Mälestuskilde 22-st aastast Kanada eesti ühiskonna teenistuses

Olles olnud ametis Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) peasekretärina 22 aastat, avaldan allpool mõned huvitavad mälestuskillud aastate vältel toimunud sündmustest, mis ei kujuta endast põhjalikku ülevaadet minu tegevusest EKN-i teenistuses.

Mäletan hästi seda 1983. a. ilusat suvist juulikuu päeva, kui viibisin sõpradega ühe Jõekääru suvila juures. Ootamatult ilmus sinna EKN-i tolleaegne esimees Laas Leivat, kellel endal oli seal läheduses Kiviojal suvila. Oletasin, et ta oli niisama mööda minnes valju naeru ja jutu peale tulnud uurima, kes seal lõbutsevad. Kuid ei. Ta oli tulnud just mind otsima ja tahtis minuga rääkida.

Laas ütles, et EKN-i peasekretär Enn Salurand oli just oma ametist loobunud ja vajati talle asendajat. Ta küsis, kas oleksin valmis seda kohta vastu võtma. See ettepanek tuli nagu välk selgest taevast ja ma ei osanud kohe vastust anda. Laas palus mul sellele mõelda, leppisime kokku, et linnas arutame asja edasi.

Olin äsja ülikooli lõpetanud ja kuna majandusliku languse tõttu oli tööturg 1980ndate alul eriti kasin, töötasin parajasti restoranis mänedzherina, kavatsedes raha koguda ja õpinguid jätkata.

Peatselt toimuski koosolek, kus viibis ka Harald Teder, kelle vastu mul oli väga sügav respekt. Mulle selgitati töötingimusi, mis kõlasid vastuvõetavatena, kuid pakutud aastapalk $12.000 oli vaid pool sellest, mida hetkel teenisin.

Tegelikult oli terve EKN-i eelarve tol aastal ainult $32.000. (Aastaks 1991 oli see aga paisunud juba $200.000-le). Ettepanek näis mulle kõigest hoolimata ahvatlevana ja meelde on jäänud Harald Tederi sõnad, et „palk on küll väike, aga sul on suved vabad”. Ta viitas sellele, et EKN-i tööhooaeg kestis siis septembrist maikuu lõpuni, mis võimaldas ka peasekretärile vaba suve. Kaalunud ettepanekut igakülgselt, andsin endale vaikselt lubaduse, et kui ma selle töökoha vastu võtan, siis ainult kolmeks aastaks, ja vastasin, et olen nõus. Asusin oma uuele töökohale augustis 1983.

Esmalt tuli büroo korda seada ja täita muid administratiivseid ülesandeid.

Glasnost ja perestroika olid siis alles esmakordselt kuuldud sõnad ja minu töö n-ö poliitiline osa seisnes selgitustöö tegemises Kanada valitsuse juures.

Võtsin ka endale kohustuse abistada Eesti poliitvange. Tegin seda Henny Aruja palvel, kes oli selle asjaga väsimatult tegelnud juba aastaid. Nimed nagu Lagle Parek, Enn Tarto, Tiit Madisson, Veljo Kalep ja Mart Niklus said mulle kiiresti lähedasteks ja tuttavateks.

Töösse sisseelamisel olid mulle headeks nõuandjateks muidugi Laas Leivat ise, kuid häid näpunäiteid andis ka Enn Salurand, kes käis ikka aeg-ajalt büroos. Suurepäraseks nõuandjaks oli veel Hans Lupp, kes oma väärtuslike kogemuste tõttu oskas pea igale üleskerkinud raskele küsimusele leida õige lahenduse. Lisaks toimusid meil neljapäeva õhtuti mitteformaalsed nõupidamised Laas Leivati ja aupeakonsul Ilmar Heinsooga.

Järgmise, 1984. a. aasta jaanuaris korraldasin Marta Kiviku eestvedamisel oma esimese suurema ürituse. Nimelt läksime Ottawasse protestima Mart Nikluse seadusevastase kinnipidamise vastu poliitvangina. Telliti kaks bussi, taotleti vastavad load ja sõitsime pakaselisse Ottawasse protestiaktsiooniks. Marssisime loosungeid kandes läbi Ottawa tänavate Vene saatkonna ette, kus hüüdsime hukkamõistvaid lauseid ja laulsime hümni. Kaasas oli ka Ferdinand Kogeri poolt valmistatud punalipp, mis sai siis kombekohaselt saatkonna ees ära põletatud, ehkki see ei tahtnud esimesel katsel süttida.

