Kergekäelised süüdistused

Postimehe päevakomm (21.06) küsib: «Kas Pätsi saaks rehabiliteerida?», ja jõuab tulemusele, et ega ei saa. Kuna olevat «selge, et 1939.-1940. aastal andis Päts Eesti üsna kergekäeliselt Nõukogude mõjusfääri».

Kust teab Alo Raun, et Päts tegi oma otsuseid «üsna kergekäeliselt»? Ega ei usu küll, et ta seda teaks, samuti ei tundu tõepärane, et Eesti-poolsed otsused 1939–1940 tehti kergekäeliselt. Aga miks siis kasutada sõnastust, millel on alavääristav toon, mille täpset sisu aga ei ole võimalik kindlaks määrata? Kas on üldse võimalik «kergekäeliselt» langetada otsuseid, mis on kogu riigi või rahva elu või surma küsimus?

Konstantin Päts oli võib-olla kõige rohkem «avaliku elu tegelane» Eestis üldse. Et tema tegevust uuritakse ja et esineb erinevaid arvamisi, on loomulik. Aga kas ei peaks siiski hoiduma kergekäelistest üldistustest ja põhjendamata süüdistustest? Paraku ei saa seda väita suure osa Pätsist kirjutatu kohta.

Enamik Pätsi kohta viimastel aastatel kirjutatut lähtub Matti Turtola raamatust «Konstantin Päts» ja Magnus Ilmjärve teosest «Hääletu alistumine». Turtola raamatu ainuke originaalne mõte on retooriline küsimus «Kas Päts oli kangelane või reetur?». Küsimus, mis täitsa ilmselt müüs raamatut efektiivselt, jääb aga õhku rippuma. Turtola mitte ainult ei jäta küsimust vastamata, ta jätab ka täpsustamata, mis Pätsi tegevuses võiks tema arvates olla «reetmine».

Ilmjärv ei väida kuskil otseselt, et Konstantin Päts oleks olnud Nõukogude Liidu agent või reetnud Eestit. Aga tema tekst insinueerib üheselt sellist arvamist, ja nii on ka raamatust aru saadud, seda küll mõnevõrra erinevalt väljendades. Kui näiteks Rein Ruutsoo (PM 23.07.04) on veel võrdlemisi taltunud, rääkides «reetmisest», siis Kaur Kenderile (PM 5.08.04) on Päts «vana vastik mees» ja «reetur, äraandja». Ei Ruutsoo ega Kender ega üldse keegi Ilmjärve teose kommenteerijaist, kes Pätsi süüdistavad, ei täpsusta aga, millist Pätsi tegu või tegemata jätmist nad reetmiseks peavad.

Ilmjärve raamatu probleem on kahjuks selle usaldusväärsus. Kõige ilmekamalt näitab seda minu arvates Ilmjärve insinuatsioon, et Päts sai N Liidult majanduslikku toetust isegi oma presidendiks oleku ajal. Lähtekohaks on Beria abi Sudoplatov, kes oma mälestustes väidab, et Päts oli 1940. aastani «Nõukogude valitsuse rahalisel ülalpidamisel».

Mingit ligemat seletust Sudoplatov ei anna ja midagi rohkem ei ole ka Ilmjärv leidnud. Aga ta väidab, et «Sudoplatovi väide ei ole õhust võetud», ja hakkab rääkima A/S Tallinna Laeva-Ühisusest. Tegemist on ühe Eesti suurima laevandusfirmaga, kelle laevu N Liit prahtis alates 1933. aastast metsa ja vilja vedamiseks Arhangelskist ja Leningradist Hollandisse ja Inglismaale.

Tallinna Laeva-Ühisuse aktsiakapital oli 300 000 krooni jaotatud 6000 aktsiale. Aktsia nominaalväärtus oli seega 50 krooni. Tallinna Laeva-Ühisuse saatus on päris eripärane Eesti aktsiaseltside hulgas. Ühisuse välismaal olevad laevad ei pöördunud Eestisse tagasi okupatsiooni alates, need rekvireeriti Inglise valitsuse poolt sõjaväele ja enamik hukkus Teise maailmasõja ajal. Pärast sõda ühisus taastati välismaal, sai Inglismaalt kahjutasu rekvireeritud laevade eest ja töötas edasi. Nii et Ilmjärv eksib isegi selles, kui väidab: «Päts oli Tallinna laevaühisuse aktsionär hetkeni, mil Nõukogude Liit aktsiaseltsi 1940. aastal natsionaliseeris.» Päts oli ühisuse aktsionär oma surmani, kuigi ta ise muidugi sellest teadlik ei saanud olla.

Riigiarhiivis leiduva aktsiaomanike nimekirja järgi oli Pätsil kolm aktsiat Tallinna Laeva-Ühisuses. Sama arv, kolm aktsiat, on Pätsi nimel ka laevaühisuse aastal 1936 koostatud aktsionäride raamatus. Selline dokument on nimelt olemas, eravalduses Rootsis. (Sama dokumendi järgi oli minu vanaisal üheksa aktsiat, nii et Ilmjärve arvates pidi N Liit ka teda toetama, veel kolm korda rohkem kui Pätsi. Ma küll ei saa aru, miks.)

