Mind oli tarvis. Tulin, ehkki ei teadnud, mida tegema

Paavo Loosberg palub mul kõigepealt pisut kõvemini rääkida – tal olla eilsest Kanada-lennust kõrvad pisut lukus. Unustan tolle palve üsna pea, sest sel pinnal ei paista tekkivat mingeid probleeme. Kiiresti unub seegi, et mu vastaskõneleja (vt fotot!) on ligemale 90aastane mees, seega eas, mil inimest kiputakse teate isegi missuguseks pidama.
Paavo Loosberg on üks selle klassi poistest, kellest klassivend Jaan Kross kirjutas romaani “Wikmani poisid”. Ehk üks neist mõnekümnest noormehest, kes 1938. aastal lõpetasid Westholmi kooli 20. lennu. Neid kunagisi, nüüd juba paratamatult ja tõesti legendaarseks muutuva klassi lõpetajaid on tänaseks veel alles viis – Hans Kargaja Eestis (temast kirjutasime Maalehes 2008. aasta veebruaris), majandusmees Uno Põld, arst Arvo Sauks, helilooja Udo Kasemets ja Paavo Loosberg ookeani taga.
Üks poistest peaks Loosbergi sõnul olema Lõuna-Ameerikas, aga temaga pole teistel ühendust olnud.
“Jaan võttis oma romaanis kokku kolme-nelja klassi kõige mahlasemad juhtumid,” selgitab Paavo Loosberg romaani seost tõsieluga. “Ja pani need kõik ühe klassi arvele. Ning jätab siis mulje, nagu oleks klass seesugune olnudki.”
Kas siis Loosberg raamatus oma klassi ära ei tunne?
“Tunnen. Ikka tunnen. Eriti õpetajad on väga selgesti äratuntavad. Ning kõik õpilasedki.”
Paavo Loosberg on sündinud Tallinnas. Kodumaja Raua ja Vase tänava nurgal on nüüdseks maa pealt pühitud. Seda asendab seitsmekorruseline majamürakas.
Pereisa Johannes oli Virumaalt Vergi kandist Mustjõe külast pärit mereväeohvitser. Ema kodukoht oli Keilas.
Kuna isa ja Jakob Westholm olid mõlemad virulased ning vanad tuttavad pealegi, siis Paavo koolivalik mingeid probleeme ei tekitanud. See sai olla ainult Westholmi kool. “1927. aastal pidi esimesse klassi vastu võetama viiskümmend poissi,” meenutab Loosberg. “Tegelikult võeti viiskümmend kuus. Aga tahtjaid oli üle kahesaja.”
Mis siis oli Jakob Westholmi kooli suur saladus?
“Meid kasvatati nõnda, et mida inimene mõtleb, on ta enda asi. Aga kuidas mõelda, seda saab õppida.” Loosbergi meelest pööratakse praegusel ajal nii tähtsale asjale liiga vähe tähelepanu.
“Et saada aru situatsioonidest, kuhu inimene elus satub, peab ta oskama seda situatsiooni kirjeldada. Ning siis tuleb seda analüüsima hakata. Analüüsimiseks aga peab oskama esitada õigeid küsimusi. Siis leiab ka tee sellest olukorrast välja.”
Kui vihjan, et Jaan Krossi romaanis tembutasid westholmlased, nagu poisid ikka, ütleb Loosberg, et koolis käidi muidugi ka mööda nööri, aga sel olid oma piirid. “Lugupidamises õpetajate ja korra vastu tingimist polnud. See oli nõnda sisse kasvatatud.”
Siit oli hea juhtida jutt ka telelavastusele “Wikmani poisid” – kuidas see magneesiumipauk siis tegelikult toimus?