Protestiaktsiooni ajal küsisid kaks osalenud noormeest minult, kas tasuks üle saatkonna raudtrellide hüpata, nii nagu üks türklane oli seda aasta varem teinud. Hullumeelne idee! Kanada ratsaväe turvakaitse oli ju niivõrd tihe, et neid oli kohal vist isegi rohkem kui meelt avaldavaid eestlasi. Ometi tõi üks konstaabel pisut hiljem need noormehed kraest kinni hoides minu juurde, küsides, kas nad on koos minuga. Vastasin jaatavalt ja õnnekombel piirdus konstaabel vaid karmi hoiatusega.

Sarnane lugu toimus ka muide 1980-ndate lõpus, kui demonstreerisime Massey Hall’i ees Punaarmee koori esinemise puhul. Paar noormeest (üht neist tundsin, teist mitte) lubasid minna ostma mune, mida nad kavatsesid loopida Massey Hall’i suunas, kus kontserdipublik seisis uste avamist oodates. Pool tundi hiljem tuli üks neist tagasi, öeldes, et ta oli küll munad ära ostnud, kuid vaid mõne sammu kaugusel poest oli politseinik ta kinni pidanud ja munad konfiskeerinud. Oletan muide, et see mulle tundmatu noormees oli tegelikult politseinik. Tuleb veel meelde, et samal demonstratsioonil sai Reet Marten-Sehr kangelasteoga hakkama. Oli kuidagi endale pileti muretsenud ja saali sisse pääsenud. Enne, kui kontsert sai alata, hakkas ta rõdult valjult hõikama protestiloosungeid. Tõesti, kange tüdruk! Reet eskorditi politsei poolt saalist välja ja õnneks mingeid hullemaid tagajärgi ei olnud.

Sama aasta algul toimus ka mu esimene tähtis kohtumine nimeka Kanada poliitikuga, tollase konservatiivide partei juhi ja siis veel peaministri kandidaadi Brian Mulroneyga. Ta oli kutsunud kokku Kesk- ja Ida-Euroopa ning Balti rahvusgruppide esindajad. Kohtumine toimus King Edward’i hotellis, kus eestlaste esindajateks olid Laas Leivat, Mati Epner ja mina. Hr. Mulroney hoiak meie rahvusgruppide suhtes meeldis kõigile. Eriti jäi kohalviibinutele meelde hr. Mulroney raudne lubadus, et enne, kui ta astub mõne otsustava sammu meie rahvusgruppe puudutavates küsimustes, konsulteerib ta meiega.

Sügisel sai Brian Mulroney Kanada peaministriks. Kaks nädalat peale valimisi kuulutas tema valitsus välja ootamatult nn „sõjakurjategijate jahi” Deschene Komisjoni näol. Niipalju siis sellest raudsest lubadusest meie rahvusgruppidega eelnevalt konsulteerida. Seda jahti jälgisime lähedalt mitmeid aastaid eriti seetõttu, et teatud suunast hakati loopima hüsteerilisi ja põhjendamatuid südistusi, nagu Kanadas elaks „kümneid tuhandeid sõjakurjategijaid”. Võis arvata, keda selle all mõeldi.

Suvel 1984 toimusid Ülemaailmsed Eesti Päevad Torontos. Sinna kadus minu esimene lubatud „vaba suvi”. Mul oli sellega seoses mitmeid ülesandeid, mh olin Rahvuskongressi korraldava komitee liige ja Valguspeo teadustaja koos Tiiu Leek’iga. Seal toimus omapärane juhtum. Mõni minut enne lavale minekut pisteti mulle pihku pressiteade, milles üks tollane Eesti tipptegelane mõistis hukka Ülemaailmsete Eesti Päevade liikumise, öeldes, et Kanadas toimuvad Eesti Päevad olevat CIA poolt korraldatud ja majandatud provokatsioon ja propagandistlik ettevõtmine. Lugesin pressiteate rahvale ette ja lisasin, et ilmselt me teeme siin midagi õigesti, et sellist tähelepanu pälvime.

