Unustamise register

Ma räägin oma emaga sageli. Ma teen seda tavaliselt (ja viimasel ajal üha enam) telefoni teel. Ta elab ühes teises linnas. Ta küsib, kuidas mul läheb. Ma vastan tavaliselt (ja viimasel ajal üha enam), et mul on kiire ja ma olen kiirusest üsna väsinud.

Siis me arutame, millal saan talle külla sõita – tavaliselt selgub, et umbes kolme kuu pärast – ja siis me ütleme teineteisele: hoia ennast. Ma ei näe telefonis oma ema käsi.

Läinud suvel tegi Tartu Kõrgema Kunstikooli fototudeng Alan Proosa diplomitööks mõtlemapaneva installatsiooni «Unustamise register». Diplomitöö teoreetilise osa sissejuhatuses kirjutas Proosa: «See impersonaalse visuaalse mälu kiht, millega ma oma installatsioonis tegelen, koosneb valdavalt antikvariaatidest ja vanadest albumitest leitud dokumentaalsetest portreefotodest – need on fragmendid kunagistest reaalsustest, tolmukspudenenud tegelikkustest.»

Proosa «Unustamise register» markeeris vektoriaalse aja otsasaamist. Tema loodud nn seisva aja tiiki kogunes unustatud fotode kaudu «igatsus ilu ja surematuse järele, igatsus olla meeles, igatsus siseneda kunagi hiljem tulevate mälude registritesse», mis on meie kõigi soov nii fotodel kui ka elus üldse.

Ühel nii tavalisel õhtul kella poole kuue paiku, kui mul taas kord kulus liiklusummikutes seismisele kolmveerand tundi, sain ühtäkki aru, kui rumal on inimene. Ta töötab end surnuks, selleks et teenida raha. Raha on tal vaja selleks, et maksta oma auto liisingut. Ja autot on tal vaja selleks, et seista koduteel kolmveerand tundi liiklusummikutes.

Enam ammu pole sel rumalal inimesel olnud aega sõita oma autoga ema vaatama, sest aeg on raha ja raha kulub liisingu maksmiseks. Ummikus seistes võib muidugi autost helistada ja emale öelda – hoia ennast.

Ma räägin oma sõpradega sageli. Ma teen seda tavaliselt (ja viimasel ajal üha enam) e-kirja teel. Vahel me saadame üksteisele e-postiga fotosid. Paljud mu sõpradest elavad teiste maade teistes linnades. Ma tean nende elust ainult fragmente. Ma näen fotodelt, kuidas nad muutuvad ja vananevad, aga mul ei ole aega neile külla sõita ja nende elust osa saada.

Mu sõber Dima, kes elab Moldova pealinnas Chisinaus, on juba kaotanud lootuse näidata mulle oma kodumaa viinamägesid. Mu sõber Frank, kes elab Saksamaa linnas Hannoveris, loodab, et saan mahti minna tema elutöönäituse avamisele äsja alanud aasta sügisel.

Mu sõber Jouko, kes elab Soome pealinnas Helsingis, palus mind ristiisaks oma vastsündinud pojale ja ma natuke kardan seda rolli, sest ristiisa ei tohi olla fragmentaarne.

Ma ei ole enam ammu rääkinud oma kunagise sõbra Halli Hundi lese Zojaga, kes elab Venemaa pealinnas Moskvas. Zoja ei kasuta arvutit ja tema telefoninumber on muutunud. Vahel ma kardan, et olen ta jäädavalt ära kaotanud.

Küllap olengi ära kaotanud Bennani ja Ben Abidi Tuneesia linnast Hammametist. Ja kindlasti olen ma ära kaotanud Jamori Senegalist ja Ženja Uzbekistanist. Ma ei tea enam sedagi, millistes linnades nad elavad. Ja kas nad üldse enam elavad.

Veel on albumeis alles mu ärakadunud sõprade fotod. Need on määratud olema osa unustamise registrist, sest nende inimeste ja sündmuste mäletamise järjepidevus siin maal katkeb koos minuga.

Kuu aega tagasi kirjutasid Põlva maavanem Urmas Klaas ja Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre, et haridus, infrastruktuur ja töökohad on need kolm vaala, millel võiks põhineda Lõuna-Eesti edulugu. Nad kirjutasid, kui oluline on see, et neljarealine Tartu–Tallinna maantee valmis saaks, või et välja ehitataks maailmatasemel Otepää suusakeskus.

Küllap on meile oluline ka see, millest kirjutasin poolteist kuud tagasi Õpetajate Lehes. Toona oli juttu sellest, et meie esivanemate investeeringud, olgu need geneetilised või sotsiaalsed, kultuurilised või hariduslikud, on vanade kultuurimaadega võrreldes üsna napid. Lihtsalt neid põlvkondi, kel oleks meile seda pagasit anda, seisab meie selja taga vähe.

Meie kultuurikiht on ajaloolise paratamatuse tõttu õhem ja marginaalsem, seda suurem on meie praegune vastutus selle eest, et koguksime järgmiste põlvkondade tarbeks kultuurikapitali.

Nii võiks alanud aastaks Tartule, Eestile ja kogu maailmale hõlpsasti kokku seada oluliste soovide edetabeli. Täna tundub mulle aga kõige olulisem, kuidas osata vastu hakata unustamise registrile ja kuidas leida aega lähedaste ja sõprade elust osasaamiseks.

Kui teeme meeletult tööd selle nimel, et ehitada valmis neljarealine Tartu–Tallinna maantee selleks, et sõita iga päev tööle Tallinna, kus on suuremad palgad, siis ei jõua me oma eluga kuskile.

Sest nii pikkadeks sõitudeks vajame me üha kallimaid autosid, mille eest maksmiseks peame tegema üha rohkem tööd – selleks, et veeta iga päev neli-viis tundi maanteel.

Kahe püha vahel oli mõni päev, mil ma ei pidanud raha teenima. Ma sõitsin külla oma emale, kes elab ühes teises linnas. Ta küsis, kuidas mul läheb. Ma vastasin, et mul on kiire ja ma olen kiirusest üsna väsinud. Siis me arutasime, millal saan talle jälle külla sõita – selgus, et ehk alles märtsis – ja siis me ütlesime teineteisele: hoia ennast.

Ma nägin tema käsi ja seda, et need on jäänud väikesteks ja väsinuteks. Ja ma mõtlesin, et oleksin nii väga tahtnud näha iga hetke sellest muutumisest. Ja mul oli kurb, et elan oma emagi elu kaasa vaid fragmentide kaupa ja unustamise register on mind alla neelamas.

http://tartu.postimees.ee/030107/tartu_postimees/arvamus/236962.php

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*