“Oli paar klassivenda, nagu Uno Andrusson ja Aado Luuk, kes rääkisid Jüri Seljamaale, et teeme natuke nalja,” alustab Loosberg. “Tol ajal polnud ju välkvalgust, nagu see nüüd iga aparaadi juures on. Aga igast fotopoest võis osta kotikese magneesiumipulbriga. See rippus niidi otsas ja all oli salpeetriga immutatud riba. Kott tuli siis kusagile üles riputada, aparaat avada ning salpeetririba süüdata. Kümne sekundi pärast magneesium plahvatas ja tuba oli suitsu täis. Jõudes muidugi enne pildi ära valgustada.”
Wikmani–Westholmi poisid aga tegid Loosbergi sõnul salpeetririba kaks korda pikemaks. Ja siis pühendasid Jüri Seljamaa asjasse. Et võtku ja pangu kotike paberikorvi klassi nurgas. Ning riba hõõguma.
“Jüri oli natuke lihtsameelne. Tema oli meie klassi tulnud poole pealt. Jürit välja ei visatud, nagu see raamatus kirjas on, oli teine ikka nii kõva mehepoeg. Ära läks ta hiljem, sest tema õppetulemused jäid Westholmi kooli tarvis nõrgaks.”
Aga näiteks prantsuse keelega ei saanud hakkama mõned teisedki, mäletab Loosberg. Ta tunnistab, et prantsuse keele rääkimine teeb talle siiani raskusi, ent see-eest pole saksa ja inglise keel üldse probleemiks.
Kõrges hinnas oli Westholmi koolis sport ning Paavo Loosberg oli selle kooli üks mitmekülgsemaid sportlasi. Jäähokis sai temast koguni Eesti koondise väravavaht. Oli Tallinna koolide meistermeeskonnas korvpallis ja võrkpallis.
Kooli Koitjärve spordilaagri jaoks kinkis väärikas Westholm oma poistele kaks taret – kumbki kaheksa poisi jaoks. “Mina käisin seal viis aastat ja viimasel aastal sain tarejuhi tiitli. Meie õpetajad olid oma oskused omandanud Ameerika ja Šveitsi koolides. Herbert Niiler oli ka meie korvpalli rahvusmeeskonna treener.”
Pärast kooli oli Paavo Loosbergil esimene mõte sõjavägi läbi teha. “Et ei segaks hiljem ülikoolis käimist. Kui sõjaväkke läksime, oli meil juba viis aastat sõjalist õppust koolis seljataga – kaks kuni neli tundi nädalas. Ja igal kevadel veel kaks nädalat õppusi kasarmutes. Täis tööpäevad – kaheksast viieni.”
Hiljem, juba sõjaväes, oli Paavo Loosbergi jaoks uus asi ratsutama õppimine. “Esimese järgu laskur olin ma juba aega teenima minnes. Pärast kahte kuud toimusid võistluseksamid. Nende kaudu pääsesin kuue poisi seas kolmeteistkümnest Tondile, ülejäänud läksid Narvasse allohvitseride kooli.”
Sügisel sõjakooli lõpetanud ülendati muidu vabariigi aastapäeval lipnikuks. Loosberg mäletab, et kui tema lõpetas, tehti seda juba sügisel.
“Rahvusvaheline olukord läks nii teravaks, et sõjaväest enam ära ei lastudki. Praegused nn ajaloolased panevad tollasele valitsusele pahaks, et nad kohe pärast pakti sõlmimist mobilisatsiooni välja ei kuulutanud. Kuid mobilisatsioon oleks ju olnud väljakutse venelastele,” arvab 1939. aasta noor Eesti ohvitser. “Praegustest ajaloolastest ja kohtumõistjatest pole keegi vaevunud 1939.–1940. aasta olukorda kirjeldama ja analüüsima ei sõjalisest ega sõjalis-poliitilisest vaatevinklist. Nüüd süüdistavad ja näitavad sõrmega. Aga kelle poole?”