Sügisel astus EKN tehnoloogilisse ajastusse, saades päranduseks Eesti Päevade jaoks ostetud kompuutri. Kuna 1985. a. olid toimumas EKN-i valimised, oli vaja Kanada eestlaskonna ca 7000-st leibkonnast koosnev nimekiri sisestada kompuutrisse. Seni oli kasutatud Enn Saluranna poolt trükitud nimekirju, mis meenutasid oma paljude parandustega hieroglüüfe. Puudusid ka postikoodid, mida tuli otsida vastavatest väljaannetest. See kõik aeglustas tugevasti töö tempot. Nägin tohutut vaeva nimekirja sisestamisega arvutisse. Tööpäevad venisid öötundidesse. Ühel ööl astus uksest sisse Adu Raudkivi, kes oli näinud büroos tuld põlemas ning tuli asja uurima. Ta istus seal mitu tundi, ajas juttu ja lohutas mind. Olen selle eest talle siiani tänulik.

Nimede sissepanekul toimus teinegi omapärane lugu. Kuna EKN-i kompuutritarkvara oli äärmiselt primitiivne, pakkus fotograaf Rein Raamat välja võimaluse kasutada oma uut töökompuutrit, mis lihtsustanuks oluliselt tööd. Kahjuks aga sai seda arvutit kasutada ainult öösiti. Hakkasingi siis öösiti käima Reinu stuudios, et seal kõnealust tööd jätkata.

Ühel ööl kella kolme paiku, kui töötasin üksinda, koputas ootamatult keegi mu õlale. Ehmusin, kuid ümber pöördudes ei näinud ma kedagi. Kui Rein varahommikul tagasi tuli, rääkisin talle juhtunust. Ta naeris ja ütles: „Nii, nüüd oled ka sina meie maja vaimu kohanud.”

Aasta 1985 … Olukord N. Liidus olid muutunud pinevamaks ja põnevamaks, kuid seda, et kõik lõpeb NL-i krahhiga, ei osanud keegi ette aimata. Traditsioonilisel vabariigi aastapäeva vastuvõtul lähenes mulle keegi daam ja küsis, kuidas mul EKN-i töö läheb. Ei mäleta, mida vastasin, kuid ta küsis edasi: „Ega Sa tõesti ei usu, et Eesti jälle kunagi vabaks saab?” Vastasin, et muidugi usun, muidu ma EKN-i tööd ei teekski. Ei saa siiski öelda, et oleksin sel hetkel ette näinud lähiaastate sündmuste tegelikku kulgu, kuid olin ometi veendunud, et varem või hiljem Eesti vabanemine toimub. Sellest naisterahvast kujunes muide hiljem tuline aktivist.

1985. a. olid siis ees EKN-i valimised. Suutsin veenda Markus Hessi valimistel kandideerima. Maikuus tuli Markus Eesti Majja oma avaldust sisse andma. Samal ajal viibis juhuslikult meie büroos Jüri Ruus, kes hiljem oli Eestis esimese siseministri Lagle Pareku nõuandja. Läksime koos lähedalasuvasse „Whistler’si” restorani. Oli ilus päikesepaisteline varakevadine päev, istusime väljas ja ajasime juttu. Seal tuli Markus välja mõttega võtta midagi suuremat ette eelseisval küüditamise aastapäeval. Esialgne kavatsus oli lasta kõikidel Toronto baltlastel süüdata küünlad oma akendel sel päeval. Leidsime aga, et selline idee oleks ehk liiga tagasihoidlik. Kui tahtsime äratada meedia tähelepanu, pidime läbi viima midagi märksa demonstratiivsemat. Lõpuks tulime mõttele, et kõik baltlased võiksid sel päeval siduda või riputada mustad lindid oma majade ette, autode külge jne. Markus võttis ühendust tollase National Citizens’ Coalition’i esimehe David Somerville’iga, kellele see mõte meeldis, kuid ta oli andnud nõu seda teha mitte küüditamise aastapäeval, vaid Molotov-Ribbentrop Pakti aastapäeval augustis, et sel viisil saavutada laiemat kõlapinda ja äratada suuremat tähelepanu. Nii sai alguse Musta Lindi Päeva aktsioon.

