Euroopa meister Arnold Viiding elab vale nime all

Kui valitseva Euroopa meistrina olümpia- mängudele siirduv Erki Nool peaks Sydneys ebaõnnestuma ja ajakirjanduse lausrünnakute tõttu spordist loobuma, raputaks see kindlasti Eesti ühiskonda. Ja sunniks inimesi üksteisele otsa vaatama: mis õigust on meil arvustada inimest, kes nagunii andis olümpiatandril oma parima.

1936. aasta olümpiamängudele läks valitseva Euroopa meistrina kuulitõukaja Arnold Viiding. Enne võistlust olümpiakülas tõugatud tagajärjed tegid temast ühe favoriidi olümpiakullale. Paraku lõppes võistlus eestlasele 8. kohaga, mis oli täielik läbikukkumine. Eesti spordiüldsuse ja ajakirjanduse solvavate rünnakute järel otsustas 25-aastane noormees spordi tegemise maha jätta.

“Ma elasin üle poole aasta ainult olümpiamängudele,” annab Aleksander Antson oma raamatus “Berliini olümpiamängud 1936” edasi Viidingu sõnu. “Elasin nagu munk. (– – –) Nüüd ei suutnud ma midagi.”

Antson kirjutab: “Päev hiljem selgus, et Viiding oli võtnud oma kaotuse seevõrra südamesse, et oli nutnud võistluste lõpul riietusruumis üle tunni aja ja hiljem olümpiakülaski, nagu väike laps.”

Täna on kunagisel kuulitõuketshempionil oma tegude seletamisega raskusi: paar aastat tagasi üle elatud rabandus valmistab Viidingule rääkimisel takistusi.

“Minul on isa läbipõlemisest Berliini olümpial oma arvamus,” räägib Saksamaal sündinud ja Austraalias üles kasvanud poeg Kalev. “Eesti käitus oma sportlasega valesti. Tal keelati minna avatseremooniale. Et pole vaja end väsitada. Selle asemel istus ta üksipäini olümpiakülas oma mõtetega ja kruvis veelgi pingeid üles. Talle oleks kindlasti kasuks tulnud 100 000 inimese tekitatud atmosfäär staadionil. Ta oleks selle publikutunde kätte saanud.”

Arnold Viiding toetab poja juttu ühe nimega: “Ado Anderkopp.” See kunagine riigi- ja sporditegelane oli otsustanud Viidingu olümpiakülla konutama jätta.

“Talle sisendati kogu aeg, et vaata, et su närvid üles ei ütle,” meenutab Viidingu abikaasa Maimu. “Maailma ajakirjandus kirjutas, et isegi suurfavoriit Jack Torrence poeb olümpia- külas Viidingu eest voodi alla peitu. Arnold tunnistas, et oli tõesti väge täis ja mõtles ka ise: peaasi, et närvid üles ei ütleks. Pärast kaotust tehti temast kui kurjategija, rahvavaenlane. Ta tundis, nagu oleks Eestile midagi paha teinud ja lõpetas päevapealt sportimise.”

Järgmisel EM-il 1938. aastal tuli kuulitõuke kuldmedal jälle Eestisse. Selle toojaks oli Aleksander Kreek. Samal aastal otsustas Tartu Ülikool natuke raha teenida ja kutsus Kreegi Viidinguga võistlema. Viiding, kes töö kõrvalt ülikoolis õigusteadust õppis, võttis mõtlemisaja, et proovida, kuidas kuul lendab. Viiding nõustus ja võitis Euroopas võidult võidule sammunud mantlipärijat. Vihane Kreek jättis Viidingu võidu puhul õnnitlemata. See polnud Viidingule sugugi esimene kord nõnda metsast välja karata ja asjatundjaid ehmatada. Ka tema karjäär algas samamoodi.

“Isa oli noore mehena väga tugev mees,” selgitab Kalev. “Tuli ühel päeval pillikoorist, trompet üle õla, ja nägi, et Valga staadionil tõugati kuuli. Küsis, kas tema ka tohib visata. Ja tõukas puukuuliga natuke Eesti rekordist vähem. Korraldajad käisid linna pealt kaalu otsimas, et kuul ära kaaluda ja kuigi puumuna osutus määrustepäraseks, ei usutud juhtunut ikkagi. Siis kutsuti isa Tallinna võistlema ja sealgi jäi rekordist natukene puudu.”

Kalevi arvates polnud pikk ja sale isa kuulitõukaja tüüp. Talle sobinuks rohkem kettaheide või kümnevõistlus. “Kui ma 1940. aastal Eesti Panka tööle läksin, oli esimene mees, kes vastu tuli Aleksander Kreek,” räägib Maimu Viiding. “Oli suur mürakas mees. Kui ma kaks aastat hiljem Arnoldit kohtasin, ei suutnud kuidagi uskuda, et nii sale mees võib kuuli tõugata.”

http://epl.ekspress.ee/artikkel/65107

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*