Sõjaväest vabanes Paavo Loosberg 1940. aasta juuni lõpus. “Mul oli üks sõber, vist nimega Valdur (Evald Valdur – I. P.), kes jäi pärast sõjakooli haigeks ja oli haiglas samas majas, kus me praegu räägime. (Kaitseväe peastaabi majas Juhkentali tänaval. – I. P.) Ta suri täpselt 21. juunil 1940. Mulle Jägalasse teatati telefoni teel tema surmast, olin seal juhtimispraktikal. Laenasin jalgratta ning sõitsin Tallinnasse. Läksin veel läbi Päevalehest ja panin sõjakooli poolt kuulutuse lehte. (Ilmuski sama päeva Päevalehes – I. P.) Hiljem kuulsin, et ta perekond sai poja surmast teada just minu kuulutuse kaudu. Jõudsin enne äraminekut näha, kuidas punane lipp torni kerkis.”
Vene mobilisatsioonist päästis Paavo Loosbergi tema õnnelik sünniaasta – 1919. “Vene mobilisatsiooni ajal olid 1919. aastal sündinud aega teenimas kaitseväes. Kui neil lõpuks aru pähe tuli ja minu aastakäiku kutsuma hakati, olid sakslased juba Rapla lähistel ning ma sain end varjata. Aga läks mu oma tädipoeg.
Arutasime veel tädi juures, kas minna või mitte. Mina ütlesin, et ei saa kellelegi öelda, mida teha. Tädipoeg ütles veel, et kui ma garanteerin, et midagi ei juhtu, siis tema ka ei lähe. Kuidas sain mina seda garanteerida… Ütlesin ainult, et mina ei lähe!
Tädipoeg läks, oli olnud Eestiranna peal, sealt vette hüpanud ja jäljetult kadunud. Filmis “Georg” näidatakse, kuidas Vene madrused päästavad Eestiranna peal olnud Georg Otsa elu. Väga hea ujuja Ots ujus 18 kilomeetri kaugusele Suursaare randa! Sealt viidi ta Leningradi.”
1943. aastal läks Paavo Loosberg Soome. “Mina olin tol ajal Lutheri vabriku tuletõrjeülem. Sakslased kuulutasid ühel esmaspäevasel päeval välja uue mobilisatsiooni. Minu aastakäik oli ka kutsutute hulgas. Käisin komisjonist läbi ja kesknädalal pidingi minema sõjaväkke. Kuid läksin teisipäeva hommikul hoopis Soome. Kuna minu isa oli veel ka kaugesõidu kapten, oli rannarahvas talle tuttav.”
Kuidas see reis korraldatud sai, ei tea Paavo Loosberg tänase päevani. Mäletab vaid, et isa viis ta Vene turule ühte kangialusesse, kus seisis puldaniga kaetud veoauto. Tema pidi küsima, kas auto läheb Aegviitu. Vastati, et läheb küll ning siis tuli jätta isaga hüvasti.
Kusagil rannas lasti ta puldani alt välja. “Pool kilomeetrit tuli minna paadi peale. Seal võttis üks mees mind selga ja viis paati nagu teisedki. Kella viie paiku hommikul astusin Soomes maale.”
Hiljem sai Paavo Loosberg teada, et vabrik oleks teda sõjaväest ikkagi päästnud. “Aga teadsin juba aastapäevad, et Saksamaa selle sõja kaotab. Eesti maha jätmise plaanid olid mul ammu olemas. Pidin valima, kas sõdida Hitleri eest või Mannerheimi juhatuse all. Seal mul kahtepidi mõtlemist ei olnud.”
Soomes läks Paavo Loosberg vabatahtlikuna mereväkke. “Turust saadeti kaks eestlast meresõjakooli. Mina olin üks neist. Pärast lõpetamist olin Väinämöise-nimelise laeva peal, kus peale minu oli veel 34 eestlast. Neile ma pidin siis väljaõpet tegema. Hiljem, kui kõne alla tuli Eestisse tagasi minek, polnud meie laeva peal ühtki eestlast, kes seda oleks teha tahtnud. Teadsime juba ette, mis siin juhtuma hakkab ning milleks Hitler meid kasutada tahab.”
