Kolonel Alfons Rebane sõdis iseseisva Eesti nimel

Viljandi linnas on elanud ja töötanud paljud ajaloolised isikud, aastatel 1935-39 oli Viljandi Kaitseliidu Sakala maleva instruktor Alfons Vilhelm Robert Rebane.

Teist aastat järjest kogunesid kesksuvel Viljandis kunagise Kaitseliidu ja praegu muusikakooli hoone ette kolonel Rebase omaksed, sõjakaaslased ja austajad, et tähistada selle suurmehe sünniaastapäeva.

Peolauas viibisid teiste hulgas koloneli õde Astrid ja õetütar Marina Rebane, 20. grenaderide diviisi juhatuse esimees Kaljo West, koloneli ristipoeg Toomas Virkus, Sinimägede kangelase, Rüütliristi kavaleri Paul Maitla tütar Kai Maitla-Brauer ja paljud idapataljonide ning 20. grenaderide diviisi võitlejad. Kohal olid sõjameeste seltside noorliikmed.

Kes oli Alfons Rebane?

Alfons Vilhelm Robert Rebane oli sündinud 24. juunil 1908 Valgas. Gümnaasiumi lõpetas ta oma uues kodulinnas Narvas. Pärast Tondi sõjakooli lõpetamist järgnes teenistus Tapal.

1935. aastal määrati ta Viljandi Kaitseliidu Sakala maleva instruktoriks. 1939. aastal sai Rebasest Lihula komandant, Eesti väeosade likvideerimise ajal oli ta Tallinna autotankirügemendi kergetankirühma ülem.

Sõja puhkedes ei olnud Rebasel eriti valikut, kellega liituda. Nõukogude Liit oli orjastanud meie rahva, tapnud ning küüditanud paljud kaasmaalased ja sõbrad. Saksamaa oli kallale tunginud sellele agressorile. Metsa põgeneda ja sinna sõja lõppu ootama jääda ei lubanud selle Eesti ohvitseri iseloom, ta tahtis võidelda.

Ma ei usu, et teades, kui raskeks see võitlus osutub, oleks ta valinud teise tee. Rebane valis sõjamehetee, nagu armastas öelda tema legendaarne sõjakaaslane, Sinimägede kangelane Paul Maitla.

Eesti vabadusvõitleja

Alfons Rebase tee idapataljonis kulges põhiliselt Volhovi rinnetel, kus teda vapruse ja sõjamehetarkuse eest autasustati esimese eestlasena Rüütliristiga.

Meie isamaale pöördelisel 1944. aastal oli ta sunnitud liituma 20. SS-diviisiga. Rebane oli aateline, Eesti iseseisvuse taastamise eest võitlev sõjamees. Sakslaste natsipoliitika oli talle võõras ja ta julges seda öelda.

Tänu Rebasele said eesti mehed Saksa armees kanda mundril rahvussümboleid, nad hoidsid kõrgel meie trikoloori. Ei visatud kätt ette ja ”Heil Hitler!“ asemel öeldi ”Ei ütle!“ või ”Ein Liter!“. Sellele vaatamata oli Reichsführer Heinrich Himmler seda vaprat rindemeest juba ammu oma väeliiki tahtnud, samuti oli olukord rindel meie kodumaale väga raske, kuna Punaarmee oli Eestit taas okupeerimas.

Selleks ajaks oli Suur-Saksamaa sõjamasin hakanud tõsiselt logisema ja meeletult suurt rindejoont suutsid hoida ainult sellised komandörid nagu Rebane.

1944. aasta kangelaslike kaitselahingutega pidasid Eesti väeosad, kelle eesliinil võitles Alfons Rebase pataljongi, Punaarmeed umbes üheksa kuud kinni. Oleks need hordid pääsenud sama aasta alguses Euroopat “vabastama”, teadnuks nüüd kogu Euroopa riikide liidrid, mis on punane terror, ning kommunism oleks juba ammu rahvusvaheliselt hukka mõistetud.

1945. aasta alguseks oli 20. diviis jõudnud Saksamaale Oppelni alla. Väeosad olid jäänud piiramisrõngasse. Ring oli mitu korda sulgunud, kuid Rebane, keda juhtis tema harukordne sõjamehevaist, tõi nii Eesti kui Saksa väeosad piiramisrõngast välja.

Muljet avaldas see, et ta pöördus ise rõngasse tagasi ja tõi välja sinna jäänud korpuse staabi.

Nende geniaalseid strateegivõimeid ja ääretut vaprust nõudvate sõjaliste operatsioonide eest esitati Rebane tammelehtedega Rüütliristi saamiseks.

Sõda lõppes Rebasele liitlaste tsoonis ja peale taustakontrolli ta vabastati, kuna sõjakuritegusid tema ega ta meeste hingel ei olnud. Kuna admiral Dönitzi arhiiv viidi 30 aastaks Inglismaale, ei saanud Rebane talle ametlikult omistatud kõrgest autasust teada enne 1975. aastat.

Järgmisel aastal see vapper sõjamees suri, aga tema põrm jõudis koju 1999. aastal ja sängitati Tallinna Metsakalmistu mulda.

Rebasekutsikad meenutavad

Eelmisel aastal Sinimägedes tutvusin Pärnu mehe Albert Eriksoniga, kellest 11aastaselt sai Vanade Lõukoerte pataljoni käskjalg ja kes meenutas erilise soojuse ja austusega Alfons Rebast kui oma sõjaaegset kasuisa. Tema elu päästsid 658. idapataljoni võitlejad ja pärast seda algas väikesel poisil tõeline sõdurielu. Õmmeldi selga munder tema mõõtude järgi ja anti relv.

Pommid lõhkesid ja kuulid vihisesid ümberringi, aga väike poiss täitis vapralt oma kohust isamaa ees.

Sõduriaasta seljataga, tuli mõelda kodu ja kooli peale. Kasuisa Alfons Rebase sõduritee viis Eestist kaugele, kuid enne seda jõudis ta poisile otsida kodu oma peretuttava juures. Väike Albert ei näinud teda enam kunagi.

Alfons Rebase käest oli küsitud, kus oli tema kõige suurem lahinguedu ja -saavutus, kas Volhovi all, Sinimägedes või Oderi ääres? Ta vastas: kõige suurem lahingusaavutus on see, kui tuled elusalt oma meestega tagasi!

Lõpetuseks avaldan mälestuskillu ühelt Rebasekutsikalt, kes rääkis mulle oma komandöri unistusest koondada ühte väeliiki nii Vene kui Saksa poolel sõdinud eesti mehed ja koos taastada riiklik iseseisvus.

Tema komandöri lootus kahjuks ei täitunud, aga küsimusele, kas Alfons Rebane sõdis Eesti nimel, annab see ammendava vastuse.

Aavo Savitsch, Sakala sõjameeste ühendus

http://www.parnupostimees.ee/120805/esileht/10058004_1.php

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*