Markuse energia selle projekti käivitamisel oli imetlusväärne; oli raske temaga sammu pidada. Lühikese aja jooksul oli juba korraldav komitee moodustatud, vastavad logod valmistatud ja kuigi algul oli EKN-i büroo aktsiooni tsentrumiks, oli varsti juba omaette bürooruumgi muretsetud National Citizens’ Coalition’i kontoris. Mõistagi vajati selleks aga algkapitali. Viimase kogumist hõlbustas asjaolu, et EKN-il oli selleks ajaks olemas eestlaste nimekiri kompuutris, mis võimaldas ilma suurema vaevata toetuskirjade väljasaatmist. Lätlased ja leedulased ei olnud sel hetkel nii kaugele veel jõudnud. Toetusaktsioon viidi kiiresti läbi ja tuleb tõdeda, et tänu Kanada eestlastele, kes reageerisid entusiastlikult ja heldekäeliselt toetuskirjale, sai Musta Lindi Päev n-ö tuule tiibadesse. Senini pole veel Musta Lindi Päeva aktsiooni käiku ja arengut kirja pandud, kuid usun, et ajalugu nõuab seda.

1980-ndatel aastatel jätkusid Balti Õhtud Ottawas —- traditsioon, mis kestab siiani. Need olid ja on olulised võimalused kohtuda Kanada ministrite ja valitsustegelastega. Meenub kunagine 1980-ndate keskel toimunud Balti Õhtu, kus istusin samas lauas tollase transpordiministri Don Mazankowskiga. Päritolult ukrainlane, oli minister balti ühiskonna sõber ja toetaja. Härra minister oli aga vist tööpäevast väsinud ja õhtuse kõne ajal jäi ta laua taga tukkuma. Kui kõne lõppes, ärkas ta aplausi peale üles ja hakkas pikemalt seletama, kuidas „Balkani” riigid peavad ikka oma iseseisvuse tagasi võitma. Kui ta juba mitmendat korda oli viidanud Balti riikidele kui Balkani riikidele, pidin juba juhtima ta tähelepanu sellele veale, ent mu lätlannast lauanaaber jõudis ette ja küsis: „Mr. Minister, you mean the Baltic States don’t you, not the Balkans.” Selle peale vastas minister, „Balkans, Baltics, what’s the difference?” Mõistsin siis, et meil oli veel palju selgitustööd vaja teha Ottawas.

Olin aastaks 1987 endale lubatud „ainult kolm aastat” peasekretäri ametiaega lasknud mööduda põhjusel, et nii Eestis kui terves N. Liidus oli midagi susisemas. Eestis oli moodustatud Muinsuskaitse Selts ja toimus Kirjanike Liidu pleenum, kus astuti julgelt välja n-ö „Eesti asja” eest. Ja siis toimus Hirvepargi sündmus. Nüüd ei olnud enam mingit kahtlust, et tuli oli süttimas. Kui järgmisel suvel toimus laulev revolutsioon, siis oli kõigile selge, et liikumine Eesti iseseisvuse taastamise suunas põles juba täie leegiga.

Mulle isiklikult oli suureks elamuseks Ivo Linna ja Alo Mattiiseni kontserdi korraldamine Torontos a. 1989. Tulin sellele mõttele juba sügisel 1988. Alar Allas oli Eestist toonud tundidepikkusi videolinte kõigest sel suvel toimunust. Pidasime Laasiga nõu ja otsustasime Alo Mattiiseni ja Ivo Linna Torontosse tuua. Ei mäletagi enam, kuidas saime Ivoga ühendust, kuidas viisasid korraldati jne. Ühenduse saamine Eestiga oli sel ajal üldse väga raske ja keerukas. Pea võimatu oli saada kontakti telefoni teel, ja kui see ka õnnestus, siis tihti katkes ühendus seletamatutel põhjustel. Aga olime neil aastatel leidlikud ja meil olid selleks omad moodused. Üks viis oli helistada Soome teatud numbri peale, kust omakorda helistati edasi Eestisse teatud isikule, kellel oli arhailine kingakasti suurune mobiiltelefon. See isik helistas siis meile tagasi.