Pärast seda teenis Paavo Loosberg veel kiirpaadil, kus sai ka mõnda aega püssirohtu nuusutada.
Kontrollkomisjoni liikmed olid 21. septembriks 1944 Soome sadamates sees. “Ning mul vabastuspaberid käes. Seal seisis, et vabastatud juba 18ndal. Miks? Aga alates 21. septembrist tuli kõik eestlased venelastele välja anda. Nüüd oli soomlastel hea öelda, et eestlased on jalga lasknud ehk deserteerunud.”
Soomest viidi eesti poisid Rootsi ehk kõige kindlamasse paika, mis tol ajal olemas oli. Rootsis oldi kaks päeva eraisikutena. Rootsist siirdus vahepeal fotoala spetsialistiks õppinud Loosberg Kanadasse, kus jätkas tööd ja enda täiendamist valitud erialal.
Paavo vanemad ja õde pääsesid 22. septembril Saaremaa kaudu Saksamaale, sealt Rootsi ning hiljem samuti Kanadasse.
Kodumaale tuli Paavo Loosberg pärast ligemale 50aastast eemalviibimist taas 3. novembril 1993.
Öösel kolmveerand kaksteist helises Paavo Loosbergi kodus Torontos telefon. “Tere õhtust! Siin räägib kindral Einseln. Meil on teid tarvis. Vähem kui pooleks aastaks pole teil mõtet siia tulla. Ja raha meil ei ole! Millal siia jõuate?”
Paavo Loosberg hõikas abikaasale teise tuppa: “Kuule, mind tahetakse Eestisse!” – “No eks sa siis mine!” hõikas abikaasa vastu.
“Paari päeva pärast, härra kindral!” vastas seepeale Loosberg telefonisse.
Mida ta Eestis tegema pidi hakkama, seda Paavo Loosberg ei teadnud, lihtsalt oli tarvis, ja kõik. Kohe järgmisel päeval pärast Tallinnasse jõudmist ootas ees käik Lennart Meri juurde Kadriorgu.
“Meri küsis mult midagi eesti keeles, siis saksa ja prantsuse keeles, siis soome ja lõpuks vene keeles. Vastasin talle rootsi keeles. Meie arutelu kestis neli ja pool tundi.”
Tuli välja, et Meri vajab adjutanti, kes oleks läänemaailma ohvitseri väljaõppega. Ja kellel poleks küljes ei saksa ega vene hõngu. Niisuguseid oli maailmas ühe käe sõrmedel lugeda. Aga ülejäänud olid nii vanad, et enam ei kõlvanud. “Lõpuks pakkus Meri mind Einselnile ja Einseln jälle Merile.”
Järgmise nädala hommikul kell üheksa oli Loosberg juba Kadriorus tööl. Ülesandeid oli terve lehekülg ehk tosin. Ta pidi olema Kadrioru lossi komandant. Lossi valvates allus talle valvemeeskond. Lisaks pidi igal pool ja alati presidendiga kaasas käima. Külalisi vastu võtma.
Paavo Loosberg oli kaitseväe peastaabi töötajate nimekirjas täiendusega “lähetatud presidendi juurde”. “Olin ühendusohvitser lossi ja peastaabi vahel.”
Kuidas Lennart Meriga asju ajada oli?
“Väga kerge!” jääb Loosberg napisõnaliseks. “Niikaua kui vastasid talle “Yes, sir!” oli väga kerge…”
Paar aastat nõnda Eesti Vabariiki teeninud, läks ohvitser Paavo Loosberg taas erru. Ent lapse- ja noorpõlve- ehk päriskodumaa pisik jäi külge. Nüüd on ta käinud igal suvel siin – kodus – külas.
http://www.maakodu.ee/index.php?grupp=artikkel&artikkel=14663

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*