Mälestused Tartust: korp! Polonia taassünd ja Fr. Estica asutamine

Vilnius, 7.V 1932.a.

Avaldatud Vil! J.Trynkowski väljaandes:

Polonia Vilistlaskogu

„Ajaloovihik nr.2,” Varssavi 2001, lk.1 – 4.

Vil! Adam Bonasewiczi mälestused

Leedu Teaduste Akadeemia raamatukogus asuvas korporatsiooni Polonia arhiivis  leidub muuhulgas väärtuslik ürik vil! A.Bonasewiczi mälestustega (Nr.F.160 – 76, k. 9 – 11), mis seni on pälvinud teenimatult vähe tähelepanu.

Adam Bonasewicz (Alb. Pol. nr. 1146) sündis 19. detsembril 1881. a. Slonimis ning õppis aastatel 1902–1910 Tartu Ülikoolis meditsiini. Korporatsiooni liikmeks sai ta 20.septembril 1902. a., värvid sai 14. veebruaril 1903. a. ning vilistlase õigused ja sõrmuse

28. novembril 1914. a. Ta oli korporatsiooni sekretär 1905. a. II semestrist kuni 1907. a. I semestrini, kuuludes Tytus Chalubiński, Edward Heinrichi ja Bohdan Wydżga sõpruskonda ning just neil oli korporatsiooni tegevuse kujundamisel kõige suurem mõju. Bonasewicz oli Poloniale fanaatiliselt ustav, keevaline ning tunnistamata kompromisse võimeline äkilisteks ootamatuteks, isegi dramaatilisteks tegudeks (näiteks tahtis sooritada enesetappu, mis õnneks korda ei läinud) ja tegeles korporatsiooni asjadega piiritu andumusega kogu elu – alguses Tartus, hiljem Vilniuses. N. Liitu küüditatud Bonasewicz hukkus II Maailmasõja ajal.

Me ei oska lähemalt kommenteerida, mis asjaoludega seoses alljärgnev tekst on kirja pandud, ent võib arvata, et tegemist on kõnega Vilniusse saabunud Fraternitas Estica delegatsiooni liikmete vastuvõtul. Ettevalmistatud läbirääkimised päädisid koostöölepingu allakirjutamisega Polonia ja Fraternitas Estica vahel 11. novembril 1933.

MÄLESTUSED TARTUST

KORP! POLONIA  TAASSÜNNIST JA UUE EESTI KORPORATSIOONI  FRATERNITAS ESTICA ASUTAMISEST

(Vilnius, 7.V 1932. a.)

Mäletan oma noorusaastatest, kui õppisin 1891.a. Blumbergschules ning hiljem Tartu Gümnaasiumis, et suurem osa mu mittesakslastest õpingukaaslasi rääkis omavahel saksa, mitte eesti keelt. Enamik käis ka saksakeelsetes usuõpetuse tundides, kuigi hr. Treffner luges usuõpetust eesti keeles. Vanemates klasside oli valdav enamus juba teadlikult eestikeelne, kindel ning vääramatu oma rahvuslikes veendumustes ja naeris pseudosakslaste üle, kutsudes noid “kadakateks.”

Kuna Ilowajski ajalooõpik, millest meil õppida tuli, kubises moonutatud faktidest Poola ajaloo kohta, siis pidasin oma eestlastest koolikaaslastega tihti vestlusi ning tuliseid vaidlusigi Poola sõltumatusest, Vene ja Saksa ikke alt vabanemisest, vabade riikide konföderatsioonist ja vabadest rahvastest. Panin tähele, et Eesti noored huvituvad väga oma rahvuslikust ajaloost, unistades rahva vabadusest. Kuulsin näiteks, et koolivaheaegadel korjavad nad vabal ajal hoolega muistendeid ja rahvapärimusi ning tõlgivad võõrkeelsete autorite teoseid eesti keelde.

Väsimatu Eesti patrioodi, ühiskonnategelase advokaat Tõnissoni ja seltsi Liviensia eestvedamisel toimus hindamatu töö rahvusliku eneseteadvuse tõstmiseks. Rahvustunde tõus oli hämmastavalt kiire ning eestlaste tegevus muljetavaldav: lühikese aja jooksul kerkis kaunis Eesti teatrimaja eestimeelsete ja -keelsete kultuuri- ja haridusürituste läbiviimiseks. Nende esma-algatajate tegevus oli tollal erakordselt raske.

