On ajalooline fakt, et vabadussõjalaste poolt rahvale antud põhiseadus leidis 1933. aasta oktoobris suure heakskiidu.
Must-valge lipu all marssijad olid oma koosolekute ja propagandaga juba eelnevalt püüdnud rahvast veenda, et riigikogus pole toimunud midagi muud kui üks suur “lehmakauplemine”. Vapside liikumine aktiviseerus ajal, mil ka Eestit tabas ülemaailmne poliitiline kriis, põhjustades järsu töötute arvu kasvu, seepärast oli vapsidel soodne teha endale reklaami, kui paljudel polnud raha elamiseks.
Vapside põhiseadus jõustus 24.1.1934. Lugedes sellest riigivanema võimu puudutavaid sätteid, ei saa kahelda tema suures võimus eelkõige seadusandliku töö osas. Dekreetseadusandluse võimaldamine ja valitsuse juhtimine olid atribuudid, mis lõid riigipeast mõju-võimsa persooni riigi poliitilises elus. Ka on oluline märkida, et seadusi võis ta ainuisikuliselt dekreetidena välja anda ainult siis, kui riigis oleks selle kehtima hakkamiseks tekkinud erakorraline olukord.
Kui Päts andis 12. märtsil 1934 välja dekreedi kaitseseisukorra väljakuulutamiseks, lükates hiljem edasi nii riigivanema kui ka riigikogu valimised, siis käitus ta igati uue põhiseaduse järgi. Küll on aga põhjust kahelda, kas riigis oli olukord juba nii hull, et vabadussõjalased oleksid seadustest väljaspool sooritanud riigipöörde ning võtnud võimust Eesti riigi-elus. Et vapsidest kandidaadid ei pääseks riigikokku ega riigivanema toolile, oli Pätsil vaja lihtsalt valimised edasi lükata kuni nende likvideerimiseni riigis.
Vapside tegevus Eestis jäi siiski seaduse piiridesse. Ei tohiks kahelda ka president Pätsi siiruses, kui ta vapside tegevuses nägi ohtu demokraatiale Eestis. Küll oli kohutav see, et Päts lõpetas 12. märtsist 1934 Eestis loomuliku poliitilise arengu, sillutades teed omaenese diktatuurile.