Igal juhul õnnestus meil hankida viisad ning Alo koos oma abikaasa Ritaga ja Ivo jõudsid Torontosse. Kontsert, mis toimus Toronto Eesti Majas 1989. a. sügisel, oli tõesti meeldejääv. Mäletan, et tolleaegne Eesti Maja esimees Kaljo Urbel ütles, et ta poleks uskunud, et Eesti Majja nii palju rahvast üldse mahub.

Nende põnevate aastate ajalugu ei hakka ma siin üksikasjaliselt esitama, kuid ütleksin niipalju, et need olid äärmiselt pingelised ajad. Pea iga päev oli midagi uut Balti riikides jälle juhtunud ja tuli vastavalt reageerida, peamiselt märgukirjade ja pressiteadetega.

Esmajoones pidasime vajalikuks pidevalt teavitada Kanada valitsust võimalusest, et ärritatud ja segadusse sattunud Moskva võib Balti riikides toime panna ootamatu verise rünnaku, mis toimuski Leedus ja Lätis, kuid õnneks mitte Eestis. Teiseks oli mure, et Kanada valitsus võinuks teadmatult „„ette hüpata”” ning tunnustada mingit ebamäärast Eesti valitsust ja mitte täielikku iseseisvat Eesti Vabariiki. Selles osas oli eriti energiline Meie Elu toimetaja ja EKN-i liige dr.Tönu Parming, kes mind tihti informeeris Moskvast saabunud uutest ähvardustest jmt.

Siis polnud muud, kui ka pühapäeviti bürosse rutata ja koos Tönuga koostada vastav märgukiri.

Arvan, et see oli Kõigekõrgema poolt dikteeritud, et Laas Leivat tuli just sel kriitilisel ajal täisajaliselt tööle EKN-i. Töökoormus oli siis nii suur, et kui oleksin üksinda jätkanud, oleks mind varem või hiljem viidud sealt kanderaamil haiglasse. Kõige muu kõrval tekkis omaette uus fenomen. Eestis oli avanenud aken ja liialdamata võib öelda, et pea iga päev ilmus meie büroosse mõni isik, kes oli pääsenud Eestist ja soovis taotleda asüüli Kanadas. Neid tuli muidugi abistada. Nii olime Laasiga kordamööda vist pea igal nädalal Kanada immigratsiooniametis tõlkideks. Võtsime veel lisaks tööle Maimu Palumäe (Mölder), kes visalt viis läbi büroo administratiivtegevust.

Palju võiks rääkida sellest, mida neil aastail sai tehtud, kuid kahtlemata oli kõrgsaavutuseks Kanada parlamendi erakorraline õhtune istung, kus arutati ainuüksi Balti riikide küsimust. Kohal olid kõik parlamendiliikmed sh kõik ministrid ja ka peaminister. Selle ürituse tagantlükkajaks oli parlamendiliige Pauline Browes (keda on ka vääristatud EKN-i Kuld Teenetemärgiga), kuid kahtlemata toimus see haruldane sündmus suures osas tänu baltlaste eelnevale selgitustööle.

Viimatimainituga võib põhjendada ka asjaolu, et Kanada oli esimene riik, mis tunnustas taasiseseisvat Eestit. Samas tuleb esile tõsta ka neil aastail toimunud isikutunnistuste väljastamise aktsiooni, mille läbiviimise võttis oma õlgadele välismaal Avo Kittask. Avo väsimatust selle aktsiooni läbiviimisel võib seletada ainult fanaatilise patriotismiga. EKN oli muidugi igal sammul tema seljataga, kuid ta tegi seda tööd tasuta ja tihti ka kandes kulusid omast taskust. Sel viisil õnnestus Avol mitte ainult ellu viia see tänuväärne aktsioon, vaid ka anda nii kodu- kui väliseestlastele tagasi vaba Eesti kodanike eneseväärikus.

