, mis ühendas purjeka põikpuud jalastega, niitis kindrali jalust.

“Kuna purjeka kiirus tugeva tuule tõttu õnnetuse momendil tõusis üle 60 km tunnis, oli hoop väga tugev ja Tõrvand paiskus üle purjeka põikpuu otsa jääle pikali, kuhu jäi lamama,” kirjutas Päevaleht. Purjeka sai selle juht Sigismund Hamann pidama alles 300 meetrit eemal.

Õnnetust nägid pealt ka teised purjesportlased ja kaldal olnud pealtvaatajad, kes tõttasid sündmuskohale ja andsid kannatanule esmaabi. Ühelt jääpurjekalt eemaldati puri ja sellega kanti kindral lennujaama. Nähes vigastuste raskust, helistati viivitamata Punasesse Risti ja paluti abi. Paraku oli sanitaarauto sõidus, kuid lennujaama ülemal õnnestus kohale kutsuda postiauto ning Tõrvand sõidutati sõjaväe keskhaiglasse.

Kohutava valu ja verekaotuse tõttu oli kindral näost valge, ent ei kaevelnud kordagi. “Olen mitmes hädaohus olnud, kuid et nüüd lagedal jääl seljatagant mind tabas selline õnnetus, on küll nagu saatuse pilge,” lausus Tõrvand vaid. Haiglas selgus vigastuste ulatuslikkus. Terastross oli purustanud parema jala sääre- ja pindluu ning läbi lõiganud sääremarja. Luumurd oli lisaks veel lahtine.

Tõrvand soovis algul koguni, et ta jalg amputeeritaks. Arstid aga keeldusid seda nii ruttu tegemast. “Kui haavas ei teki erilist palavikku ja komplikatsioone, võib see õnnekombel siiski kokku kasvada,” öeldi talle.

Komeeti juhtinud Hamann ja tema kaassõitja Erich Granberg kuulati politseis üle. Mehed seletasid, et puri oli varjanud nende vaatevälja ning sellest oli raske õnnetus ka tingitud. Samas üldiselt imestati, kuidas jääl ikkagi ei nähtud inimest, kes peaks ju paistma üsna kaugele.

Oli veel üks omalaadne kokkusattumus. Nimelt tavaliselt juhtis Komeeti Tõrvandi väimees insener Vassiljev, ent just 5. märtsil oli ta Eestist ära Leipzigi messil. Igati õnnetu kuupäev kindrali elus!

Pekka Erelt
Eesti Ekspress
13.03.2014
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/kindral-torvand-ja-5-martsi-needus.d?id=68227071

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  


*