Nagu tavaliselt, ei seleta Ilmjärv ära, kuidas peavad tema esitatud asjaolud kinnitama algset väidet «Päts oli 1940. aastani Nõukogude valitsuse rahalisel ülalpidamisel». Ilmselt siis nii, et N Liidu leping Tallinna Laeva-Ühisusega ei olnud tehtud ärilistel kaalutlustel, vaid Pätsi toetamiseks ja et Pätsi iga-aastane tulu sellest aktsionärina oli nii suur, et seda saab nimetada rahaliseks ülalpidamiseks.

See väide on absurdne. Selleks et toetada Pätsi nii, nagu Ilmjärv väidab, Tallinna Laeva-Ühisuse aktsionärina 1000 krooniga, oleks N Liit pidanud kuidagi laevaühisusele üle kandma kaks miljonit krooni! Pätsile kuulus ju ainult pool promilli kõigist aktsiatest. Ja Pätsi «ülalpidamine» maksaks ju rohkem kui 1000 krooni aastas.

Oleks Ilmjärv väitnud, et Pätsile maksti raha laevaühisuse kaudu, oleks see olnud küll ebaseaduslik, aga vähemalt teoreetiliselt võimalik. Aga siis peaks muidugi näitama esiteks, et Päts sai raha laevaühisuse käest, ja teiseks, et N Liit maksis laevaühisusele kaubanduslikult põhjendamatult palju eesmärgiga nii Pätsi toetada. Kui Ilmjärv on üldse lugenud viidatud allikat riigiarhiivis, pidi ta olema teadlik, et Päts oli väikeaktsionär, kelle aktsiad olid majanduslikult tähtsusetud niihästi temale endale kui Tallinna Laeva-Ühisusele. Ilmjärv kas ei tea, mis asi on aktsiaselts, või lihtsalt blufib. Viimane võimalus tundub tõenäolisem. Sest hiljuti osaliselt avaldatud (Akadeemia 2007, nr 6) Jaak Valge analüüsist Ilmjärve väidete ning Pätsi ja N Liidu suhete kohta tuleb ju välja, et paljud Ilmjärve väited on rajatud olematutele või valesti tõlgendatud andmetele.

Kriitika on hävitav, Ilmjärve teost ei saa teaduslikult tõsiselt võtta. Hoopis tõsisem on aga moraalne küsimus: mis nõudeid võib esitada niihästi ajaloolastele kui ajakirjanikele, kes avaldavad negatiivselt tõlgendatavaid andmeid isikute kohta, kes ise end enam kaitsta ei saa.

Alo Rauna auks peab ütlema, et ta vähemalt täpsustab, miks on Päts tema arvates negatiivne tegelane Eesti ajaloos. Nimelt, «Päts nõustus 1939. aasta septembris Nõukogude sõjaväebaaside Eestisse toomisega ja kirjutas 1940. aasta juunis alla dokumentidele, mis aitasid jätta Nõukogude okupatsioonist juriidiliselt korrektsemat muljet».

Ma oleks muidugi eelistanud, kui ta oleks negatiivsena esile toonud kaitseseisukorra pikendamist alates septembrist 1934 ja sellega kaasnenud vaikivat ajastut. Sündmused 1939–1940 ei ole nii üheselt hinnatavad. Kas oleks tõesti pidanud valima sõja N Liiduga baaside lepingu asemel? Ei maksa ka unustada, et Jaan Tõnisson käis täitsa omal algatusel juba jaanuaris 1939 N Liidule Eestis baase pakkumas.

Selge peaks küll olema, et praegu oleks meie arvates palju parem, kui Päts oleks 1940. aastal keeldunud talle ette pandud paberitele alla kirjutamast. Kuidas nägi aga asi välja Pätsi horisondilt?

On mitmeid tunnistusi, et Päts oli veendunud Saksamaa peatses rünnakus N Liidu vastu ja Eesti kiires okupeerimises sakslaste poolt. Temale kui juristile pidi olema oluline, et sakslased okupeeriks iseseisva riigi, mitte N Liidu osa. Tähtis oli järelikult üle elada mõned kuud vähemalt vormiliselt iseseisva riigina. Ja isegi kui Päts andis presidendi võimu üle Varesele, jäi Eesti siiski vormiliselt iseseisvaks. Eesti jätkuvat iseseisvust kinnitasid ju ka

N Liidu esindajad ja ilmselt uskusid seda ka nn juunikommunistid.

Meie muidugi teame, et Saksa rünnak N Liidu vastu tuli pool aastat hiljem, kui Päts oli arvanud, ja et Eesti «liitumine» N Liiduga – mida sakslased kiiresti tunnustasid – tuli juba augustis 1940. Selle teadmisega on selge, et Päts käitus valesti. Aga Päts ei võinud seda teada ja ei ole põhjust talle selle pärast pahatahtlikku käitumist omistada.

Isiklikult ei ole ma täiesti veendunud, et meil ilma Pätsita Eesti Vabariiki üldse olnud oleks, nii et ma pean tema tegevust positiivseks hoolimata vaikivast ajastust ja tema äritegevusest, mis paiguti meenutab mõne tänapäevase Eesti poliitiku samasugust tegevust. Ja kindlasti ei olnud see kooskõlas tänapäevaste arusaamistega lubatud käitumisest, küll aga arvatavasti nendega, mis kehtisid kaheksakümmend aastat tagasi.

Alur Reinans, Stockholmi Eesti Päevalehe endine peatoimetaja

http://www.postimees.ee/280607/esileht/arvamus/269076.php

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*