Siis jõudis kätte august 1991… Ärevusega oodati, mis saab edasi. Kuna Laas ei olnud töö intensiivsuse tõttu vist kaks aastat oma maakodu üldse näinudki, sõitis ta mõneks päevaks maale, et hinge natuke tagasi tõmmata. Oli augusti kolmas nädal ja kõik oli Eestis suhteliselt vaikne. Ei olnud ette näha midagi plahvatavat. EKN-i juhatuse liikmed, mina kaasaarvatud, olid isegi soovitanud, et Laas võtaks endale mõned vabad päevad enne, kui ta tööpingest kokku variseb. Nii ta sõitiski pühapäeval maale. Samal hommikul teatati aga korraga uudistes, et Eesti oli ennast taas iseseisvaks deklareerinud. Kuna Laasil maal telefoni polnud, helistasin meeleheitel ta naabrile, paludes, et ta ütleks Laasile, et on vaja viivitamatult Torontosse tagasi tulla. Selgus aga, et Laas oli juba maale sõites kuulnud autoraadiost uudiseid ja abikaasa Ellen oli ta viinud otse Trenton’i bussijaama, kust ta kohe tagasi pöördus Torontosse ning ilmus veel samal pealelõunal büroosse.
Hommikul hakkasid telefonid undama. Taheti intervjuusid toimunu kohta. Arvestasime Laasiga, et sellel ja järgnenud päevadel andsime pressile kahepeale ligi 100 intervjuud.

Sellest Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamisest on meelde jäänud veel kaks juhtumit. Istusin büroos, kui vaikselt astus sisse Toomas Metsala, tõmbas taskust asuniku Viru Valget ja kaks väikest tinast napsiklaasi. Nii tähistasime koos Eesti taasiseseisvumist. Teiseks, helises telefon ja üks Toronto tegelane, kes oli aastaid otseselt töötanud EKN-i vastu päris, millal EKN oma uksed sulgeb ja et kas ta võiks EKN-i Kanada eestlaste nimekirja enda kätte saada. Viskasin sellepeale toru hargile.

1990-ndatel aastatel ei vähenenud töökoorem, kuna oli mitmeid küsimusi veel lahendada, nagu näiteks Nõukogude vägede väljaviimine Eestist, üleüldse taasvabastatud Eesti ülesehitamine ja ka Eesti tulevikuvõimalused seoses astumisega Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.

Ehkki töökoorem ei langenud, kahanesid aga sissetulekud toetuste näol. Arusaadavalt leidsid mitmed rahvuskaaslased, et meie eesmärk oli saavutatud. Selletõttu jäime Laasiga mitmel korral kuude kaupa palka ootama, kuna kassa oli tühi. Isegi siis, kui korjandusaktsioon oli tulu toonud, saime me vaevalt ühelgi aastal seda palka, mis oli eelarves ettenähtud. Olime siis sunnitud oma sissetulekuid täiendama muude töödega.

1997. aastal toimus mulle isiklikult üks eriti soojalt meeldejäänud ettevõtmine. Mitu kuud oli mind kirjadega pommitanud üks naisterahvas mulle tundmatust organisatsioonist nimega „Special Olympics” ehk Eriolümpia. Mis tegemist võinuks sel EKN-i tööga olla, sellest polnud mul õrna aimugi. Lõpuks nõustusin mitmekordsete telefonikõnede peale minema ühele nn informatsioonikoosolekule. Peamiselt kavatsesin minna põhjusel, et nendest tülikatest telefonikõnedest vabaneda.

Kutsusin seltsiks Ülo Isbergi kaasa ja läksimegi. Niipea kui uksest sisse astusime ja selgus, et oleme eestlased, viidi meid vägisi teise tuppa, kus täitsime ära vastavad ankeedid ja sellega saime samal õhtul endalegi ootamatult „Special Olympics” ametlikeks võõrustajateks. Daam, kes mind kirjadega ja telefonikõnedega oli pommitanud, polnud mulle kunagi selgeks teinud, et siia oli tulemas veebruarikuus 8-liikmeline Eesti puuetega laste võistkond osalema Collingwoodis toimuval taliolümpial, millega seoses vajati kedagi Kanada eesti ühiskonnast, kes nende eest hoolitseks.