Ühest küljest raskendas olukorda tunduvalt sakslaste vastutegevus, kes ei tahtnud ikka veel tunnistada enda kõrval eestlast täiesti võrdväärse kodanikuna, nähes ja rõhutades endiselt eelkõige nende talupoeglikkust või kannupoisi seisust ning suhtudes eestlastesse äärmise  ülbusega, kus vähegi võimalik. Teiseks eestlaste vaenlaseks olid venelased oma silmakirjalikkuse, asiaatliku brutaalsuse ja salakavalusega, koos eesti päritolu renegaatidest pappidega, kes kirikutes lubasid, et vene õigeusu vastuvõtmisel saavad eestlased maad.

Tartu poolakad jälgisid kõrvaltvaatajatena eesti rahva võitlust oma kultuuriliste nõudmiste nimel, ent meie sümpaatia kuulus alati jäägitult eestlastele. Seda enam, et meil olid ühised rahvuslikud vaenlased – venelased ning sakslased, kes veelgi rafineeritumal viisil kõike poolapärast alla surusid.

Sakslased kasutasid ära privileege, mida Vene tsaarivalitsus neile rikkalikult jaganud oli, ning saksa korporatsioonide koostöökogu Chargiertenconventi suurt mõjuvõimu, mida Riia kubermangu hariduskuraator senaator G. von Bradke 1888.a omalt poolt.kinnitas. Nõnda ei saanud ilma Chargiertenconventi nõusoleku ega heakskiiduta asutada ühtki üliõpilas- korporatsiooni, kõigile vastavaid taotlusi esitanud isikutele öeldi ära, anti lõpmatult katteta lubadusi ning venitati asjaajamisega, esitades täiesti vastuvõtmatuid lisatingimusi; nii oli mitteametliku Eesti üliõpilaskorporatsiooniga  Liviensia ning täpselt samuti mitteametliku Polonia’ga.

Asutada uus korporatsioon Chargiertenconvent‘ist mööda minnes oli täiesti lootusetu ettevõtmine. Ent nagu kinnitab Poola riigi taastaja, meie armastatud marssal Piłsudski:“Peaga võib müüre lõhkuda.”

Pärast mitmekordseid eri aegadel saadud äraütlemisi nii Chargiertenconvendilt kui ka rektor prof. J.W.Passekilt esitasin otse haridusministrile taotluse palvega taastada Polonia endine nimetus ning värvid “Naturwissenschaftlichen Verein”, motiveerides seda väga põhjalikult, milles aitas meid ka prof. W.E.Grabar.

Mõne aja pärast, kui meie eestlastest kolleegid sellest teada said, pidasid nad omavahel nõu ning tegid samamoodi, paludes luba korporatsiooni Estica asutamiseks. Eestlastel oli algul kavas võtta värvideks valge ja punane, ent pärast lühikest arupidamist otsustati, vältimaks  edaspidi mistahes põhjusi oma heade suhete rikkumiseks Poloniaga, teha endile tumesinised  teklid eeldades, et Vene valitsus ei pruugi punaste kandmiseks luba anda. Pealegi oleksid poolakad pidanud siis muutma ka oma värvide järjekorra vastupidiseks, eelistades valget.

Lühendatud ja vastavalt Vene valitsuse ametlikele nõuetele kohandatud Polonia põhikirja esitas rektor 5. detsembril 1906 õiguskomisjonile, sealt saadeti see edasi õigusteaduskonda ning lõpuks Professorite Nõukokku.

Korporatsiooni Estica põhikiri koostati Polonia eeskujul ning läbis heakskiitu saavutada püüdes sama tee. Pärast tuliseid vaidlusi Professorite Nõukogus otsustati 5.jaanuaril 1907 paari mittesakslastest professori häälte toel saata mõlemad põhikirjad kuraatorile Riiga.

Kui Polonia põhikiri oli juba Riiga saadetud, palusin sellele toetust ka ühelt meie vilistlaselt, ent sain varsti teada, et kõnealune isik mitte ainult et ei toeta, vaid on otsustavalt vastu korporatsiooni asutamisele ilma Chargiertenconventi nõusolekuta, et mitte ära rikkuda poolakate häid suhteid sakslastega, kes olid nii mõnegi perekonna jaoks ju lausa veresugulasteks saanud.

Kartes, et asi võib ebaõnnestuda, ei tahtnud ma sellesse surnud punkti toppama jääda, vaid sõitsin ise Riiga kuraatori juurde ning sekkusin seal asjade kulgu viisil, nagu venelastel tavaks on. Nüüd nihkus koos Poloniaga edasi ka Estica asi …

Kui lugu ikka endiselt venis, sõitsin märtsis Peterburi ministri jutule, kus pärast vene kombel asjaajamist anti mulle ministeeriumi sekretariaadis hulgaliselt lubadusi, et kõik saab kohe korda. Aprillis sõitis Peterburi üks Estica esindajatest ja selgus, et minister oli vastava korralduse juba 9. aprillil 1907 alla kirjutanud ning Tartu Ülikooli ära saatnud. Sellest andis kõigile teada ka kohalik ajakirjandus.

