Loomariigist on teada, et isased on ikka kirjumad, kohevamad, sarvilisemad ja mida kõike veel.
Eristumise ja välja paistmise nimel rohkem puhevil ja ärevil. Olgugi, et paljude jaoks tähendab väljavalituks osutumine pika poissmehepõlve asendumist kiire rõõmu ja peatse nahkapistmisega nagu mitmete ämblikuliikide puhul tavaks.
See on nii seatud, sest emased valivad. Ega see pole teisiti ka inimühiskonnas. Mehed, kes usuvad, et hoopis nemad otsustajaks pooleks loodud on, elavad lihtsalt rõõmsas ja roosas illusioonis. Emased peavad valima kõige tugevamad, osavamad, julgemad, rohkem toitu hankida suutvad papad oma järeltulijate viljastamiseks. Sest geenid loevad ja seda loomariigis teatakse. Kõik need, kes ei teadnud, on kolinud zooloogiamuuseumisse.
Inimühiskonna ja loomariigi sarnasused ei lõpe ainult tõdemusega, et valiku oma laste isa osas teeb ikka ja ainult ema.
Ümberringi vaadates paneme tähele, et vajadus ennast suurema, tugevama, rikkama ja targemana näidata on omane ka inimeste meespoolele. Tõsi, harva juhtub see otseses tähenduses, kui mõned steroididega maiustajad kõrvale jätta. Selleks on meestel omad mänguasjad. Hästi põrisev mootorratas, suur ja läikiv automürakas, endast kaks-kolm korda noorem armuke, relvad, millega on rohkem ajakirjanikele poseeritud, kui tiirus lastud. Staatusesümbolid. Nendega saab teiste ees liputada, olgu vormiks seltskonnaajakirjanduse veergudel poseerimine, ööklubis kupüüridest tiine rahakotiga vehkides ja väljakäristades või nõndasamuti praalides. Lihtsalt näiteks killuke minu ühest lemmikblogist, kus kirjeldatakse uuemal ajal moodi tulnud „sebimist”: “.”.
Ühesõnaga, olla hea mees defineeritakse sageli mitte läbi mehe, vaid tema asjade. Mitte asja enda, vaid selle pikendajate järgi. Ma ei ole ainus, kes sedalaadi atribuutikat peenisepikenduseks kutsub.
Ja tõsi on see, et enamjaolt pole probleem peenise pikkuses või suuruses, vaid tolles, kelle küljes viimati nimetet riistapuu on. Samuti on nende pikendajatega. Arvame, et nad on olulised, kuid meie „sihtrühm” äkki ei arvagi nii? Vähemasti enamusel minu tutvusringkonna naistest puudub vähemgi erutus tavapäraste staatusesümbolite suhtes. Kindlasti on aga neidki, kes just sedalaadi pikenduste järele inimesi hindavad. Seega täidavad pikendused vähemasti ühel juhul oma ülesande – nad aitavad sobivaid omavahel kokku. Kui ikka kellelegi on oluline, et mehel oleks teistest liigikaaslastest suurem ja läikivam auto, kallim kell ja tillem telefon, siis on temajaoks õigeks kaaslaseks inimene, kes seda väärikalt hinnata mõistab. Ja vastupidi. Kel pole loomuomast huvi pikenduste vastu leiab sobiliku paarilise nende hulgast, kes välist ebaoluliseks peavad.
Nii jääb kõigil ära stress, mis tingitud erinevatest väärtushinnangutest. Pole vaja kirjandushuvilisel jätta kaasa ihaldusväärse lukseseme tõttu paari aasta raamatud ostmata või taluda boheemist kaasa mõistmatut pilku, kui õhinal seletad oma uue Rolexi eeliseid aastavanuse mudeli ees.
Jutu mõte lühidalt selles – pole mõtet pissuaari ääres huviga piiluda ja võrrelda. Peaasi, et ise rahul oled. Pole vaja põdeda, hea mees saab ka ilma pikenduseta olla.
Üks mu Leedu sõber tõstab meeste seltskonnas alati toosti: „Õrnemale, tundlikumale ja nõrgemale sugupoolele! Meie terviseks, mehed!”
http://www.mees.eu/artikkel/jarno-laur-mees-ilma-pikenduseta.html