Collingwoodis olid juba ennast kirja pannud Loreida Rohusaar ja Helgi Rosen, kuid Torontos ei olnud kedagi, kes nendele lennuväljale vastu läheks jne. Terve see sündmus kujunes üheks kõige eredamalt meeldejäänud ja kõige enam südant soojendanud ettevõtmiseks. Lastega saime ülihästi läbi, olümpial võistlesid nad vapralt, tulles mitmel alal esikohtadele, väljaarvatud ühel juhul, kui vene meeskond vaidlustas ühe eesti lapse võidu. Olin ise selle vahejuhtumi juures ja andsin oma sõna välja astuda selle eesti poisi kaitseks, mida ma ka tegin, esitades oma vastulause ühele ausalt öeldes väga ebameeldivale vene meeskonna treenerile, kuid tulemusteta. Võit võeti nö „meie mehelt”). Kogu elamus oli meid sedavõrd puudutanud, et sama aasta maikuus sõitsime Üloga Eestisse osa võtma Eesti Eriolümpia tuluõhtust.

Viimastel aastatel on mul olnud võimalus vastu võtta mitmesuguseid huvitavaid külalisi Eestist, kuid kõige meeldejäädavam oli „Rolling Estonians” ümbermaailmareisijate grupp eesotsas Tiit Pruuliga. Olin muretsenud neile hotellitoad, korraldanud vastuvõtu jne. Viisin neid siis ka Torontot vaatama. Sellist sõitu läbi Toronto linna pole ma elus kogenud. Oli talvine aeg, teed lund täis, kuid nendele autojuhtidele ei tähendanud see midagi. Oma vägevate Mercedese neljarattaveo masinatega lasti kindlakäeliselt läbi lumehangede, mööda kõnniteid —- nii nagu vajadused just parajasti nõudsid. „„Stop””-sildid olid nende jaoks mõttetud tüütused. Peale pikka reisi läbi Euroopa ei teinud nad ilmselt enam vahet linna- ja maasõidu vahel. Oli põnev kogemus, kuid hiljem kulus mul tükk aega, et musklid jälle normaalselt liikuma saada, sest olin autos mitu tundi sedavõrd kramplikult istunud.

Võiks veel palju jutustada ühest ja teisest, kuid ehk eeltoodud mälestuskildudest juba piisab. Muust võib rääkida teine kord. Nimetaksin veel ainult ühte omapärast olukorda, mis tekkis 2003. a. alguses. Äsja EV aupeakonsuliks määratud ning ühtlasi EKN-i esimehe ametit pidav Laas Leivat oli ootamatult haigestunud seljavigastusega. Aasta varem oli organisatsiooni Eesti Sihtkapital Kanadas (kuhu kuulusin juhatuse liikmena ligi 20 aastat) asjur ootamatult lahkunud oma ametist. Nõustusin tagasi astuma oma juhatuse liikme kohalt ja võtma asjuri kohustused enda peale. Sellega olin siis tööl osaajaliselt ESK asjurina ja osaajaliselt edasi ka EKN-i peasekretärina. Seoses Laasi haigestumisega kujunes siis selline ainulaadne olukord, kus kolm kuud olin korraga ESK asjur, EKN-i peasekretär ja täitsin nii EKN-i esimehe kui ka aupeakonsuli kohustusi.

Nüüd on siis möödunud 22 aastat sellest juulikuu päevast, kui Laas Leivat mind üles leidis seal Jõekääru suvila juures. Minu „kolme aasta” plaan on muidugi ammu luhta läinud, palk pole kunagi olnud hiilgav ja pole ma veel seda lubatud „vaba suve” näinud. Sellest hoolimata ei kahetse ma midagi. Mul on olnud au olla ajalooliste sündmuste läheduses, kohata mitmeid isikuid, kes praegugi on juhtivatel kohtadel taasõitsvas Eestis, teha koostööd lugematute isamaaliselt meelestatud isikutega ja anda ka oma panus nii Kanada eesti ühiskonnale kui ka Eesti vabadusvõitlusele.

Priit Aruvald
29 Jul 2005

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  


*