Chargiertenconventi‘is valitses peataolek ja varjamatu tigedus, et see ületamatu müür  § 9 oli suudetud läbi murda ja võtta neilt korporatsioonide asutamislubade väljastamise  monopol. Viha oli seda suurem, et nende vahendusel saadetud taotlus korporatsiooni Lettonia sulgemiseks ja koostöökogust välja heitmiseks oli juba hilinenud, kuna Polonia ja Estica tekkimine väljaspool koostöökogu andis täpselt samasugustel alustel uue õiguse ka Lettonia olemasoluks.

Fraternitas Estica pühitses sisse oma värvid ning avati ametlikult 27. aprillil 1907, sel pidulikul avamisel olin ma Polonia ametlikuks esindajaks. 2. mail 1907. pühitses oma värvid Polonia, 5.mail toimus ametlik vastuvõtt Estica, Lettonia ja Curonia esindajate osavõtul.

Vastukaaluks Chargiertenconventi vaenulikkusele uute korporatsioonide suhtes avaldati mõtteid teise nõukogu asutamise kohta, kuhu kuuluksid erinevate rahvuskorporatsioonide liikmed, olles mõistagi kogu akadeemilise noorsoo, mitte nagu seni vaid pelgalt sakslaste esindajaiks.

See idee tegi Chargiertenconvendi sedavõrd rahutuks, et Curonia mitteametlikud esindajad tulid väga ettevaatlikult Polonia liikmete käest uurima, mida need uue koostöökogu loomisest arvavad.

Hoolimata sellest, et idee leidis üha rohkem poolehoidjaid, pöördus Chargiertenconvent 7. novembril 1907 Polonia poole ettepanekuga sõlmida kokkulepe, millega Polonia väga väikese häälteenamusega nõustus ning 5. aprillil 1908 kirjutasid mõlema poole esindajad alla aktile, kohustudes vastastikku teatama kavatsustest sõlmida omavahelisi kokkuleppeid teiste üliõpilaskorporatsioonidega, ehkki arvamuste lahkumineku korral jäi õigus see allkirjastatud kokkulepe igal suvalisel ajal annuleerida ilma mingeid põhjendusi esitamata. Polonia sõlmis lepingud Arconia ja Welecja‘ga Riias.[1]

Lepingute sõlmimisele teiste Tartu korporatsioonidega tegid sakslased ägedalt vastupropagandat, püüdes sellega Poloniale kahju teha. Neil oli teatud mõju ses suhtes, et Polonia ja Chargiertenconvendi suhted olid ametlikud ja jahedad, ent teistega, eriti Esticaga olid meie suhted väga soojad ja sõbralikud, ehkki mitte mingeid lepinguid alla ei  kirjutatud.

Kui Euroopas puhkes sõda ja poolakad, kelle venelased oma kodupaikadest sakslaste pealetungi eel välja olid ajanud, kannatasid äärmist puudust, siis Eesti intelligents ja Suur Gild, mõistes vaeste Poola pagulaste äärmiselt rasket olukorda, tulid heldelt appi oma rikkalike annetustega, andes Polonia‘le raha ja riideid. Kui saabus aeg võitluseks Eesti sõltumatuse eest, et heita endilt vaenulik ike, võitlesid mitmed poolakad enne Poolasse tagasipöördumist Eesti armee ridades õlg õla kõrval eestlastega iidse Poola deviisi all “Meie ja teie vabaduse eest.”

Iseseisev vaba Eesti oli poolakate suhtes meelestatud heasoovlikult ning andis 24.mail 1919 meile vagunid, et saaksime korporatsiooni vara Tartust Vilniusse üle viia, tehes meile veel mitmeid soodustusigi.

Kakskümmend viis aastat tagasi Tartus Polonia esindajana andsin Fraternitas Estica‘le edasi oma õnnesoovid. Möödunud on 25 aastat ning tänagi annan edasi oma parimad õnnesoovid  vanimale sõltumatu Eesti üliõpilaskorporatsioonile.

Vivat, crescat, floreat in aeternum Fraternitas Estica!

Vilnius, 7.mail 1932.a.       Vil! Korp! Polonia  Dr.Med. Adam Bonasewicz